Triinu Pajuri: õnneliku oleviku lapsed

Triinu Pajuri Foto: Erakogu

Ühiskonna suurimaid väärtusi on füüsiliselt ja vaimselt terved inimesed. Vaimse tervise oluliseks eeldusteks on tugev päritolupere ja terved lähisuhted. Väikelapseeas on just ema füüsiline ja vaimne kohalolek, soojus, armastus ja toetus määrava tähtsusega hilisemaks eluks.

Kahjuks peavad peaaegu kõik pered äratama oma väikelapsed umbes kell 7 hommikul. Minnakse lastesõime või -aeda ja nii viis päeva nädalas. Lapsed viibivad seal sageli õhtuni. Töötavad vanemad, sh üksikvanemad, on õhtul tööpäevast väsinud. Lastega tegeletakse ehk pisut rohkem nädalalõppudel. Lapsed kasvatab sisuliselt lasteasutus.

Parem olukord pole ka koolilastel. Vanematel lihtsalt pole oma laste jaoks jõudu ega aega. Samas suureneb järjest koolipsühholoogide, sotsiaalpedagoogide, tugiõppe õpetajate, logopeedide, pikapäevarühma kasvatajate ja huvikoolide töömaht. See on hea, et probleeme märgatakse ja lapse vaba aega sisustatakse arukalt, kuid kas me teadvustame, et lapsevanemad üha enam jäävadki lootma, et lasteasutused nende lapsed üles kasvatavad, nende laste probleemid lahendavad ja õnneliku tuleviku tagavad – nad sageli isegi nõuavad seda.

Tihti on lasteaiad ja koolid aga kohad, kus kasvatajad ja õpetajad on väsinud distsipliiniprobleemidest ja ülekoormusest, lapsi lihtsalt proovitakse kuidagi ära hoida ning õpetajate lapsed saavad õhtul üleväsinud ja närvilised vanemad. Isegi kui kasvatamise ja õpetamise kvaliteet on kõrge, vaevlevad nii lapsed kui õpetajad tihti ülekoormuse käes või on sellega tublide inimestena lihtsalt juba harjunud. Mulle tundub, et siin on ühiskonnas üks oluline paradoks – mitte rohkem töötades ei saa me rikkamaks ja õnnelikumaks, vaid siis, kui me oleksime rohkem kodus, pereringis, väljapuhanumad, teeksime asju rõõmuga, õpiksime ära, mida tähendab kvaliteetaeg, elaksime lihtsamalt ja rahulolevamalt.

Mõned ettepanekud.

Lasteasutused võiks alustada tööd kell 9, asutused tööpäeva kell 10. Viis päeva nädalas kella kaheksast viieni töötamine peaks olema seadusega keelatud, eriti üksikvanematel. Puhkused peaksid olema pikemad kui 50 päeva. Osaline töökoormus võiks olla täiesti normaalne – ühtlasi likvideeriks see võib-olla ka tööpuuduse.

Koolitunnid võiksid olla lühemad ja õpetamine peaks toimuma väiksemates gruppides – mida vähem distsipliiniprobleeme, seda kiiremini lapsed õpivad. Kõigil lastel võiks olla õppekavast lähtuvalt individuaalne õppekava: kui mõni laps on mõnest ainest eriti huvitatud või andekas, peaks tal olema võimalus seda süvendatult õppida, näiteks tunni esimene pool kõigile ja teine pool neile, kes on ainest eriti huvitatud. Kooliharidus on üldse kohati liiga ületähtsustatud – see, milliseks inimeseks laps tulevikus saab, sõltub ikka rohkem päritoluperest kui koolist.

Õpilastel peaks olema suurem vabadus kaasa rääkida oma haridustee kujundamisel – ükski laps ei taha olla rumal ega halb, võib-olla ainult meeleheitel laps, ja seda enam peaks teda käsitlema individuaalselt.

Koolide juures võiks olla palju vaba aja veetmise, sportimise ja mängimise võimalusi. Kool võiks olla nagu üks tore keskus, kus lapsed saaksid õppida, suhelda, huvialadega tegeleda ja soovi korral aega veeta.

Mulle tundub, et kiire majanduskasv ei ole esmane õnneallikas, küll aga võiks proovida, kas õnnelikult elamine toob lisaväärtusena ka raha. Tootmine ja tarbimine väheneks, aga rohkem võiks rõhku panna kvaliteedile. Järjest tuleks juurde õnnelikke tööandjaid, kes hoolivad oma töötajatest, ning rahaühiskonna kõrvale tekiks naturaalkaubandust, teeksime rohkem talgutööd ja suureneks sidusus.