Andres Kraas: Tallinna pimendamine

Andres Kraas Foto: Erakogu

Tallinna sääst tänavavalgustuse arvelt kahjustab linlaste elukvaliteeti ja kahjustab pealinna mainet, leiab arhitektuuriajaloolane ja publitsist Andres Kraas (IRL).

Alanud on kõige pimedam aeg, ja seda nii looduses kui ka Tallinna tänavatel, kus isegi südalinnas on suur osa tuledest välja lülitatud, äärelinnast rääkimata. Kilulinna vaesus ja viletsus torkavad silma kohe pärast linnapiiri ületamist.

Ühe hetkega muutub hästi valgustatud sile riigimaantee või vallatee poolpimedaks ja auklikuks agulitänavaks. Pole vahet, kas sisenete linna Pärnu, Narva, Tartu, Rap­la, Paldiski, Rannamõisa või Viimsi poolt, pilt on täpselt sama – lõpe­b Eesti Vabariik ja algab Tallinna «vürstiriik»!

Tänavavalgustuse osaline väljalülitamine on väldanud juba üle viie aasta. Kui see algas, väitis linnavalitsus, et tulede kustutamine on masuaegne ajutine kokkuhoiumeede, mis lõpeb kohe, kui majandusolukord paraneb. Kuid selle asemel et valgustus endises mahu taastada, on aasta-aastalt tulesid järjest rohkem ära kustutatud.

Kui 2009. aasta lõpuks oli Tallinnas välja lülitatud ca 2500 valgustit, siis tänavu sügiseks on pimedaid laternaposte juba enam kui 7000, seda kõike olukorras, kus linnaeelarve pidevalt suureneb.

Liiklusohutuse seisukohalt on poolpime linn ohtlik nii autojuhtidele kui jalakäijatele. Kõige kriitilisem olukord valitseb magistraalidel, kus pooled valgustid on välja lülitatud ja põlema jäetud lambid ei suuda tervet teed ära valgustada. Tänavad on täis pimedaid tsoone, kus pole võimalik märgata ei inimesi ega löökauke.

Edgar Savisaare poolt äsja suure pidulikkusega avatud vastremonditud Pärnu maantee viaduktist on samuti üle poole täiesti kottpime. Ka ühissõidukite peatustes on enamasti nii hämar, et kustunud laternaposti külge kinnitatud sõiduplaane lugeda ei näe.

Kõige ohtlikumad on raudtee ülekäigud, nt Kitseküla ja Tondi, kus kustunud lambid seavad otseselt ohtu inimelud. Vaegnägijate ja vanemate inimeste olukord on eriti masendav, sest sihipärase pimendamise tõttu ei saa ega julge enamik neist õhtutundidel linnas enam iseseisvalt liigelda.

Halvasti valgustatud tänavad loovad ideaalsed «töötingimused» igat sorti kriminaalidele ja pätikampadele pimeduse varjus tegutsemiseks. Tallinnas on hulk piirkondi, kuhu turvalisuse kaalutlusel õhtul enam jalutama ei minda. Kui paljudes Eesti piirkondades on kuritegevuse protsent näidanud langustendentsi, siis pealinnas on see vastupidi.

Ainuüksi tänavu üheksa kuu jooksul on Tallinnas pandud toime 550 kuritegu rohkem kui mullu samal perioodil. Kui kriminaalstatistikas sügavamalt edasi kaevata, siis näeme, et suurem osa raskeid isikuvastaseid kuritegusid – tapmised, vägistamised, peksmised jm – on toime pandud just pimedal ajal ja tihti ka pimedas kohas.

TTÜ psühholoogiaprofessori, tööpsühholoogia instituudi juhataja Mare Teichmanni sõnul kahjustab puudulik valgustus sageli ka inimese tervist, nii füüsilises kui vaimses mõttes. Kui pimedatel tänavatel komistamised ja traumad kõrvale jätta, on valgusepuudus üsna arvestatav depressiooni allikas, mis omakorda võib põhjustada tõsiseid terviserikkeid, paanika- ja hirmuhoogusid, olla tõukeks suitsiididele jpm.

Professor Teichmann lisas, et alavalgustuse puhul on tegemist olulise psühhosotsiaalse ohuteguriga, mis kannab endas erinevaid terviseriske. Psühholoogist professor tõdes, et talle teeb tõsiselt muret nn Tallinna sundpimendamine, mis on kestnud liiga pikalt ja ei näita mingeid lõppemise märke, ohustades järjest enam inimeste tervist ja igapäevaelu. Tegelikkuses on sellistel «eksperimentidel» hoopis kaugemale ulatuvad tagajärjed, mis avaldavad negatiivset mõju ka linna sotsiaalmajanduslikule arengule, sh turismindusele.

