Priit Pullerits: terror teel

Värvikas ajakirjanik, Priit Pullerits läbi aegade Foto: Margus Ansu

Hea sugulane, sitke talumees, läks poolteist kuud tagasi hommikul rulluisutama. Sõitis naudinguga, vähemalt 30 km/h. Kui järsku otsustas rattaga vastutulev poisike kergliiklusteel selle teisest servast diagonaalis suuna tema poole võtta.

Peaaegu õnnestus tol kamikaze käest pääseda. Peaaegu, aga mitte päriselt. Tõukejalg sai pihta. Ta prantsatas istuli asfaldile. Arsti diagnoos: lülisamba murd.

See traagiline juhtum kõlbab kahjuks näitama, et võrreldes eelmise suve algusega, mil kirjutasin siinsamas veerul Eesti kergliiklusteedel vohavast hoolimatusest, pole midagi muutunud. Vastupidi: olukord on läinud veelgi hullemaks.

Tuttav sõitis kuu aega tagasi Pirital Lillepi ringil – sealsamas, kus harjutab sageli ka peaminister –, kui märkas keset teed kahte 25–30-aastast meest. Kui ta pahaaimamatult meesteni jõudis, lajatas üks noist rihmaga talle vastu reit. Tuttav jäi vaevu püsti. Vorp jalale, nagu pärast selgus, jäi tugev.

Olnuks too mu tuttaval üksikjuhtum, ei vääriks see ehk suuremat lehepinda. Paraku oli seesugune terrorikogemus kergliiklusteel tal tänavu juba teine. Esimene kord olid noorukid Tartu lähedal Kõrveküla teel end pikali visates tee sulgenud, nii et ainus pääsemisvõimalus oli rulluiskudega murule pikeerida.

Kuulasin maad, et äkki on tuttavat tabanud siiski eriline ebaõnn. Selgus, et ei ole. Üks rulluisutaja rääkis, et Tartu Raadi kergliiklusteele on tekkinud neid, kel meeldib sinna mõnuga takistusi seada.

Ühel hommikul oli langusega kurvi peale asetatud strateegiliselt võrdsete vahedega peopesasuurusi killustikukive. Teisel hommikul nägi ta, kuidas kaks väsinud noormeest tirisid kraavist hundinuiasid välja ja puistasid neid teele laiali.

Pealinna rattur aga kirjeldas, kuidas kuu aega tagasi seisis purjus mees Pirita rattatee ääres ja püüdis talle rusikaga pihta saada. Õnneks ebaõnnestunult.

Mõni päev hiljem nägi ta hilisõhtul samal rattateel kahte ratastega tüdrukut, keda poistekamp takistas nii, et üks näitsikutest põrutas hooga posti suunas. Napilt mööda.

Üks rattasõiduhimuline tuttav Lõuna-Eestist pajatas, kuidas vastutulevast autost hakkas laial teelõigul mööduma teine auto, valge Audi 80. Ruumi jagus, ometi sööstis Audi mööda vastassuuna teeäärt tähistavat pidevat joont mu tuttavale vastu.

Ja kui too endast tõstetud käega märku püüdis anda, muutus ta Audile veelgi ahvatlevamaks märklauaks. Elu nimel keeras tuttav teelt järsult kraavi.

Auto vastu rattur ega rulluisutaja ei saa. Aga mida teha ülejäänud terroristidega? Üks spordimees soovitas nii: «Kord ülbas prominentne vanamehenäss rattarajal.
Sihukesi ei paranda sõnaga. Hammas hamba vastu ja kohe ning esimesena.»
Või on kellelgi parem retsept?