Kuidas mu intervjuu Catherine Deneuve’iga täielikult läbi kukkus

Emmanuel Carrère Foto: AP/Scanpix

Emmanuel Carrère

kirjanik

1. Üks lõik mulle siiski meeldib: see, kus ta räägib gingkost. Ühel hetkel viisin jutu aianduse peale, mis kuulukse olevat üks tema kirgi, ja ta hakkas rääkima oma lemmikpuudest Pariisis, eriti Alma väljaku ginkgost. Lubasin endale, et järgmine kord kindlasti vaatan seda. Ta ütles, et neid on New Yorki palju istutatud, näiteks 5. avenüüle, ja et meie siin Pariisis võiksime ka sellest eeskuju võtta. See on väga ilus puu, ja äärmiselt vastupidav, just sellepärast ilus ongi, see on ainus puu, mis Hiroshima üle elas, ja kui ta seda niimoodi ütles, siis oli aru saada, et ta samastab ennast ginkgoga, tema on ju ka kõigele vastu pidanud, kõik üle elanud – tema, kellest sai praktiliselt kohe pärast teismeliseaastaid Prantsusmaa suurim filmitäht ja kes on selleks enam-vähem alati ka jäänud. Sellest peaaegu pool sajandit kestnud legendaarsest karjäärist pidimegi temaga kõnelema, intervjuu pidi tulema üle kaheksa lehekülje ja umbes kolmkümmend tema enda valitud fotot pidid meile teetähisteks olema. Sellisest mõttest me lähtusime, see tundus mõistlik, ainult et kahjuks ei tulnud asjast midagi välja.

Pärast kokkusaamist koju minnes tekkis mul kahtlus küll, aga ma rahustasin ennast sellega, et kahetunnise salvestuse peale tuleb kokku kindlasti palju huvitavat, aga eile sain ma nende kahe tunni transkriptsiooni kätte, lugesin selle mitu korda läbi, ja paraku tuleb tunnistada, et peale ginkgo ja veel paari detaili, mis siit-sealt välja tulevad, pole sealt midagi võtta. Kohe mitte kui midagi. Muidugi pole see tema viga ja ma tahaksin arvata, et ka mina pole selles täielikult süüdi, aga too üleskirjutus tasuks küll riigiarhiivis teiste etalonide kõrval säilikuna arvele võtta kui niisuguse kaootilise intervjuu musternäidis, mille puhul usutlejal pea pilvedes ja usutletavat ei paista asi üldse huvitavat. Ja muidugi tekib mul küsimus: kuidas see siis ometi niimoodi läks?

Kui hästi järele mõelda, siis ma oleksin pidanud seda aimama. Mõni päev varem olin lugenud tema päevikukatketest kokku pandud raamatut «Iseenda varjus». Ta on kogu karjääri vältel vahelduva eduga päevikut pidanud, eriti välismaal filmivõtetel viibides. Need sissekanded on märkimisväärsed. Lihtsad, selged, teravad, üdini ausad. Hämmastav on ka see, et «Tristana» võtete ajal kirjutab ta täpselt samamoodi – nii stiili kui ka käekirja mõttes – nagu «Tantsija pimeduses» filmimise ajal kolmkümmend aastat hiljem. Tema varaküpsus ja sihikindlus on muljetavaldavad. Nii. Peale päevikute oli veel hiljutine intervjuu režissööri ja stsenaristi Pascal Bonitzeriga. Ta on mu sõber, helistasin talle: kuidas siis Deneuve’iga läks ka? Telefonitorust kostis vaikus, seejärel rusutud ohe. «See oli kohutav. No lihtsalt kohutav… Tähendab, tema oli igati tasemel, mina lihtsalt jooksin lati alt läbi, ma olen siiamaani enda peale vihane…» Lugesin selle intervjuu uuesti läbi: eriliselt rabav see ju ei olnud, aga midagi niisugust seal ka polnud, mille pärast endale harakiri teha. Siiski mõtlesin: tuleb paremini hakkama saada kui Pascal. Lugesin üht-teist, vaatasin tema filme mitu korda üle – eriti kõiki viit Téchiné filmi, mis on minu arust imelised. Küll aga ei valmistanud ma konkreetseid küsimusi ette. Mõtlesin: tuleb, nagu tuleb, laseme lihtsalt jutul voolata. Sest minu ettekujutuses pidigi see olema vestlus, mitte intervjuu, ja seda põhjusel, mille tunnistamine paneb mu enesehinnangule kerge põntsu, aga mis tuleb ometi ära seletada, muidu jääks kogu see lugu arusaamatuks.

