Juhtkiri: Savisaar, las see aed jääda

Illustratsioon: Urmas Nemvalts

Tallinna linnavalitsuse plaanide järgi peaks linnahalli lähedal mere ääres tegutsenud Kultuurikatla aed ning kaasaegse kunsti muuseumi hoov koos kõrvalhoonetega kaduma ning sealne maa peaks muudetama ärimaaks, kuhu võib rajada 13 000-ruutmeetrise äripinna. Muudatused detailplaneeringus, mis seda võimaldavad, viidi sisse viimasel hetkel enne kehtestamist. Varasemast plaanist, mis pidi arvestama piirkonna seniste funktsioonide säilitamisega, ei jäänud suurt midagi järele.

On selge, et kultuuriavalikkus on linnavalitsuse sellisele käitumisele üsna valulikult reageerinud. Esmaspäeval saadetud loomeliitude ja kultuuriinstitutsioonide avalikus pöördumises toodi välja argumendid, miks selline viimasel hetkel detailplaneeringu muutmine vale on ning miks see mõjub Tallinnale kahjulikult nii piirkonna kultuurielu kui üldise linnaplaneerimise seisukohalt. Eilset linnavalitsuses toimunud arutelu on raske pidada muuks kui vaid formaalsuseks. Ehkki otsustati, et läbirääkimisi jätkatakse, on üsna vähe lootust, et linnavalitsus ootamatult tekkinud plaanist lahti ütleks.

Mis selle ootamatult tekkinud plaani põhjus on, saame ehk teada tulevikus. Küll lubab linnavalitsuse varasem tegevusmuster eeldada põhjusena pigem era- kui avalikku huvi.

Ehkki võitlus näib juba lootusetu, tuleks siiski üles lugeda mõned lisaargumendid Kultuurikatla aia ja kaasaegse kunsti muuseumi hoovi säilimise poolt.

Üks argumentidest puudutab kultuuriloome mehhanisme ja see seondub osaliselt sellega, miks on linna jaoks hävitav iga raamatupoe, kino, galerii või muu kultuurilise suunitlusega avaliku paiga sulgemine, isegi kui sellest suurt majanduslikku kasu olnud pole ja ehk sellele on olnud tarvis isegi peale maksta.

Ehkki suundumus rääkida kultuurist majandusterminites on toonud aktiivsesse kasutusse sõnad nagu «kultuuritarbimine» ja «loomemajandus», on enamik kultuurinähtusi vähemalt nende tekkehetkel üsna majanduskauged nähtused. Teisisõnu, nende loomise põhjus ei ole tarbija vajaduste rahuldamine ega efektiivne tootmine. Vastupidi, kultuuri asi on vahel öelda asju, mis inimesele üldse ei meeldi.

Tooteks saamise võimalus tekib neil nähtustel alles hiljem, pärast sündi. Selliste nähtuste sünniks on aga vaja avalikku ruumi, mis ei ole kaubanduskeskus ega ärihoone. Selleks on vaja kohti, kus kokku saada, mõelda ja rääkida.

Teine põhjus on ehk veel olulisem ja peaks olema mõistetav ka neile, kes kõike efektiivsuse pinnalt näevad. Kultuurikatla aed on olnud väga efektiivne paik, ja sugugi mitte üksnes kunstisündmuse aset leidmise mõttes, vaid ka maailmavaateliste, rahvuslike ja sotsiaalsete erisuste leevendajana. Kultuurikatla aed on olnud see paik, kus marurahvuslasest kirjanik saab jutu peale «sisserändaja pojast» muusikuga, kus esineb pimedate teater ja kus lahatakse kultuuriliste eelarvamuste põhjuseid. Kui see ei ole linna seisukohalt efektiivne, siis tuleks ehk selle peale mõelda, kas efektiivsust vääriti – ja ehk ka meelega vääriti – mõistetud ei ole.

Eile linnavalitsuses toimunud arut­elul ütles arhitekt Toomas Paaver, et alati ei olegi see raha, mida vaja on, et asjad toimuksid. Küll on aga vaja kohta, kus asjad toimuda saaksid. Selle seisukohaga on raske mitte nõus olla.