Hanno Pevkur.

FOTO: Erakogu

Siseminister Hanno Pevkuri sõnul saab Eesti maismaapiiri valvamise võimekust parandada, kuid kindlasti ei vasta tõele müüt, et idapiiri on jäänud valvama vaid üksikud piirivalvurid.

Praeguses julgeolekuolukorras on arutelu piiriturvalisuse üle kindlasti vajalik. Konstruktiivne kriitika on see, mis viib edasi. Kuid see peab tuginema faktidel. Kui kellelgi on mõnda arvamusartiklit lugedes tekkinud hirm, justkui oleks Eesti idapiiri jäänud valvama vaid üksikud piirivalvurid, kes osa ajast maanteel kiirust käivad mõõtmas, siis kinnitan, et sellistel müütidel ei ole tegelikkusega midagi pistmist. Samas olen nõus, et näiteks Eesti merepäästevõimekus võiks olla parem ja kindlasti saab parandada ka maismaapiiri, eriti idapiiri, valvamise võimekust. Olgu aga edasise konstruktiivsema diskussiooni tarbeks üle käidud mõned faktid ja mõtted, mis Eesti idapiiri valvamist puudutavad.

Mida näitavad faktid?

Inimeste arv - 2009. aasta 1. jaanuaril töötas idapiiril (toonase piirivalveameti kirde ja kagu piirivalvepiirkondades) 683 eriteenistujat ning täna 682 (politsei- ja piirivalveameti ida ja lõuna prefektuuri piirivalvebüroodes). Politsei- ja Piirivalveamet ei ole idapiiril töötavate inimeste arvu vähendanud, kuigi ameti, kui terviku, koosseis on viie aastaga vähenenud umbes 1000 töötaja võrra (6100lt 5100ni).

Palk - oluliselt on aga muutunud ja veelgi muutumas idapiiril töötavate inimeste palk. 2009. aastal oli kirde piirkonna piirivalvuri keskmine kuupalk 716 ja kagu piirivalvepiirkonnas 732 eurot. Patrullpolitseinikud teenisid sel ajal ida prefektuuris 793 ja lõunas keskmiselt 756-eurost palka.  1. jaanuarist 2015. aastal saab praeguste arvutuste kohaselt olema piirivalvurite keskmine palk kirdes 1119 ja kagus 1060 eurot. Ehk keskmine piirivalvuri palk on tõusnud järgmiseks aastaks 6 aastaga kirdes umbes 55% ja kagus u 45%! Kirde tõus on kõrgem, kuna seal on  täiendav piirkonna koefitsient.

Relvastus - piirivalvurite relvastus on sama, mis enne PPA loomist: püstol Makarov ja automaat Galil. Lisandunud on aga kaasaegsed püstolkuulipildujaid MP-5 ning järgmiseks aastaks vahetatakse välja Makarovid moodsate Waltherite vastu.

Varustus – võrreldes kuue aasta taguse ajaga on oluliselt paranenud piirivalvurite varustus erivahendite osas. Kui 2009. aastal anti kordonis patrulltoimkonnale ühiskasutuses olevad kuulivestid, käerauad ja gaasipihustid, siis täna ei pane patrulli minev piirivalvur selga eelmiselt vahetuselt saadud vesti, vaid igaühel on personaalselt täiskomplekt varustust. Veel sel ja ka järgmisel aastal hangitakse lisaks ligi miljoni euro eest piirivalvuritele kiivrikaameraid, uusi binokleid, öövaatlusseadmeid jmt isikuvarustust, mis parandavad nii piirivalvurite turvalisust kui suurendavad tehtava töö kvaliteeti.

Tehniline tugi – kui võrrelda kümne-viieteist aasta või isegi viie aasta tagust olukorda praegusega, siis ausalt öeldes pole siin isegi väga midagi võrrelda. Kehvast radar- ning tehnilise valve võimekusest on praeguseks välja arendatud korralik radarvalve veepiiril ning sensor- ja valvekaamerate võrgustik maismaal. Küll pean siiski vajalikuks märkida, et olukord on kaugel ideaalsest ja seetõttu oleme lähiaastail soetamas Euroopa Liidu abifondidest ligi 30 miljoni euro eest täiendavat varustust piirivalve tugevdamiseks.

Kordonid – Jutt, et idapiiril on 13 kordoni asemel alles jäetud vaid 5, ei vasta samuti tõele, kuna kõik 13 kordonit on teenistuskohtadena idapiiril alles – samad meeskonnad töötamas samades hoonetes kui varem. Tõsi on see, et selle aasta oktoobrist pole iga paarikümne kilomeetri tagant enam eraldi juhtkonda nagu varem, vaid töö planeerimine ja aruandlus tehakse ära viies juhtivkordonis. Ikka selleks, et eesliinitöötajate palka tõsta. Kui vaadata kõiki juhtimistasandeid PPA-s, siis on aastaga 294 juhi asemel praeguseks alles 195.