Kui ajakiri Première oleks mulle helistanud ja palunud lihtsalt, et ma teeksin Cathe­rine Deneuve’iga intervjuu, siis ma oleksin vastanud: ma imetlen Catherine Deneuve’i, tema ilu, tema talenti, tema karjääri, aga samamoodi imetlen ma paljusid teisi, pealegi ei ole ma enam ajakirjanik, ja ka siis, kui ma ajakirjanikuna töötasin, ei meeldinud mulle eriti intervjuusid teha, selline suhe tekitab minus ebamugavust, nii et ei. Aga Première ütles mulle midagi muud: me mõtlesime, et see võiks olla pigem kirjanik, ja Catherine Deneuve soovis, et see oleksite teie. See on muidugi hoopis teine asi. See kõlab nii: Catherine Deneuve tahab teiega kohtuda. Siis ajad loomulikult rinna kummi ja ütled jah, kuidas siis muidu. Hakkasin isegi mõtlema: ta on mu raamatuid lugenud, mu filme näinud, võib-olla ta tahab, et ma talle mõne rolli kirjutaksin – või annab mõista, et tal poleks midagi selle vastu, kui ma selle peale mõtleksin. Unistasin, rääkisin asjast ühele ja teisele. Catherine Deneuve tahab minuga kohtuda, ma ei ole mingi groupie, aga ikkagi, tol nädalal ma lihtsalt särasin õnnest.

Lugesin üle ilusa peatüki, mille Frédéric Mitterrand pühendab talle oma raamatus «Halb elu», ja kirjutan oma märkmikusse üles järgmised sõnad: «… Viisakas isegi siis, kui teie olete ründav, distantseeritud isegi siis, kui teie kiirgate soojust, tähelepanelik ja kättesaadamatu, avatud ja salajane, kirglik ja vaoshoitud, hulljulge ja ettevaatlik, lahke ja umbusklik, teie ilust teadlik ja vastu tahtmist tunnistav, et teid ilu poolest ületab, haritud, kuid mitte intellektuaal, nii truu, et truudus võib üle kasvada possessiivsuseks, keeruline ja lihtne, maias ja distsiplineeritud, vaba ja kodanlik, ülemeelik ja siivas, tugev ja haavatav, kõiges parima poole püüdlev ning pettust ja valskust vihkav, rõõmus ja kurb, kohal ja eemal…»

See kontrastide loetelu kujuneb mulle kompassiks, ma ei hakka esitama ülipüüdlikke küsimusi stiilis «kuidas siis Buñueliga oli? Ja Truffaut’ga?». Ma ei ole tavaline filmiajakirjanik, kes jahib võtetel juhtunud seiku, ei, ma olen kirjanik, nii nagu Patrick Modiano, kellega nad on teadaolevalt väga head sõbrad, ja Patrick Modiano peab ennast nüüd natuke koomale tõmbama, mulle ruumi tegema, sest mina ei tee siin mingit intervjuud, vaid portreteerin detaile ja nüansse tabades tõelist Catherine Deneuve’i. Vestlus, mõttevahetus, kohtumine. Just nimelt: kohtumine.

2. Leppisime kokku, et kohtume Panthéonis, tolles vanas Ladina kvartali kinos, mille ostis ära produtsent Pascal Caucheteux, kes on muuhulgas teinud filme koos Arnaud Desplechiniga. Desplechin ja Caucheteux on talle nagu perekond, ja kui teisele korrusele tehti baar-salong, siis tegi sisekujunduse tema. Otsis vanakraamiturgudelt kokku kõik need tugitoolid, diivanid, lambid ja riiulid, millel seisavad loetud välimusega raamatud. Kõik kokku mõjub soojalt, mugavalt, siin on hea olla. Ühele vähestest mõistlikest küsimustest, mis ma suudan talle esitada – mida te siis oleksite teinud, kui teist ei oleks näitlejat saanud? –, vastab ta: «Ma arvan, et ma oleksin väga noorelt abiellunud, väga noorelt lapsed saanud ja siis kiiresti lahutanud, nii et ma oleksin kindlasti tööd teinud. Võib-olla mõnes arhitektibüroos või siis sisekujundajana: see on mulle alati meeldinud.»

