Ott Pärna: Eesti järgmine arenguhüpe

Ott Pärna Foto: Repro

Me oleme küll jõudnud kõrgema sissetulekuga riikide alumisse serva, kuid oma järgmise arenguhüppe tegemiseks vajame positiivset arenguprogrammi ja peame kollektiivselt jalad kõhu alt välja võtma, kirjutab arenguökonomist ja ettevõtja Ott Pärna.

Majandusmõtlejad on ikka ja jälle tõdenud, et Eesti edasiseks arenguks ja heaolu kasvuks on meil klaaslagi ees. Nii nagu spordis, eeldab ka riikide konkurentsis kohalikust liigast meistrite liigasse minek ja seal läbilöömine väga mitmete asjade teisiti tegemist (vt joonis 1). Riigikontroll võttis oma äsjases aastaaruandes kokku terve rea teemasid, mis meile praegu või pikemas perspektiivis piduriks osutuvad.

Me unistame Soome palkadest ja kõrgest heaolust. Ometi on teada, et riikide jõudmine tippu on pigem erand kui reegel. Maailmapanga analüüs riikide arengust viimase 50 aasta vältel näitab, et ¾ maailma madala või keskmise sissetulekuga iseseisvaid riike pole aastail 1960–2009 oma taset tõstnud või on isegi langenud madalamasse gruppi.

Liigat on vahetanud selles ajavahemikus vaid väike grupp riike, näiteks Jaapan, Aasia tiigrid Hongkong, Lõuna-Korea, Singapur ja Taiwan ning osa riike Euroopas. Kõigil edukail on olnud selleks oma mudel, ettenägelik ja tegus valitsemine. Lisaks on toeks olnud hirm «rongist maha jääda» ja soodus majanduskasvu foon – seda nii Euroopas kui ka Kagu- ja Ida-Aasias.

Me oleme küll jõudnud kõrgema sissetulekuga riikide alumisse serva, kuid järgmise arenguhüppe peame sooritama negatiivsete trendide foonil – ühiskonna vananemine, väljaränne, stagneerunud eksporditurud, halvenenud julgeolekuolukord jne. Selline sooritus saab õnnestuda vaid terve ühiskonna koostöös ja tõsiseid pingutusi tehes. Maakeeli öeldes – vajame positiivset arenguprogrammi ja peame kollektiivselt jalad kõhu alt välja võtma.

Läbi ajaloo on mänginud pioneerriigid järeltulijatele «majandusliku kompassi» rolli. Seejuures on pea alati olnud kesksel kohal riigi eestveetavad struktuurimuutuste strateegiad, mille suund on olnud riigi loomulikke eeliseid ära kasutades pioneeri majandusstruktuuri «järele tegemine». See on muutunud tõeliselt oluliseks peale u 60–70 protsendi saavutamist vastava eeskujuriigi sissetulekute tasemest inimese kohta.

Nii rakendas Inglismaa 16. ja 17. sajandil tööstuspoliitikat, et püüda kinni u 30 protsenti suurema sissetulekute tasemega Hollandit. Saksamaa, Prantsusmaa ja Ameerika Ühendriigid olid 19. sajandil u 60–75 protsendi tasemel võrrelduna Inglismaaga, kui rakendasid järelejõudmiseks tööstuspoliitikat. Jaapan sihtis 1960ndatel USA autotööstust, kui nende sissetulekute tase inimese kohta oli vaid 40 protsenti ameeriklaste omast. Lõuna-Korea ja Taiwan rakendasid 1960ndatel ja 1970ndatel tööstuspoliitikat majanduse keerukamaks muutmisel, sihtides juba Jaapanit, mitte Ameerika Ühendriike. Kusjuures nende sissetulekute tase oli vaid 35 protsenti Jaapani ja 10 protsenti USA tollasest tasemest.

Jaapani võtsid 1960ndatel ja 1970ndatel eeskujuks ka Hongkong ja Singapur. Hiljem kasutasid viimased kaks, aga ka Lõuna-Korea, erinevates valdkondades õppimist paljudelt teistelt maailma tippriikidelt – näiteks hariduse vallas võeti šnitti Soomelt, disainipoliitikas Taanilt, finantssektoris Šveitsilt, Londonilt ja New Yorgilt jne.

