Viktoriaanliku ajastu kõrgpunktis esietendus Londonis puupüsti Savoy teatris tollase popkultuuri kahe ikooni, W. S. Gilberti ja Arthur Sullivani operett «Utopia Limited», mille viimases vaatuses ülistab koor aktsiaseltsi ja 1862. aasta seadust. Kuigi Gilberti libreto annab säru paljudele Briti elu varjupooltele – imperialism, šovinism, monarhia, parteipoliitika jne –, saab kõige suurema koosa piiratud vastutusega osaühingu idee ja selle ellukutsunud parlamendi akt.
1720. aastal South Sea Company läbisurutud nn mulliseaduse järgi nõudis aktsiaseltsi asutamine parlamendi eriluba. Kui 1830. aastate raudteebuum nõudlust kapitali järele hüppeliselt suurendas, muutus selline asjakorraldus ebapraktiliseks ning 1844. aastal vastuvõetud seaduse järgi nõuti aktsiaseltsina organiseeritud äriühingutelt üksnes registreerimist. Piiratud vastutuse säte pidi aga ootama veel üle kümne aasta, alles pärast 1855. aastat kerkis osanike ja kreeditoride vahele juriidilisest isikust kaitsevall. Gilberti ja Sullivani tsiteeritud 1862. aasta kompaniide seadus võttis tolleks ajaks tehtud uuendused kokku ja laiendas piiratud vastutuse põhimõtte ka kindlustusettevõtetele.
Piiratud vastutuse printsiibi vaevarikkas võidus mängisid peale raudteede ja teiste suurehitiste rolli ka sotsiaalpoliitilised kaalutlused. Nii liberaalid kui kristlikud sotsialistid nägid aktsiaseltsides vahendit vaeste elujärje edendamiseks ja klassikonflikti mahendamiseks. Moodsa äriühingu sünd ei ole seega kaugeltki üksnes tehnoloogilise edukäigu iseeneslik tagajärg, vaid vähemalt samavõrd ka poliitilise lehmakauplemise tulemus. Küsimus, kas eraõiguslikul ettevõttel on peale aktsionäride rikastamise ja maksude tasumise veel laiemaid ühiskondlikke funktsioone, ei ole aga järgneva pooleteise sajandi jooksul oma aktuaalsusest midagi kaotanud.
Anglosaksi kapitalismis, kuhu maailm 20. sajandi lõpus vasakpoolsete õuduseks en masse langeda ähvardas, on läbi aegade rõhutatud ettevõtete autonoomsust ja selle osanike huvide primaarsust. Neoliberaalse ajastu heeroldite märksõnadeks olid erastamine, reeglikoorma vähendamine, vabakaubandus ja kokkurullitud avalik sfäär. Selle kurja õpetuse tagajärjeks oli Noam Chomsky sõnul kasumit inimestest ettepoole asetav häbiväärne süsteem.
Umbes kümmekond aastat tagasi hakkas aga uus politoloogide koolkond juhtima tähelepanu asjaolule, et vastupidiselt neoliberaalide püüdlustele ja kinnitustele on nii juriidilisi kui ka füüsilisi isikuid ümbritsev normipadrik pidevalt tihenenud. Administratiivses kapitalismis – kuhu me praeguseks nende õpetlaste arvates jõudnud oleme – tõusevad ühiskonnaelu korraldamisel üha enam esiplaanile parlamendi- ja kohtuvälised meetodid.
Austraalia kriminoloog John Braithwaite peab administratiivse kapitalismi kõige olulisemaks tunnusjooneks maailma korporatiseerumist. Erinevalt neoliberaalide arusaamast ei tähenda see aga mitte eraõiguslike subjektide suuremat iseseisvust, vaid reeglite loomise ja jõustamisega tegeleva võrgustiku plahvatuslikku kasvu. «Korporatiseerumise ja reguleerimise vastastikmõju loob päratu administratiivaparaadi. 1984 on kätte jõudnud,» kirjutab Braithwaite.
Viktoriaanidele oleks see kõik tuttav ette tulnud. Sellane Briti õigusteadlane A. V. Dicey nägi piiratud vastutusega äriühingus uue kollektivismiajastu ettekuulutajaid. «Üks tegevusala teise järel,» kirjutas ta, «läheb eraisikutelt riigi loodud korporatiivsete seltside kätte.» Karl Marxile meeldisid kompaniid just samal põhjusel.