Samuti levib mitme aasta eest alguse saanud müüt, justkui peaksid idapiiril töötavad piirivalvurid osa tööajast maanteel kiirust mõõtma. See ei vasta tõele. Idapiiri kordonite piirivalvurid ei tee liiklusjärelevalvet ega ole kunagi teinud – nemad valvavad piiri ning teevad seda rohelises piirivalvevormis, nii praegu kui edaspidi.

Piiri ei valvata vaid piirijoonel

Siinkohal ongi paslik üle käia ka piirivalve töö spetsiifika eri piirkondades. Nagu ütlesin, tehakse piiri valvamise füüsilist tööd jätkuvalt rohelises vormis, aga tõsi on, et piirivalvureid leiab ka sinises vormis oma tööd tegemas. Nii piiripunktis dokumente kontrollimas kui kompensatsioonimeetmeid tegemas. Võtame näiteks Haapsalu linna, kus 1. oktoobrist liideti piirivalvekordon kohaliku politseijaoskonnaga. Sel aastal on Haapsalu kordonist tulnud reageerida 23 merepäästejuhtumile. Samas Haapsalu politseijaoskonna jaoks koguneb 23 juhtumit iga nelja päevaga. Ei ole mõistlik hoida samas linnas eraldi 20-liikmelist üksust, kel tuleb inimesi aidata üks kord kahe nädala jooksul. Luues Haapsalu ühtse meeskonna, kes aitab igapäeva inimesi nii maismaal kui merel, saab sama ressursiga kohalikele inimestele rohkem turvalisust luua.

Rääkides veel sisuliselt idapiiri valvamisest on äärmiselt oluline, et võimaliku piirijuhtumi korral ei piirdu PPA ressurss vahetult piiril töötavate inimestega. Kui nt Luhamaa piirilõigus midagi juhtub, on peale kordonite toimkondadele Lõuna prefektuuri käsutuses veel 23 patrulli, keda vaid paari telefonikõnega saab piirile suunata. Lisaks võimalus kaasata märulipolitsei regionaalne tugiüksus, tuua Tallinnast lennusalga kopteriga kohale K-Komando jne.

Eriüksus alustab aasta algusest

Küll pidasime koos PPA peadirektoriga siiski vajalikuks luua piirivalve tugevdamiseks eraldi piirivalve kiirreageerimisüksus. Mul on hea meel, et ka riigieelarvest õnnestus saada lisavahendeid üksuse loomiseks ning PPA on juba alustanud üksuse mehitamisega. Samas olen veendunud, et ka seda eriüksust, kuigi see on loodud spetsiaalselt piirijuhtumitele reageerimiseks, saab ja isegi tuleb vahest kasutada ka muude juhtumite lahendamisel.

Politseinikud ja piirivalvurid moodustavad koos ühise tugeva jõu ning mina ei näe võiduvõtit selles kui piirivalve ja politsei taas üksteisest lahutada. Vastupidi, liitmisega sai piirivalve juurde tuhandeid politseinikke, kes vajadusel saavad kiiresti piirivalvuritele ilma ülearuse bürokraatiata appi minna. Ma ei kujuta ka ette, et oleks mõistlik hakata üles ehitama uut ametit oma haldusaparaadi, kontoriruumide jms. Meenutan, et kokku on PPA-s pärast ühendamist tugitöötajate arv vähenenud 1200-lt inimeselt 600-le, mis omakorda tähendab, et nende (logistikud, dokumendihaldurid, raamatupidajad, personalispetsialistid jne) vähenemisest tekkinud palgavahendid on suunatud eesliinitöötajatele. Retooriliselt võiks ju küsida, kas tänased piirivalvurid on nõus loobuma nt viieks aastaks palgatõusust selleks, et luua uuesti uus amet koos halduskulude ja kümnete või sadade inimestega tugiteenuste osutamiseks?

Jättes aga kõik eeltoodu kõrvale, on olulisim siiski piiril töötavad inimesed, nende professionaalsus ning armastus oma töö vastu. Vesteldes piiril töötavate inimestega, võin öelda, et tavakodanikena võime idapiiril töötavate piirivalvurite oskuste ning pühendumuse üle uhkust tunda. Meie piirivalvurid on professionaalid, kes teevad tööd südamega ja kes on põhjaliku piirivalvetöö kogemusega oma ala eksperdid. Hinnakem seda ja laskem inimestel teha oma tööd.