Ka sellesama meie imetletava Soome tööstussektorid ehitati üles, sobitades kokku päris agressiivset riigi juhitud tööstuspoliitikat (kuni riigifirmade loomiseni nt keemiasektoris) koos erasektorile stiimulite loomisega nii kaudselt (haridussektori jõuline kaasajastamine, sh 1990ndate lama ajal) kui ka otseselt (T&A asutuste erasektorile avamine, vastavad arendusgrandid jne).

Eesti SKT inimese kohta oli 2013. aastal 72 protsenti Euroopa Liidu keskmisest. Soomes on samas 112 protsenti, Taanis 125 protsenti, Hollandis 127 protsenti, USAs 155 protsenti ja Luksemburgis koguni 264 protsenti majandusühenduse keskmisest. Soomes on seejuures olnud viimastel aastatel märgatav tagasiminek – 2008. aastal oli nende SKT 119 protsenti ELi keskmisest.

Kuid vaatamata sellele erinevad meie ja põhjanaabrite majandused oma struktuurilt ja olemuselt märgatavalt. Mida keerukamaks läheb majandussektor, seda suurem on meil keskmise palga vahe. Madaltehnoloogilises töötlevas tööstuses on see suhteliselt väiksem (kuid siiski kordades); kõrgtehnoloogilises tootmises ja teenustes suurem (u 4,5 korda). Siin on ka omad põhjused – paljud Soome firmad on oma brändidega maailmas, näiteks Kone, Fiskars, Kemira, Polar, Suunto, Nokia, Valmet ja Nordea. Meie ekspordis samas domineerivad välisfirmade allhankefunktsioonid, kus keerukas töö, kasumi konsolideerimine ja strateegilised otsused hoitakse pea alati koduriigis.

Eeltoodu ei ole mõeldud mitte niivõrd riigikapitalismi propageerimiseks, kuivõrd arusaama tekitamiseks, et riigi kui organisatsiooni tarkus, ettevaatamisvõime ja roll erinevate instrumentidega arengueelduste loomisel on kesksel kohal.

Lihtsustatult on meil kolm suurt väljakutset. Esiteks rahvusvaheliste turgude tundmaõppimine ning seal oma toodete ja brändidega läbilöömine. Praegu teevad vaid sadakond ettevõtet, millest enamik on väliskapitali omandis, 42 protsenti Eesti ekspordist, ja sedagi peamiselt vahetutesse naaberriikidesse.

Teiseks peame samaaegselt Eestis sündinud kasvuettevõtete/start-up’ide arengu soodustamisega looma eeldusi keerukate välisinvesteeringute riiki tulekuks. Ja kolmandaks on oluline inimvara arendamise tõstmine kõikide poliitikavaldkondade üleselt kesksele kohale.

Jätkates võrdlust Soomega ja taandades riikide suuruse erinevuse, on meil naabrite tööhõivestruktuuri saavutamiseks mõndagi teha. Kõrgtehnoloogilises töötlevas tööstuses ja vastavates teenustes onmeil «puudu» u 30 000 tehnoloogiliselt keerukat töökohta ja töötegijat, samas kui madaltehnoloogilises tööstuses on «üle» u 21 500 töökohta ja töötegijat. Proportsioonide paikasaamine eeldab esmalt massilist ümber- ja täiendusõpet. Teiseks peab praeguseid kõrg- ja tehnikakoole jõuliselt edasi arendama, mis tähendab ka õppeprogrammide kujundamist selliseks, et need võimaldaksid lõpetajatel töötegemist tehnoloogiliselt keerukates valdkondades ja rahvusvahelistel turgudel. IT peaks seejuures olema kõiki teemasid läbiv baasoskus. Ning kolmandaks tuleb meil arengu mõttes kriitilistel aladel talentide migratsiooni soodustada – üks tee selleks on läbi rahvusvahelistunud kõrgharidussektori. Kui meil on välistudengite osakaal tudengite koguarvus umbes 2,5 protsenti, siis näiteks Uus-Meremaal pea 15 protsenti.