Aga võtame algusest: ta saabus, sinised püksid ja sinine sviiter, prillid, blond juus, ja äärmiselt isikupärane kiire kõne, mille kohta Rappeneau on öelnud, et tal on ideaalne komöödiatempo, maksimaalne hulk silpe minimaalse hulga sekundite jooksul, ja mitte ainumaski ei jää vahele. Püüdes iga hinna eest lihtne ja loomulik olla, naljatasin: ega see pole niisama, kui sinu vastas istub Catherine Deneuve, muide, ma vaevasin terve hommikupooliku sellega pead, et mida selga panna, et piisavalt hea välja näha, aga et samas ei oleks liiga pidulik… «Mina ka,» ütles ta, «esialgu mõtlesin seeliku panna, aga kuna meil oli plaanis siin madalamat sorti diivani peal istuda, siis panin lõpuks ikkagi püksid jalga…»

Säärane lihtsus ja loomulikkus andis mulle julgust juurde, rääkisin talle telefonivestlusest Bonitzeriga ja ütlesin, arvates, et see võiks talle lõbu pakkuda või teda koguni heldima panna, et vaesel Pascalil on süümepiinad. See ei lõbustanud teda ega pannud heldima: «Ah et tal on süümepiinad? Õige ka. See ei kukkunud eriti hästi välja, ta ei teinud piisavalt eeltööd.» Nii. Tajusin siin hoiatust, kuid see ei takistanud mind omakorda rünnakule asumast. Hakkasin ütlema selliseid asju: «Tunda on, et rangus ja täpsus on teile oluline…» Kolm punkti. Mida ta, vaeseke, teie arvates vastama oleks pidanud? «Jah, see on tõesti oluline.» Ranguse ja täpsuse järel võtsime läbi mõtteselguse, aususe, järjepidevuse, siiruse, mis võib ka järsult mõjuda – kõik niisugused omadused, mida ma omistasin talle sellisel õndsal, eeterlikul toonil, otsekui mingi sõnulseletamatu sügava sisemise elu pilvevahu seest, et minu kõrval mõjub Jacques Chancel oma kõige mesisematelgi hetkedel nagu torte näkku loopiv Noël Godin.

Kui see kõrgete moraalsete väärtuste nimekiri ühele poole sai, siis vaatasime tema valitud fotosid. «Ah jaa,» ütlesin ma, «seda filmi nägin ma väga ammu, aga mul on sellest väga head mälestused, see oli väga ilus.» – «Mulle endale tundub ka nii,» vastas tema, «väga liigutav.» Tegelesin kramplikult sellega, et mitte kõigile reeglitele vastavat intervjuud teha, vaid et see, mis toimub, oleks kahe inimese vaheline lihtne ja loomulik vestlus, mistõttu ma ei esitanud ainsatki tõelist küsimust ja ei saanud siis muidugi ka ainsatki tõelist vastust. Minu õigustuseks tuleb öelda, et ma tundsin ennast aina ebamugavamalt. Mis asja ma siin teen? Tema ju nõudis, et küsitlema tuleksin just mina ja mitte keegi teine, ja nüüd laseb ta mul siin rabeleda ega vihja sellele mitte kuidagi. Nagu kirjutasid kibestunult vennad Goncourtid ühe oma tuttava kohta: «Temas pole midagi, mis oleks meie raamatuid lugenud.» Ega minu filme vaadanud ega midagi.

