R, 9.06.2023
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Priit Perens: Eesti vajab tööstust

, Swedbank peadirektor, Noored Kooli SA nõukogu esimees
Facebook Twitter
Comments
Swedbank Eesti juht Priit Perens.
Swedbank Eesti juht Priit Perens. Foto: Foto: Artur Sadovski/Postimees

Kas väike Eesti suudab vältida suure Euroopa muresid? Euroopasse püütakse tööstust tagasi tuua. Eesti peaks Euroopa vigadest õppima, et pole hea plaan lasta tööstusel esmalt teistesse maailma piir­kon­dadesse kolida, et seda siis vaevaga taas­elustama hakata, kirjutab Swed­bank Eesti juht Priit Perens.

Praeguseks on paljudele, sealhulgas finantsturgudele, jäänud mulje, et finantskriis Euroopa Liidus on läbi. Pea pankroti veerele jõudnud riikide võlakirjade tootlus on nihkunud Saksamaa tasemele, kõik hingavad kergendatult ja näib, nagu saaks elu pea vanaviisi edasi minna.

Tegelikult on tegemist Euroopa Keskpanga (EKP) ülimalt agressiivse rahapoliitika tulemusega. Kriisi ilminguid ehk riikide potentsiaalset võimetust oma võlgu maksta varjutab Mario Draghi lubadus teha mis tahes, et eurot hoida. Üks peamisi euroala kriisist välja toomise vahendeid on olnud täiendava raha turule toomine keskpanga poolt.

Tulemus on loogiline: kui eurotsooni riikidel ja pankadel on sisuliselt piiramatu võimalus EKPst raha laenata, võtab see ära kahtlused laenajate võimekuses neid laene tagastada. Kui jälgida majanduslikku loogikat, peaks laenude tagasimaksmine toimuma täiendavalt teenitud raha, mitte uute laenude arvelt. Seega on keskpanga tegevuse tulemuseks vanade laenude asendamine uutega, selle asemel et laenukoormust vähendada ja lisaraha teenimiseks pingutada. Tekib küsimus, kas Euroopal üldse on enam võimet raha teenida.

Tegelik ja sisuline poliitiline tahe midagi muuta kestis probleemriikides nii kaua, kuni lõppes terav finantskriis. Enamik kriisiriike vähendas kulusid ning viis riigieelarve puudujäägi Euroopa Liidus kokku lepitud kolme protsendini SKTst, ehkki siin on kahjuks loomulikult ka erandeid.

Võib öelda, et peamiselt tegelesid poliitikud kulude kärpimise, mitte tulude loomisega. Selle tulemusena on riikide rahandus praeguseks pealtnäha paremas korras, aga tegemata on jäetud sisulised reformid, mis aitaksid Euroopas luua uut majanduskasvu.

Soovimatus probleemidega sisuliselt tegeleda avaldub otseselt ka Euroopa majanduskasvus. Eurotsooni riikide majandus on ülereguleeritud ja vajab paindlikkust, et investeeringutele kaasa aidata. Euroopa suurimaks probleemiks on paindumatu tööjõuturg, mida paljudes riikides piiravad endiselt seadused. Selle tõttu püsib kõrge tööpuudus.

Euroopa vajab tööstuse elustamist, aga üksnes rahapoliitiliste meetmetega ei ole võimalik seda teha. Selle, et mitmed tööstusharud Euroopas hinge vaaguvad, on põhjustanud pea 40 aastat väldanud teadlik tootmise kolimine odavamatesse riikidesse.

Ehkki majanduslikult põhjendatud, tõi see trend kaasa ka ajude väljavoolu, mida ette näha ei osatud. Suurte tootmiste Aasia riikidesse viimise ideoloogiline alus põhines mõtteviisil, et targad Euroopas mõtlevad välja, odavad Aasias teevad valmis. Arenenud majandus pidi põhinema inimestele teenuste osutamisel ja mitte asjade tootmisel. Viimast peeti nn vanaks majanduseks.