Mis on sellel kõigel seost riigikontrolli raporti ja riigireformiga? Kui Jüri Raidla Koostöökogu ja Arengufondi 2009. aastal korraldatud konverentsil riigi «Eesti pärast eurot» röntgenipildi ja riigipidamise reformi mõtetega välja tuli, keskendus ta ennekõike efektiivsusele. Samas pelgalt kuluefektiivsuse vaatevinklist riiki reformides võime lõpetada valest kohast kokkutõmbamisega. Keegi meist ei taha keskpärasemat arstiabi, aeglasemat tuletõrjet või vähem politseinikke tänaval.

Riigipidamise auditit saab teha eesmärkide ja arengulahenduste taustal, mitte isolatsioonis. Seepärast peab riigireform laias tähenduses olema komplekt tegevustest, mis viivad tõhusamalt juhitud, kiirelt tegutseva ja arengu toetamisel mõjusa riigini – kvaliteetse riigini. Või nagu ütles kolleeg Raivo Vare: «Riik ei pea olema mitte paks või peenike, vaid vormis ja võimekas!»

Selle saavutamine ja seeläbi riigi arengu kiirendamine on Eestile eksistentsiaalse tähtsusega. Me ei suuda pidada lihtsakoelist riiki, mille palgatase on mitu korda madalam kui naaberriikides põhjas, läänes või kagus ning hakkab vaikselt kaotama ka lõunanaabritele. Selliselt ei suuda me kinni hoida omaenda inimesi, veelgi vähem olla atraktiivne talendikatele naaberriikidest.

Arengu tagamiseks läbi viidud riigireform peab koosnema neljast kesksest teemast. Esmalt Eestile ambitsioonika ja ühiskonnagruppe ühendava visiooni või eesmärgi püstitamine. Teiseks erinevate valdkondade tegevusi ühendava arengupoliitika kokkupanemine. Kolmandaks riigiaparaadi ümberkorraldamine selliselt, et see võimaldaks arengupoliitikat juhtida – nii üksiktegevuste kui investeeringute vahel maksimaalset sünergiat tekitada.

Neljandaks tuleb riik n-ö kogukondadele tagasi anda. Maailm ja Eesti on erinevate väljakutsete ees ning valitsused kui kitsad kildkonnad ei suuda neile ilma ühiskonna laiema kaasamiseta vastu seista või neid ka arengu hüvanguks piisavalt ära kasutada. Seepärast on oluline kogukondade suurem kaasatus, uuenduslike lahenduskäikude ja koostöövormide otsimine, otsuste ning vastutuse delegeerimine võimalikult kogukonna lähedale.

Eesti riigi arenguväljakutsed

Riik on ilma eurorahata finants- ja investeerimisraskustes, mis viib ilma kiireneva majandusarenguta välisvõla kasvuni.

Tipus on ideede defitsiit, otsuste lühinägelikkus ja vähene seostatus. Tulevikuseire- ja strateegiakultuuri on vähe.

Parlamendis on eriala- ja ideeliste inimeste põud – sisuliste tulevikuarutelude kohtumispaigana see ei toimi.

Riik on arengus staatiline. Rakkerühmi pole. Konkreetsete teemade eest seisjaid ja vastutajaid on raske tuvastada.

Riigi tegevaparaat on silotornides – koostööd on vähe nii omavahel kui ka teiste ühiskonnagruppidega. Tulemuseks on status quo – palju tööd, aga vähe villa.

Rahva vähene kaasatus, võõrandumine riigist, liiga palju ekspertide teadmist on kasutamata ja n-ö sahvris. Ettevõtlussektori madal tootlikkus, äride lihtsakoelisus, rahvusvaheliste turgude vähene tundmine. Ebasoodsad trendid: vananemine, väljaränne, regionaalse arengutaseme kasvavad erinevused, halvenenud rahvusvaheline julgeoleku- ja majandusolukord.