Ma mäletan, et kui ma ajakirjanik olin, siis oskas Sigourney Weaver intervjuu käigus leida võimaluse minult küsida, kas mul õdesid ja vendi ka on. Ma ei olnud nii naiivne, et oleksin arvanud, nagu võiks see teda tõepoolest huvitada, ma sain ju aru, et see oli mingi sisseõpitud nõks, mida ta kasutab eri variatsioonides või ka sootuks muutmata kujul kõigi oma sviidist läbi käivate ajakirjanike peal, aga vähemasti tundus mulle, et see püüe teha intervjuust midagi, mis sarnaneb normaalse inimsuhtega, lähtus headest kavatsustest. Muidugi ei eeldanud ma, et Catherine Deneuve pöörab rollid ümber ja hakkab pärima minu elu, minu loomingu või lemmikvärvi kohta, aga noh, mingigi silmapilgutus, möödaminnes poetatud sõna, mis tuletaks meelde, et ta just minu välja valis, oleks mulle enesekindlust andnud ja tekitanud tahtmise kirjutada temast võimalikult hea artikkel. Kasvõi ainult selle pärast, see oli ju tema huvides, see ei oleks talle midagi maksnud, ma oletan, et ta oli sellest teadlik – aga ta ei teinud seda. Mul oleks võinud nii palju mõistust jätkuda, et temalt küsida, miks, see oleks küll lihtne ja loomulik olnud, aga seda ma ka ei teinud, ja see küsimus vaevab mind ikka veel.

3. Järgnevatel päevadel turgutasin oma väikest haavatud ego sellega, et jutustasin kõigile oma õnnetust seiklusest. Sellest kujunes välja mingisugune koomiline sketš, milles mina olin kohmakas, aga sümpaatne ja tema viisakas, kuid ebameeldiv, nagu too despootlik rikas lesk, keda ta mängis Valérie Lemercier’ filmis «Kuningaloss». Igaüks püüdis seda kuidagi tõlgendada.

Pascali pretsedent kinnitas oletust: Catherine Deneuve oskab inimestes ebamugavustunnet tekitada ja neile samas selgeks teha, et just nemad on halvasti käitunud. Staari käitumine, kiuslik käitumine. Aga niimoodi arvasid need, kes teda ei tunne. Need, kes teda tunnevad, rääkisid kõik eranditult sootuks teist keelt. Rääkisin näitleja Hélène Fillières’iga, kes mängis tema tütart Tonie Marshalli filmis «Au plus près du paradis». Deneuve on tema iidol, ta oli erutusest ja hirmust segane, kui mõtles, et Catherine Deneuve’iga kokku saab, ja lõpuks oli tema vastas lihtne, otsekohene, siiras ja kapriisideta naine, rock’n’roll, nagu Hélène ütles. Naine, kes käib võtteplatsil lokirullidega ringi seda meelsamini, et ta teab, et on üleüldine ihaldusobjekt, aga ei tee sellest mingit numbrit. Naine, keda Hélène pidi stsenaariumi järgi ühel hetkel suule suudlema, ja Cathe­rine Deneuve’i suule suudlemine oli tema jaoks uskumatult erootiline ja samas uskumatult naljakas: sest temaga on lõbus, joote koos veini, räägite meestest, ja legend on ikka ja alati õhus, aga see ei mõju rõhuvalt.

Kuulasin Hélène Fillières’i, kuulasin Nicole Garciad ja oma produtsenti Anne-Dominique Toussainti, kes on Deneuve’ile igavesti tänulik, et ta oli ükskord viimasel hetkel täiesti üleöö nõus asendama näitlejannat, kes ei saanud filmis kaasa teha: hakkas pirtsutamata tööle nagu tööline, kääris käised üles ja tegi käed õliseks, päästis filmi ja ei hakanud seda hiljem mitte kellelegi nina alla hõõruma.

