Postimees.ee ajakirjanik Martin Šmutov kirjutab, et ei suuda ette kujutada, kuidas saab jalgpalliliit pidada turvariskiks vuti suvelaagris madistanud lapsi ning keelata neil kodust kaasa pandud söögi ja äsja kingitud joogiga tribüünidelt Eesti-Fääri saarte jalgpallikohtumist jälgida.
Eesti Jalgpalli Liit (EJL) ja nende palgatud turvateenistus suutis kolmapäeval hoogsa kaare ja suure varuga ületada niigi kõrgele tõstetud absurdsuslati, pannes oma tegevusega nutma umbes 8-aastased mudilased, keda peeti Lilleküla staadionil tõeliseks turvariskiks.
Enne Eesti – Fääri saarte jalgpallikohtumist madistasid noored suvelaagris ja pärast selle lõppu suunduti staadionile, et koondisele kaasa elada.
Mudilaste staadionile sisenemine muutus aga episoodiks politseiseriaalist, sest selgus, et noored varjavad ohtlikke esemeid, mis tuleb konfiskeerida ja neid peitnud noored ukselt tagasi saata.
Esiteks oli kõigi noorte kotis 1,5-liitrine veepudel. Ei, nad ei käinud enne kohtumist korraga poes, pudeli kinkis neile Eesti Jalgpalli Liit, et noored saaks pärast kurnavat päeva janu kustutada. Seesama liit, kes oli turvateenistust õpetanud neid pudeleid staadionile mitte laskma.
Kõik pudelid jäid kenasti sissepääsu juurde asfaldile, sest on ju selge, et 8-aastased, kes neid pudeleid kotistki kaht kätt kasutades pidid välja tirima, olnuks suutelised esemeid väljakule pilduma. Treenerite pilkude all.
Teiseks oli kottides toit! Võileivad- ja saiad ning hullemal juhul banaanid või isegi õunad, mille vanemad olid noortele kaasa pannud, et nad saaks nälga kustutada, kui pärast mängu tuleb koduteele asuda - mõnel juhul on sellise sõidu pikkuseks üle kolme tunni.
Selge see, et saiad ja leivad on potentsiaalsed relvad, millega võib samuti mängijaid või kaaspealtvaatajaid jõhkralt rünnata.
Nende kahe karmi eksimuse tõttu tuligi noored ukselt tagasi saata, mistõttu vutihuvilised nuttes all ootavate treeneriteni jõudsid, kes üritasid siis mudilasi lohutada ja selgitada, et nad saavad siiski mängule ja ei pea teisi kamraade väljaspool staadionit ootama.
Ma olen jalgpalli käinud vaatamas kümnetes riikides - nii koondise kui ka klubide etteasteid. Mitte kuskil pole ma näinud sellisel tasemel ja innukusega turvateenistust kui Eestis.
Seni olen sellesse suhtunud lõbusa irooniaga, sest ju on meil lihtsalt vaja end kuidagi tõestada, mistõttu tuleb külastajat pidada pätiks ja kaabakaks, kes tuleb staadionile pahandust tegema. Ju EJLi ja turvateenistuse arvates viisakad inimesed jalgpalli ei vaata.
Kuid olgu täiskasvanute kontrollimisega nagu on, mis seal ikka. Ma ei suuda ette kujutada selle turvaeksperdi mõistust, kes suutis oma analüüse tehes jõuda tulemuseni, et turvarisk on EJLi vuti suvelaagris madistanud lapsed ja nende söögimoon, mis tuleb kiiremas korras konfiskeerida ja hävitada.
Samuti on mõistetamatu, kuidas jalgpalli populariseerimise eest vastutav EJL laseb sellistel asjadel juhtuda ega suuda anda juhiseid, kuidas tuhandete noortega tuleks tegeleda.
Vihjena: see pole eriti raske. Võinuks kontrollida piletit ja siis mudilased edasi staadionile lasta. Ei, noori polnud vaja läbi patsutada ja nende kottide sisu uurida. Nad ei ohustanud kedagi ja järjekorrad oleks hoopis sujuvamalt lühenenud.
Poleks teab kui üllatav, kui need noored ei tunneks mingit huvi koduse liiga vastu, sest mälestused staadionilt olid sellised, nagu nad olid. Muide, Eesti meistriliigas käib mängudel sadakond inimest, millega jäädakse alla isegi Euroopa kääbusriikidele ja ollakse Euroopas (kindlasti) ja maailmas (tõenäoliselt) viimasel kohal.
Midagi positiivset ka – tahaks kiita nähtud klubi treenereid, kes suutsid turvateenistuse tegevust nähes külma vere säilitada ning võitlesid lõpuks välja õiguse, et lapsed võivad toidu siiski kaasa võtta (kuigi süüa nad seda seal kindlasti ei tohtinud). EJLi antud joogipudelid jäid noori aga staadioni ette ootama.
Kurb on lihtsalt, et treenerid üldse sekkuma pidid ja EJL sellistel asjadel juhtuda laseb ning ise veepudeleid kinkides veel ka negatiivse kogemuse tekitamisele kaasa aitab.