Just nii võiks tituleerida avalikku diskussiooni uue Eesti energiamajanduse arengukava eelnõu teksti üle, kirjutab WEC-Eesti rahvuskomitee peasekretär Mihkel Härm.
Mihkel Härm: 100 miljardi euro küsimus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Arengukava koostatakse visioonina kuni 2050. aastani ning tänasest kuni 2050. aastani tarbitakse Eestis energiat tänastes hindades ca 100 miljardi euro eest.
Eesti energiapoliitika üle peetava diskussiooni õigetele radadele juhtimiseks on vaja arvestada taustsüsteemis toimuvaid muudatusi ning osata teha energeetika mõjutamisel riigi tasandil otsuseid, mida riik peaks tegema, ning jätta tegemata kõik otsused, mida saavad ettevõtted või inimesed teha riigist paremini. Eesti energiamajandust kõige rohkem mõjutav taustsüsteem on kahtlemata Euroopa Liidu energia- ja kliimapoliitika, milles on 2014. aastal toimunud kolm muudatust: energiajulgeoleku tähtsustumine, taastuvenergia toetamispoliitika reformimine ning 2030. aastani kehtiva kliimapoliitika raamistiku loomine. Eesti peab oma energiapoliitika uuendamisel arvestama kõiki neid muutusi.
Põlevkivitööstuse tulud ja kulud
Energiajulgeoleku olulisusele aitas tähelepanu tõmmata kriis Ukrainas ning sellest lähtunud hirm ebastabiilsetest riikidest energia importimise üle. Loomulik leevendus sellele hirmule oli suurema tähelepanu pööramine sisemaiste energiaressursside, nii taastuvenergia kui ka fossiilsete kütuste kasutamisele. Eestis on küsimus eelkõige põlevkivi kasutamisest vedelkütuste, gaasi ja elektri tootmiseks ning kohaliku biomassi kasutamisest energeetikas. Eesti geopoliitiline olukord sunnib meid eriti tähelepanelikult hindama oma energiajulgeolekut ning kasutama kõiki sisemaiseid energiaressursse. Kusjuures elektri asemel tuleb rääkida kogu riigi energiatarbimisest.
Diskussiooni nihutamist elektrilt energiale lihtsustab asjaolu, et põlevkivisektori visioon on muutuda elektritööstusest energiatööstuseks. Visiooni elluviimiseks tuleb aga järgmise 10-15 aasta jooksul asendada 75 protsenti tänastest tootmisvaradest, investeerida tuleb miljardeid eurosid. See pole aga võimalik, kui riigis valitseb ebakindlus keskkonnapiirangute, ressursi- ja keskkonnatasude kehtestamise põhimõtete üle. Eesti energiamajanduse pikaajalise arengu jaoks on oluline, et Eesti suurima energiatööstuse tegelikud keskkonnakulud on välja selgitatud. Teame, et põlevkivitööstusest jõuab erinevaid teid pidi riigini 250 miljonit eurot aastas, aga me ei tea, kui palju sellest on kulu ja kui palju on tulu. Oleks aeg sõnastada plaan selle teadmise hankimiseks.
Kliimaeesmärke saame täita mitmel moel
Kliimapoliitikas, mis tegelikult tähendab CO2 õhkupaiskamise vähendamist ning mille üheks olulisemaks alamharuks on energia tootmine taastuvatest energiaallikatest, tuleb valida sisuline tee. Lihtsam tee on täita korralikult Euroopa plaani ja vähendada CO2 emissioone võrreldes 1990. aastaga vähemalt 40 protsenti. Selle ülesande täidab juba alanud põlevkivitööstuse uuendamine.
Keerulisem tee on valida taastuvenergia tootmise suurendamine. Millise plaani alusel saaksime ehitada üles konkurentsivõimelise ja meie rahakotile vastava taastuvenergia portfelli? Euroopast on õppida kahte erinevat kogemust .
Esimene alternatiiv on oodata, millal CO2 hind muudab taastuvenergia konkurentsivõimeliseks. Enne tehnoloogiate konkurentsivõime saavutamist tuleks uutesse tehnoloogiatesse investeerida niivõrd vähe kui võimalik. Seda teed toetab ka taastuvenergia tehnoloogiliste lahenduste efektiivsemaks ja odavamaks muutumine tänu tehnilisele arengule. Esimest plaani järgivad mitmed päikeserikkad Lõuna-Euroopa riigid, kus siiani on päikeseenergia kõikjal kasutusel vaid sooja vee saamiseks, kuid elektri tootmist veel massiliselt ei alustata – sest tehnoloogia on endiselt liiga kallis ja CO2 hind liiga madal. Esimene tee on kindlasti kõige odavam
Teine alternatiiv on ise investeerida taastuvenergia tehnoloogiate arendamisse, et luua Eesti ettevõtetele oma taastuvenergia kasutamise tehnoloogiad, mida nad saavad edaspidi eksportida nn «esimese tee» valinud riikidesse. Teine tee vajab teadlaste ja ettevõtete tihedat koostööd, mis ei ole lihtne sündima. Selle tee on valinud Soome, Taani, Saksamaa, Itaalia. Teine tee võib pakkuda hea õnne korral ka suuri kasumeid Eesti ettevõtetele.
Energiamajanduse arengukava aastani 2030 avalikud arutelud on kohe algamas ning kõik need ja paljud teised küsimused on vaja läbi arutada. Peamine tarkus on valida välja küsimused, millele peab vastama riik ja kus saab otsustusõiguse vaba turg. Kaalul on 100 miljardit eurot.