Need jutud ei läinud kokku minu ebamugava ja kuidagi nagu alandava kogemusega, ja ma mõtlesin, et tahtes kangesti vaba ja loomulik olla, olin ennast kohe algusest peale kehva seisu pannud: põlgasin ära lihtsa ajakirjaniku rolli, kuid ei julgenud ka ühtegi muud positsiooni sisse võtta, see küsimus pimestas mind täielikult ja ühtlasi halvas ka teda. Ma jumaldan Mar­guerite Durasi lauset, mille ta ütles, kui intervjueeris lauljanna Leontyne Price’i, ja ma tsiteerisin seda ka meie jutuajamise käigus: «Temaga koos olles mõtlen ma temast.» See lause tundub mulle jalustrabavalt lihtne, enesestmõistetav. Nagu zen’i põhiolemus, milleni ma tahaksin võimaluse korral selles elus jõuda: inimesega koos olles mõelda ainult sellest inimesest ja mitte millestki muust. Häda on selles, et olles koos niisuguse inimesega nagu Catherine De­neuve, mõtleb enamik inimesi, ja nagu ma märkasin, siis ei olnud ka mina erandiks, ennekõike iseendast ja sellest, millise mulje nad talle jätavad. Ja kui juba hakkad niimoodi mõtlema, siis on kõik mokas: siis tuleb nõudev hoiak, võõrandumine, häda ja viletsus, kui ta ka tahaks, ta ei saaks mitte midagi teha. Ta laseb teil põhja vajuda ja see on teie probleem.

Mõtlen tagasi ühele hetkele intervjuu ajal. Majaperemees, produtsent Caucheteux, tuli korraks meie juurde ja istus diivani käetoele. Caucheteux on pigem tahumatu tüüp, vormitu jakk seljas ja kottis teksad jalas, selline, keda kujutaks ette ninapidi spordilehes. Deneuve süütas sigareti, mis polnud tal esimene, ja mina mõtlesin piiritu imetluse ja tärkava vaenulikkuse vahel pendeldades, kas see, et ta avalikus kohas, kus suitsetamine on ilmselgelt keelatud, seda ikkagi teeb, on märk sümpaatsest mässumeelsusest või tahab ta sellega lihtsalt öelda: mina olen Catherine Deneuve, ja ma tahaks näha, kes julgeb mulle öelda, et ma oma sigareti ära kustutaksin. Caucheteux tegi peaga rahulolematu liigutuse ja ütles: «Kuule-kuule!» Tema tegi näo, nagu ei saaks aru, ja Caucheteux selgitas lahkelt: «Suits.» Ta palus vabandust: «Siin pole ju enam peaaegu kedagi,» puhkes naerma, tõmbas veel ühe mahvi ja kustutas siis sigareti.

Hetkeks oli ta see lihtne ja sõbralik, üldsegi mitte pirtsakas ega kapriisne naine, keda mulle oli kirjeldatud ja keda mina ei näinud. Hetkeks lakkasin ma nägemast iseennast aina sügavamale sohu vajumas ja asjatult oma kohta otsimas, ma nägin teda, ja ma saan lõpuks ometi – aga tõesti alles lõpuks, see võttis mul päris kaua aega – nõustuda Frédéric Mitterrandiga, kellele olin eelmisel päeval enne kohtumist helistanud ja kes oli oma isikupärasel häälel mulle öelnud: «Küll sa näed, temas sa juba pettuma ei pea.»

Tõlkinud Indrek Koff


Indrek Koff

kirjanik ja tõlkija

Alustuseks küsin: kellena te ennast identifitseerite? Kirjanik olete muidugi, aga peale selle olete olnud ajakirjanik, teinud filme...

Ega ma nüüd nii palju muid asju ka teinud ole. Ennekõike pean ennast muidugi kirjanikuks. Seda olen ma alati teinud, ja pealegi, kui ma ütlen, et pean ennast ka ajakirjanikuks, siis on see mõnes mõttes ju sama asi. Ajakirjanikuna hakkasin tööle samal ajal, kui kirjutasin oma esimesi romaane. Ja kummalisel kombel on need kaks tegevusala teineteisele aina lähemale liikunud.

Alustades olin ma noor mees, kelle arust ei saanud miski olla ülevam kui kirjanikuamet, ja ajakirjandus oli lihtsalt leivatöö, ehkki muidugi ka huvitav ja lõbus. Kuid siiski tundus see mulle pisut alam kui õilis kirjanikuamet. Ajaga on vahe nende vahel aina kahanenud: tegelen ajakirjandusega ikka edasi, kirjutan reportaaže ja muud sellist, ning vähemalt ühel või koguni mitmel korral on juhtunud, et reportaažist sünnib raamat, nagu näiteks «Limonovi» puhul.

