Mart Raudsaar: Saksamaa arvamus, valige üks*

Mart Raudsaar Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Leia pildilt ülearune. Teate seda mängu? Mulle näis, et minuga mängitakse, kui läinud neljapäeval Oslo moodsa kunsti muuseumi märkasin restoranis kaht kettaga telefoni. Täpsustame noorema põlvkonna jaoks, et veel Berliini müüri langemise aegu olidki telefonid siinpool müüri sellised, juhtmega seina küljes, numbriketta ja kuulariga.

Miks aga leidub selline telefon riigis, kus sarnaselt Eestiga ei leia enam tänavalt taksofonegi? Ja mitte üks, vaid kaks tükki?

Uurisin asja lähemalt. Telefonid olid kunstiprojekti nähtav osa. Toru tõstes ja numbrit valides võis kuulda John Giorno häält. «Dial-a-Poem… Patti Smith.» Sarnaselt kostab hääl, mis ütleb meile jooksval kuul parkimiseks kulunud raha hulka, kui me seda mobiilis kuulata peaks soovima.

Patti Smith kõlas väga noorena, aga pole ka ime, sest tegemist oli kuulsa 1960. aastate kunstiprojektiga, kus inimesed võisid helistada ja tasuta kuulata ühiskonnakriitilist ja eksperimentaalset luulet. Vietnami sõjast, hipidest, vastamata telefonikõnedest.

Või siiski – pigem oli tegemist kunstiprojekti jäänusega. Ma ei tea täpselt, kuidas Gior­no süsteem töötas, kuid väidetavalt oli see koosnenud viieteistkümnest automaatvastajast, mis pakkusid kuulata erinevaid poeete. Konkreetset poeeti nüüd tabada osutus aga väga keerukaks.

Telefoni kõrval lebanud buklett väitis, et ühte luuletust loeb Tom Waits. See on laulja, kelle hääle kohta on öeldud, et selline vokaal võiks tekkida pärast hulga klaasikildude söömist. Tahtsin seda kuulata ning väntasin sõrme villi. Kauged 1960ndate poeemid jõudsid minuni voogedastuse viisil ehk ühtse jadana. Mul ei olnud võimalik luuletust valida, sest neid edastati kellegi poolt reastatud järjekorras.

Ma tõesti ei usu, et see oli John Giorno mõte, kes on pidanud oma kunstiprojekti telefonipanganduse ja muu sarnase eelkäijaks. Teate küll: eestikeelse teeninduse valimiseks valige üks, ja nii edasi.

Tänapäevase inimese soovidega läheks paremini kokku teine kunstiprojekt, mida nägin 2005. aasta veebruaris Põhjamaade suurimas kunstimuuseumis ARoSes. Tühja ruumi astudes oli kuulda kaeblevat naisehäält. Otsimise peale leidsin põrandal viiekopikalise (või kaheeurose) suurusega augu, kuhu vaadates oli näha tulekeelte vahel visklevat poolpaljast blondiini, kes kisendas mu poole, meeleheitel käsi sirutades. Paraku rääkis ta prantsuse keeles.

«Vabandust, ma ei mõista teid,» ütlesin talle inglise keeles, mispeale naine vahetas keelt.

See oli väga ehmatav. Vaatasin ühele poole ja teisele poole ning läksin tasakesi minema.

Hiljem sain teada, et Pipilotti Rist rääkiski oma videoinstallatsioonis «Isetuna laavavannis» mitut keelt ja et interaktiivne moment oli üksnes juhus. Aga võiks mitte olla ja see ongi tänase jutu moraal. Tänapäevane inimene ei taha informatsiooni voog­edastust. Ta tahab vaadata/kuulata neid asju, mis talle meeldivad, siis, kui ta seda soovib, ja seal, kus ta soovib. Ta tahab interaktiivsust, ning seda ka muuseumis, kus interaktiivse meedia eelkäijast, John Gior­no projektist «Dial-a-Poem» võiks olla alles enamat kui pelk topis.

Sageli on elu muidugi kunstist suurem. Meenub jutt, et vahetult pärast Eesti taasiseseisvumist 1991. aasta augustis oli võimalik taksofonist Elva miilitsajaoskonna vastas võtta kõnesid omal valikul ükskõik millisesse maailma piirkonda. Ja kuulata erinevaid hääli täiesti tasuta.

*) Fragment anekdoodist, kus Barack Obama helistab Euroopa Liidu presidendile, kuulmaks ELi ühtset arvamust