Priit Pullerits: ohtlik pehmus

Priit Pullerits. Foto: Margus Ansu

Tunnistan ausalt, et olen poolteist nädalat nuputanud, aga ikkagi otsi kokku ei vii. Ühelt poolt on viimastel kuudel korrutatud, kui oluliseks on saanud riigikaitse ja rahvuslik julgeolek. Teiselt poolt on samal ajal upitatud lakkamatult au sisse kõike, mis on pehme, puhastatud igasugusest jõulisusest. Psühholoogiline nõustaja Tiina Jõgeda läheb Eesti Ekspressis koguni nii kaugele, et tõdeb rubriigis «Õnne valem»: pehmed väärtused on viimaks macho-­kultuurist läbi murdnud ning sedasi on Eesti ühiskond jõudnud uuele arenguastmele.

Küsimus seisneb selles: kui kõik pehme on ühiskonna a ja o, alustala ja nurgakivi, siis kellele toetub Eesti riigi kaitse ja rahvuslik julgeolek? Kas ameeriklastele?

Muidugi, kui samastada macho-kultuur jõmluse ja naisepeksuga, väärib see maa alla tampimist. Ent häda on selles, et koos klišeeliku macho-kultuuri materdamisega on löögi alla seatud ka suurem jagu muudest omadustest, mis seostuvad traditsioonilise mehelikkusega – ja mida läheb vaja selleks, et mehed suudaks oma riiki kaitsta.

Jutt ei ole üksnes sellest, et iga normaalne mees teeb iga kell toenglamangus vähemalt poolsada kätekõverdust või läbib Tartu maratoni alla nelja tunni. Ehkki sportlik vormisolek peaks samuti igale tervele mehele olema iseendastmõistetav auasi. Jutt on siinkohal ka mentaliteedist ja väärtushinnanguist.

Nondega on lood pehmelt öeldes täbarad. Sirgeselgsus on tembeldatud kitsarinnalisuseks, põhimõttekindlus jäikuseks ja sallimatuseks, tahtejõud hoolimatuseks, vaimne ja kehaline tugevus kurjuseks ning jõhkardluseks. Õpitud-teeseldud feminiinne õrnus ja hingelisus, millega tegelikult maskeeritakse oma argpükslust ja printsiibitust, konformismi, lõtvust ja mugavust, on ülendatud õilistavaks avatuseks. Kuna üha rohkem avalike jututeemade sisustajatest ei kuulu heas mõttes traditsiooniliste meeste kilda, on pehmo-kultuuri edendajad, kes rõhutavad oma progressiivsuse kinnituseks vastandust halvemat sorti macho-kultuuriga, saanud jämeda otsa enda kätte.

See ei ole ainult Eesti probleem. See on kogu Euroopa probleem. Ja see avaldub isegi nii mehelikul alal nagu sport. Londoni Arse­nali jalgpalliklubi maailmakuulus peatreener Arsène Wenger tõdes üle-eelmisel nädalal: «Euroopa mängijad on jäänud pehmemaks.» Miks? Sest noored mehed ei saa nüüdisajal piisavalt elukarastust. Sedasi närbubki meeste võitlusvaim.

Eelmise kuu lõpul riigikogus toimunud meeste tervise konverentsil tunnistas Ida-Tallinna Keskhaigla juhatuse esimees Ralf Allikvee, et tal on valus näha suhtumist, et mees peab olema pehmo ega tohi piltlikult öeldes anda vastu hambaid, kui see on vajalik. «Kui me kasvatame järgmise põlvkonna pehmodeks, siis kasvatame neid vaimseteks invaliidideks,» lisas ta.

Eesti riigi kaitsjaina pole toosugustest küll asja.