Rait Maruste: illusoorse efektiga keeld

Rait Maruste. Foto: Peeter Langovits / Postimees

Poliitilise välireklaami absoluutne keeld ei täida seatud eesmärki ning seda tuleks muuta, kirjutab riigikogu liige Rait Maruste (Reformierakond).

Valimised on ukse ees. Valimiste loomulik osa on ideede ja nende kandjate tutvustamine ja valijate tähelepanu võitmine ning seeläbi eelduslikult teadlikuma valiku soodustamine. Paraku, praegu kehtiv kord keelab välireklaami aktiivse valimisperioodi ajal, s.o 40 päeva enne valimisi.

Absoluutne keeld kehtestati omas ajas ilmselt ühelt poolt vastu tulles rahva soovidele mitte taluda ründavaid majasuuruseid plakateid, mis aitasid vähe, kui üldse, kaasa sisulisele debatile, risustasid avalikku ruumi ja pigem häirisid kui agiteerisid. Need tekitasid õigustatult mõttetu kulutamise tunde ja pealetükkivusest tuleneva tõrjereaktsiooni. Tuli reageerida.

Erakondadele andis absoluutne keeld näilise viisi vältida rahapõletamist ja reklaamiagentuuride nuumamist, samas suunata vahendid teistele, eelduslikult rohkem sisulistele agitatsioonivormidele (näiteks valijatega silmast silma kohtumisteks ja väitlusteks). Kuid samas varjatult määratult kallimatele reklaamivormidele (näiteks teles).

Kehtestanud imperatiivse keelu, tuli seda ka järgida. Reeglist kinnipidamise järelevalve sai politsei ülesandeks. Põhiseaduskomisjon kuulas mõni aeg tagasi ära politsei esindajate kokkuvõtte ja ettepanekud lauskeelu osas.

Nende hinnangud olid üsna ühesed. Mööndes, et nad täitsid, ja täidavad ka edaspidi, seadusega neile pandud riiklikku kohustust, kuid leidsid, et neile on pandud mittepolitseiline funktsioon, mis võtab märkimisväärse osa ajast, samuti ressursse. Kokkuvõtvalt oli nende ettepanek loobuda keelust ja vabastada nad järelevalve kohustusest.

Kokku algatati üle paarikümne väärteomenetluse. Ainult osa neist on jõudnud lõpule. Lisaks ajale ja tööle, mis võiks kuluda muule õiguskorda tagavale tegevusele, on see ka avalike vahendite kulu. Olukorra muudab politsei jaoks muu hulgas keerukaks väliagitatsiooni raskesti määratletavus. See on jäetud politsei õlgadele.

Lisaks on väga palju piiripealseid juhtumeid, mis toovad paratamatult kaasa tarbetuid vaidlusi (näiteks kui plakat on pandud hoone sisemusse, kuid paistab läbi klaasi ka väljapoole, kas see on käsitatav välireklaamina) jne. Kokkuvõtteks, politsei palve oli see kord (keeld) ära kaotada.

Tõepoolest, välireklaam on ainult üks, suhteliselt väheefektiivne ja -kulukas agitatsiooni liik. Samas praktiliselt kontrollimatu on interneti kaudu toimuv reklaam ja agitatsioon ning ainult osaliselt kontrollitav on telereklaam, sest meil on avalik-õigus­lik telelevi (ERR) ja eraõiguslikul alusel toimiv telelevi.

Seetõttu, kui head ei olnud ka välireklaami absoluutse keelu kavatsused aktiivse kampaania perioodil, on see väheefektiivne ja saadav efekt illusoorne, keeld suunab kasutama vahendeid muudes ja kulukamates kanalites.

Ei saa mööda vaadata sellest, et igaühel on põhiseaduslik õigus saada ja levitada informatsiooni, sh ka erakondadel, valimisliitudel ja üksikkandidaatidel oma poliitilise tegevuse kohta. Valimised on lõpuks üks demokraatia keskseid sündmusi ja iga piirang selles peab olema hästi kaalutud ja põhjendatud.

Õigus informatsioonile ka avaliku ruumi vahendusel sellest, kes kandideerivad ja mida nad taotlevad, on üks olemuslik osa valimisprotsessist. Absoluutne keeld ei võimalda seda, see ei ole proportsionaalne taotletava eesmärgiga. Seega tuleks leida mõistlik kesktee, kompromiss nagu paljudes Euroopa demokraatlikes riikides tavaks.

Seda nii, et välireklaamile pole keeldu, kuid on mahu (suuruse) mõistlikud piirangud, näiteks standardplakat 60 x 100 cm (või muu kokkulepitud lähedane suurus, mis mahub avalikus ruumis juba olemasolevatele reklaamialustele). Kindlasti oleks see odavam, risustaks vähem avalikku ruumi, vabastaks tarbetust politseijärelevalvest ning samas annaks siiski valijaile lisavõimaluse tutvuda kandidaatidega.

Ettepanek piirata valimiskampaania kulutusi sisaldus ka Rahvakogu ettepanekutes. Ratsionaalne välireklaamiplakati suuruse piirang aitaks selles suunas liikuda. Lisaks sai erakonnaseadusesse sisse viidud selgesõnaline keeld kasutada avalikke vahendeid erakondlikus tegevuses. Selline toimimine on käsitatav keelatud annetusena koos sellest tulenevate tagajärgedega. Järelevalve selle keelu täitmise üle lasub erakondade rahastamise järelevalve komisjonil.

Praegu puudub koalitsioonis üksmeel välireklaami absoluutse keelu kaotamise osas. Reformierakond on selle poolt, koalitsioonipartnerid vastu. Ka kompromissettepanek pole seni «lennanud». Ettepanek kehtestada valimiskampaaniale üldine mahupiirang, mida taotlevad sotsiaaldemokraadid, näib esmapilgul tore ja toetamist vääriv, kuid kui hakata praktiliselt arutlema, kuidas seda reeglit ühetaoliselt ja kontrollitavalt ellu viia, siis see ettepanek enam nii lihtne ei ole. Sellest on võimalik mitmel erineval moel mööda hiilida ning sisuliseks ja efektiivseks järelevalveks tuleb kasutada väga kvalifitseeritud ja töömahukat (politseiriiklikku) järelevalvet.

Kokkuvõtvalt, teha saab seda, mis on võimalik ja mõistlik. Välireklaami absoluutse keeluga oleme end ise tarbetult valesse nurka mänginud. Ehk teisisõnu, mõttetu ja põhiseaduslikkuse seisukohast küsitav piirang tuleks kaotada ja asenda mõistliku lahendusega.