Jaanus Konsa: Eesti politsei – ise teen, ise kontrollin?

Jaanus Konsa Foto: Erakogu

Nii nagu Eesti kaitseväel on peainspektor, vajaks ka politsei oma sõltumatut ombudsmani, kirjutab õigus­kantsleri nõunik Jaanus Konsa.

Aeg-ajalt on ühe või teise juhtumi pinnalt kõlanud etteheiteid politsei sisekontrolli objektiivsusele. See annab põhjust küsida, kas süsteem suudab ennast ise tõhusalt ja objektiivselt kontrollida. Olgu näiteks «Kultuuritolmu» juhtum, kus politsei sisekontrolli läbi viidava uurimise kohta lennutati kriitikanooli.

Siinkohal ei tahaks analüüsida konkreetset juhtumit endise Patarei vangla territooriumil ega mõnd muud politsei sisekontrolli uuritud olukorda, vaid arutleda politsei tegevuse kontrollimise üle laiemalt.

Põhiseadus sätestab kaks demokraatliku õigusriigi lahutamatut põhimõtet: riigivõimu tuleb teostada seaduslikult ning inimesel peab olema võimalus riigivõimu tegevust vaidlustada. Kõige objektiivsemaks politsei tegevuse hindajaks on muidugi kohus. See aga ei tähenda, et riigivõim ei suudaks ise oma tegevuse õigsust objektiivselt hinnata. Jõustruktuuride sisekontrolli kasutamisel on mitmeid eeliseid.

Politsei sisemine enesehindamine on üldjuhul märksa laiem kohtu tegevusest konkreetse vaidluse lahendamisel. Sisekontroll pole seotud pelgalt ühe juhtumiga, kus tuleb anda hinnang näiteks teleskoopnuia kasutamise õiguspärasusele, vaid analüüs võib hõlmata kogu erivahendite kasutamise korda, taktikat jne. Sisekontroll suudab konkreetse kaebuse asetada politsei üldise taktika konteksti ja arvestada juhtumi eri aspekte.

Näiteks: millal politseinikud sündmuskohale saabusid, kui eskaleerunud oli konflikt, milliseid sunnimeetmeid juba oli kasutatud jne. Seeläbi on võimalik teha järeldusi politsei tegevuse põhjendatuse kohta, vajadusel muuta käitumisjuhiseid ja väljaõpet. Lisaks on politsei sisekontrollil üldjuhul vahetu juurdepääs asjakohasele teabele ja isikutele, mis soodustab juhtumi uurimist. Sisekontrolli poole pöördunud inimese seisukohalt ei ole kindlasti vähetähtis, et kaebuse esitamine on riigilõivuta ega eelda advokaadi kaasamist. Kui inimene aga siiski kahtlustab, et sisekontrolli tegevust tema probleemi lahendamisel on mõjutanud näiteks asjaomase asutuse juht, on tal võimalus pöörduda edasi kohtusse.

Tegemist on õigusriigile omase kontrollimehhanismiga, kus riiki ei nähta abstraktselt halvana, vaid teda usaldatakse oma tegevusele ise kriitiliselt otsa vaatama.

Sisekontrolli tegevuse peamiseks küsitavuseks ühiskonna tasandil on hinnangu objektiivsus, mis tingib teinekord kahtluse, et politseiametnike võimalike eksimuste analüüsimine ei ole erapooletu ning võimaldab n-ö kinnimätsimist. Kohtu ja ka õiguskantsleri tegevust politsei hindamisel objektiivsuse küsimus selliselt ei puuduta, kuna nemad on täidesaatvast riigivõimust sõltumatud. Just õiguskantsleri ühest ülesandest, ombudsmani funktsioonist eeskuju võttes võib tuletada viisi, kuidas politsei tegevuse hindamisel ühendada sisekontrolli sisuline tõhusus ühiskonna poolt hinnatud objektiivsusega. Selliseks lahenduseks võiks olla mujal küllalt levinud politsei ombudsmani institutsioon.

On üpris tavapärane, et jõu­struktuuride juures tegutseb sõltumatu isik, kes annab ametnike tegevusele hinnangu. Näiteks on oma n-ö ombudsman olemas Eesti kaitseväel peainspektori näol. Politsei ombudsman võiks olla struktuurselt osa siseministri valitsemisalast, kuid õigusnormidega saaks talle luua piisava sõltumatuse politseiteenistusest. Politsei ombudsman ei peaks olema pelgalt olemasoleva sisekontrolli juht või käepikendus, vaid võiks politseinike tegevuse hindamisel olla märksa proaktiivsem.

Näiteks võiks tavapärase kaebuse lahendamise asemel juurutada lepitamise võimaluse. Samuti võiks politsei ombudsman minna samasugust teed kui õiguskantsler ja hinnata ametnike tegevust põhiseaduse normidest (väärtustest) lähtuvalt. Kuna aeg-ajalt kerkib politseisüsteemis üles sisemisi pingeid, võiks politsei ombudsman oma tegevust suunata ka politseinike õiguste eest seismisele ning analüüsida näiteks teenistusvaldkonna kitsaskohti.

Politseinike huvide eest seismise aspektist vääriks ehk kaalumist veelgi laiem lähenemine ombuds­mani rollile. Väidetavalt on olnud juhtumeid, kus politsei sisekontroll ja juhtkond vastandavad end kiiresti distsiplinaarjuurdluses rikkumises kahtlustatavale politseinikule, jättes ta sisuliselt kaitseta. Kas sisejuurdluses peaks olema uurimise all oleval ametnikul esindaja, kes aitab tema huvide eest seista? Väärib mõtisklust, kas ka see ülesanne võiks mahtuda politsei ombudsmani rolli ja seeläbi politseisüsteemi sisemist tervist kosutada?

Politseile ei ole vaja pelgalt veel üht järelevalvajat, mis viitaks üldisele ebausaldusväärsusele ja lauskontrollile. Praktikas pole lauskontroll nagunii võimalik. Vahel piisab rikkumiste ärahoidmiseks ka sellest, et ametnikel on teadmine, et tõhus kontrolliorgan on olemas ning valmis eksimusi analüüsima.

Lõpetuseks: politsei sisekontroll on küll tõhus vahend kitsaskohtade tuvastamiseks, kuid vajaks kaalumist, kas järelevalvemehhanismide süsteemi saaks veelgi parandada. Lõppastmes on oluline tugev ja toimiv politsei, mis on garantii ühiskonna turvalisusele.