Põhjamaades, eriti Rootsis, kus nii nagu meilgi suurem osa aastast valgust napib, suhtutakse valguse defitsiiti väga tõsiselt, sellega tegeldakse järjepanu. Seetõttu on seal ka linnaruum palju paremini ja ühtlasemalt valgustatud ning valguse normidele vastavust mõõdetakse regulaarselt, nii inimeste töökohtadel, kodudes kui ka avalikus ruumis, sh ühistranspordis. Tallinn ei kannata siin mingit võrdlust välja, eriti ühistranspordi suhtes, kus erinevalt Euroopast on sisevalgustus päevasel ajal välja lülitatud, olgu ilm milline tahes. Ainsad, kes meie ühissõidukites hämarusest rõõmu tunnevad, on taskuvargad. Erandiks on siinkohal Elroni rongid, kus vagunites põlevad tuled ööpäev ringi, nähtavasti ainult sellepärast, et Tallinna linn raudteel ei kamanda.   

Esteetilises mõttes moodustavad tuled lahutamatu osa valgusarhitektuurist, mis kuulub vahetult linnaarhitektuuri ja avaliku ruumi juurde. Paraku pole Tallinna linnaruumis mingisugusest valgusarhitektuurist mõtet kõnelda, sest see lihtsalt puudub, nagu ka sellealane kontseptsioon!

Hansalinna praegune valgustus ei kõneta kedagi: ei hooneid, ei tänavaid ega inimesi. See ei tekita sünergiat ega loo lisaväärtust. Kui mõned suvaliselt valgustatud objektid ja reklaamtuled kõrvale jätta, siis pole õhtuses Tallinna linnapildis mitte mingit tulede sära, valguse mängu ega glamuuri. Kõik valgusjooned ja mustrid, mida tänavavalgustus peaks linnapildis tekitama, on brutaalse pimendamise tõttu inetult katkenud ega joonistu välja. Seetõttu mõjub tuledes linn provintslikult ja lamedalt.

Kõige halvema mulje jätavad kustunud laternapostid, mis igal pool valgustusse musti auke tekitavad ja mõjuvad justkui väljalöödud hambad. Terve linn on selliseid hambaauke täis, eriti hästi torkavad need silma lennukilt alla vaadates. Soome lahe kohal, kust ühelt poolt paistab täies tulede säras Helsingi ja teisalt Tallinna hägustunud valguskuma, on pilt kõige drastilisem.  

Ometi on Tallinna projekteeritud ja paigaldatud täiesti korralik tänavavalgustussüsteem, mis enne pimendamise algust veel päris hästi oma ülesannet täitis ja linna kenasti ära valgustas. Nüüdseks on Tallinna võimud kõik terviklikud valguslahendused ruineerinud ning õhtust linna on lausa piinlik vaadata ja turistidele näidata! Pole vähimatki kahtlust, et halvasti valgustatud tänavad mõjuvad ebaesteetiliselt, need on ohtlikud ja kahjustavad Tallinna mainet. Selle kõige taustal kõlab linnavõimude moto «Tallinn hoolib» eriti irooniliselt ja silmakirjalikult.

Tallinna volikogu opositsioonil oleks aeg mugavustsoonist välja tulla ja nõuda tänavavalgustuse ennistamist täies mahus. Kui see ei aita, siis linnavalitsejad kohtusse kaevata – linna elanikele ettekavatsetult, sundpimendamise kaudu, süstemaatiliselt tervisekahjustuste tekitamise ja inimelude ohtu seadmise eest. Küll leidub siis ka teadlasi, meedikuid ja juriste, kes volikogu opositsiooni nendes küsimustes nõustada võiksid ja tahaksid.

Iganädalased piketid ja tõrvikutega rongkäigud linnavalitsuse ümber annaksid sellele aktsioonile veelgi hoogu juurde. Ka tavakodanikud saavad olukorra lahendamisele kaasa aidata, kui iga kord, kui nemad või nende vara pealesunnitud pimendamise tõttu kahjustada saavad, linnale kahjunõude esitavad.

Ja lõpuks pole Tallinna probleemid mitte üksnes linnarahva mure, vaid kõigi Eesti elanike oma. Ei maksa unustada, et Tallinn on siiski kogu Eesti pealinn, mitte isemeelne oblastikeskus. Seetõttu oleks viimane aeg võtta riigikogus vastu pealinna statuut, mis Tallinnas euroopalikud standardid maksma paneks ning linna korruptsioonihõngulise diktatuuri küüsist vabastaks ja taas Eesti Vabariigiga liidaks. Ka valijatel on võimalik eelseisvatel riigikogu valimistel selles küsimuses oma poliitilisi hoiakuid ja eelistusi demonstreerida.