Ja lõpuks ongi mul tunne, et reportaaže kirjutades tegelen enam-vähem sama asjaga, nii et tegelikult seisneb peamine vahe teksti pikkuses, ajas, mida nõuab teema uurimine. Kokkuvõttes, jah, on mul tunne, et kirjutan samamoodi: ikka on need tekstid üsna isiklikud.

Lisaks olen teinud kaks filmi. Üks neist on Venemaal tehtud dokumentaal («Tagasi Kotelnitšisse») ja see on tehtud umbes samamoodi, nagu kirjutatakse raamatut. Samasuguse vabadusega – mis tuleneb osaliselt piiratud vahenditest –, kuid samuti mõnes mõttes improviseerides, nii et ei tea, mis suunas täpselt edasi liigud, ilma täpselt paika pandud plaanita.

Olen teinud ka ühe mängufilmi, omaenda romaani «Vuntsid» põhjal. See on kvaliteedi mõttes korralik, aga ausalt öeldes – ja siin ma jõuan tagasi teie küsimuse juurde – jah, ma pean ennast rohkem kirjanikuks kui filmimeheks. Ma lihtsalt oskan lauset paremini üles ehitada kui kaadrit, oskan lauseid kokku seada nii, et neist moodustuks lõik ja sealt edasi juba peatükk. Ma sain filmi teha koos väga professionaalsete inimestega ja tänu sellele pole filmil väga vigagi – hirmus suuri vigu sealt ei leia, nii nagu raamatu puhul, kus ei ole rämedaid õigekirja- ega grammatikavigu.

Samas tean, et olen kirjutamisel omandanud teatava osavuse, sujuvuse, mida mul filmi alal absoluutselt ei ole. See minu film on ehk natuke liiga reeglite järgi tehtud, pisut nagu kerest kange.

Kirjanikuna alustasite küllaltki noorena?

Jah, võib-olla liigagi noorena.

Ja tunnustus tuli ju ka üsna kohe?

Ei. Minu esimest raamatut ei tahtnud päris mitmed kirjastused välja anda. Tollal tegi see muidugi meele mõruks. Praegu olen selle üle pigem rõõmus: parem on, et see ei ilmunud, sest ega see hea raamat olnud... Järgmiseks kirjutasin romaani «Jaaguari sõber», mille samuti paljud kirjastajad tagasi lükkasid, kuid lõpuks leidus siiski üks, kes oli nõus avaldama – Flammarion.

Edu ei olnud meeletu, aga siiski mõned positiivsed, heatahtlikud arvustused ilmusid, ja algajale on see tähtis. Sama lugu oli järgmise romaaniga «Bravuur». Esmane tunnustus on juba see, kui raamat avaldatakse. Ja vastuvõtt oli muidugi positiivne, aga mingit suuremat vastukaja kumbki raamat ei tekitanud.

Tunnustus tuli kolmanda raamatuga «Vuntsid». Olin tollal umbes 30-aastane. Kõik käis muidugi küllaltki lihtsalt, aga suurt edu ma päris kohe ei saavutanud – mis on väga hea, sest vahel juhtub, et esimese raamatu tohutu edu pärsib kirjanikku hiljem.

Minu viimane ilukirjanduslik raamat kannab pealkirja «Suusalaagris» – ja muide, mul ongi tunne, et olen kirjutanud ainult kaks tõesti head ilukirjanduslikku teost, ehkki eks see ole ju pisut upsakas niimoodi öelda – «Suusalaagris» ja «Vuntsid». Need on üsna sarnased – lühike lugu, mõlema puhul võib rääkida teatavast kasinusest, ja neis on mingi selline mõjusus/tõhusus, mida minu pikemates romaanides ei leidu.

Sealt algas pikk protsess, mille tulemusel kirjutasin «Vaenlase» ja lõpetasin fiktsiooni kirjutamise ning hakkasin kirjutama nii, nagu ma praegu kirjutan: seda võiks parema puudusel nimetada «mittefiktsiooniks».