Paraku leidsid tee Euroopast mujale aga ka insenerid ning arendus- ja teadustegevus. Insenerid läksid nimelt tootmisele järele. Seda väidet toetab ka Eesti praktika – näiteks mitmed Skandinaavia ettevõtted on pärast investeeringuid tootmisse toonud siia üle ka arendustöö. Sarnane protsess, paraku ainult teises suunas, on aset leidnud enamikus Euroopa riikides. Ka see annab õnnetuseks hoogu juurde süvenevale tööpuudusele, ja seda eriti noorte hulgas. Samas ei ole kunagised odavad tootjariigid enam odavad. Nüüdseks on Euroopa püstitanud eesmärgi tootmine Euroopasse tagasi tuua. Kas see õnnestub, näitab vast lähim aastakümme.

Eesti peaks Euroopa kogemusest õppima. Eesti on väike majandus, mis suudab ennast tasakaalus hoida ainult ekspordi abiga. 2008.–2009. aasta kriisist tulime nii kiiresti läbi tänu ekspordimahu tempokale kasvule, mida toetas peamiselt tööstustoodangu eksport, ehkki siin on oma osa ka teenustel. Eestis toodab tööstus umbes 16,5 protsenti SKTst, mida on selgelt liiga vähe isegi Euroopa riikide võrdluses.

Seni on Eesti olnud peamiselt odaval tööjõul põhineva tootmise riik. See on aga muutumas – siinne tööjõud ei ole enam odav. Et hoiduda Euroopas aset leidnud stsenaariumi kordumisest Eestis, peame seni saavutatu pinnalt edasi minema, mitte vahepeal tööstustootmisi teistele riikidele kaotama ja asuma siis mingil hetkel siinset tööstust elustama. Selleks peame oma lõpptoodangu tehnilist keerukust tõstma ja viima selle oma kaubamärkide alla.

Meie ettevõtetele, kes seni on peamiselt allhankijatena tegutsenud, tähendab see sisuliselt oma klientide asemele asumist. Hea näide on puidu töötlemine – mitmed erineva profiiliga Eesti puiduettevõtted on jõudnud lõpptarbijani ja toodetu läheb valdavalt ekspordiks.

Riigi rollist Eesti tööstuse edendamisel. Kõrvaltvaatajatel on lihtne siilina põõsast õpetusi jagada, kuidas peaks löömisel lauda hoidma, kuid üht-teist tooksin siiski välja, mida riik saab ettevõtluse toetamiseks teha. Põhimõttelise vabaturumajanduse pooldajana ei pea ma siinkohal silmas tootmise otsest toetamist.

Esmalt peaks riik tagama liigsete regulatsioonideta majanduskeskkonna, kus järelevalvet tegevad ja lube jagavad ametnikud on huvitatud kohalikule ettevõtlusele võimalikult soodsate tingimuste, mitte formaalsete takistuste loomisest, et pärast ei peaks valede otsuste pärast vastutama.

Teiseks saaks ja peaks riik looma stabiilse maksukeskkonna, mis ei too lisaks ettevõtlusele omastele riskidele kaasa ootamatuid koormisi ja takistusi riigi poolt.

Kolmandaks saab riik luua baasi kõrgetasemelise kõrghariduse pakkumiseks. Siin tuleb arutleda teatud alade, ennekõike mõnevõrra unarusse jäänud tehnilise kõrghariduse eelisarendamise üle. Lisaks saab riik koos ettevõtjatega luua n-ö elukestva kutseõppe võrgustiku, kus riik tagab teoreetilise õpetamise ja ettevõtted annavad praktikavõimalused.

Neid teemasid lahkab ka valimiste-eelne tööandjate manifest, mis rõhutab kodumaisel toorainel põhineva tootmise tähtsust Eesti majanduse edasisel arendamisel ja meie kõigi elatustaseme paranemisel. Vast saavad poliitikud valimisprogrammide koostamisel äsja avaldatud manifestist inspiratsiooni, mis toob kaasa rohkem sisulist koostööd riigi ja ettevõtjate vahel.

Facebook Twitter
Comments

Märksõnad

Tagasi üles