Tõepoolest. Seda ei saa ka autofiktsiooniks nimetada, nende raamatute keskmes ei ole ju teie ise.

Ainult ühe raamatu puhul siiski. «Vene romaan» on päriselt autobiograafiline teos. Huvitav on, et nii-öelda poolel teel, umbes 15-aastase kirjutamise järel toimus mu jaoks tõeline pööre, mille tulemusena loobusin fiktsioonist ja hakkasin kirjutama esimeses isikus. Just nagu peaksidki need asjad koos käima.

Ja kui ma seda nüüd analüüsin (milleks ma tollal absoluutselt suuteline ei olnud), siis mulle tundub, et selles on mingi loogika, sest fiktsiooni kirjutades pole vahet, mitmendas isikus kirjutada, esimeses või kolmandas, selle võib tingida näiteks teema. Aga mitte miski ei takista kirjutada kolmandas isikus. «Julien Sorel mõtles seda-ja-toda.» Julien Sorel on väljamõeldud tegelane, te võite talle omistada mida iganes. Kui aga kirjutada päriselt olemas olevatest inimestest, teeb kolmandas isikus kirjutamine mind ettevaatlikuks, mulle tundub, et siin on midagi viltu.

Just sellepärast hakkasin kirjutama esimeses isikus, öeldes: need siin on minu mõtted, ma kirjutan sellest, mida olen ise läbi elanud, millest aru saanud, mida tunnen. Ja ma ei hakka teile selgeks tegema, et see on tõde. See kohustab subjektiivsele positsioonile asuma, sest kui tegemist on reaalsete inimeste, olukordade ja sündmustega, siis objektiivsust ei ole minu arust olemas.

Fiktsioonis seda muret ei ole, sa võid olla nagu see, mida Sartre Mauriacile ette heitis: oled oma raamatu Jumal. Aga kui tegu ei ole fiktsiooniga ja raamatus räägitakse reaalsetest inimestest, siis... Igatahes, kui hakkasin esimeses isikus kirjutama, siis ma arvan päris ausalt, et mitte nartsissismist, vaid lihtsalt aususe pärast. Ma ütlengi: seda arvan mina, see on ainult minu tõde.


Emmanuel Carrère tuleb Eestisse

Järgmisel nädalal külastab Eestit 1957. aastal sündinud prantsuse kirjanik ja filmimees Emmanuel Carrère, kelle tähtsus ja tuntus on Prantsusmaal vaikse järjekindlusega üha kasvanud. 26-aastasena debüteerinud Carrère’i on pärjatud mitme prestiižika kirjandusauhinnaga (Femina, Renaudot ning kõige krooniks 2010. aastal Prantsuse Akadeemia auhind kogu senise kirjandusloomingu eest).

Carrère’i loomingu võib tinglikult jagada kaheks: puhas ilukirjandus ja dokumentaalkirjandus. Kompromissitu aususega tungib Carrère minavormi kasutades inimloomuse kõige sügavamatesse kihtidesse ja kõige hämaramatesse nurgatagustesse. Oma dokumentaalromaanides on ta välja töötanud isikupärase kirjutusviisi, mille muudab selgelt äratuntavaks autori varjamatult isiklik ja vahetu suhe oma teemade ja materjaliga. Carrère on viljakalt tegutsenud ka stsenaristi ja režissöörina.

Eesti keelde on seni tõlgitud üks Carrère’i teos – autobiograafiliste sugemetega lühiromaan  «Vaenlane», mis ilmus 2000. aastal, pälvides kohe suurt tähelepanu.

Eesti publikul on võimalus kohtuda Emmanuel Carrère’iga kahel korral. Esmaspäeval, 10. novembril kell 18 vestleb Carrère Balti filmi- ja meediakooli kinosaalis Supernova Ilmar Raagiga. Kohtumisele eelneb tema filmi «Tagasitulek Kotelnitchi» linastus.

Teisipäeval, 11. novembril esineb Carrère kirjandusfestivali HeadRead eriüritusel Kirjanike Majas (Harju 1), kus temaga vestleb tõlkija Indrek Koff.

Kohtumiste peakorraldaja on Prantsuse Instituut Eestis.