Madis-Ulf Regi

FOTO: Erakogu

19. oktoober Öösel Tuneesiast tagasi. [---] Kuigi parlamendivalimised on seal alles järgmisel pühapäeval, määrasid need tänavapilti juba tuntavalt. Meiega võrreldes tundus Tuneesia valimiskampaania palju muusikalisem ja tantsulisem. Üllatas naiskandidaatide hulk valimisplakatitel (meestega lausa pooleks), ja kõik nad olid katmata näoga. Nagu ma agitaatorite miimikast araabia keelt valdamata aru sain, lubasid nad oma kõnedes Tuneesiale helget tulevikku.

Tuneesia kuulub nende maade hulka, kus tänavatelt rämpsu koristamise kampaania «Teeme ära!» annaks tööd vähemalt sajandiks. Aga vaevalt poliitikud heakorra üldse teemaks võtavad – sealsed valijad ilmselt ei vaja liigset puhtust. Ja nii on olnud läbi aegade, oli juba Tuglase ajal: «Pärismaalaste mustus on muinasjutulik!»

•••

21. oktoober Käisin Vene Kultuurikeskuses Timur Šaovi kontserdil «Kasulikud ja kahjulikud laulud». Saal ei olnud täis ja eesti publikut polnud üldse. Võib-olla peletab neid (meid) sealne tundmatu kunstniku laemaal ja lava kohal hiilgav NSVLi vapp, mis jätab majast rohkem nõukogude kui vene kultuuri keskuse mulje. Ometi on Timur Sultanovitš tänapäeva kõige vaimukam vene bard. Päritolult, et mitte öelda rahvuselt, tšerkess. Otsesõnalist poliitilist sõnumit tema laulud ei kandnud ja see ei olegi tema laad. Pealegi ei sobi väärikal intelligendil käia naabermaal oma kodumaa peale kaebamas, olgu või naeruga pooleks. Kõlama jäi nukralt irooniline mõte: «Jah, me elame pasas, aga perspektiivid on suurepärased!»

Pärast vaatasin telekast Ukraina toetuskontserti. Olin valmis annetama 20 eurot, aga numbrit valides sõrm kuidagi vääratas, nii et lendu läks ainult 5.

•••

23. oktoober Kuulsin raadiost, et sõber Jürgen olevat öelnud Facebookis kolleeg Ossinovski kohta halvasti. Nii halvasti, et väärikast intelligendist seda ei usukski. Päeva jooksul kujunes üle-eestiline keskmine arvamus: Jürgen ütles õigesti, aga valesti.

•••

24. oktoober Andrei Hvostov teatas, et tunneb «sisserännanu pojana» kutset «roosasse erakonda». Usun, et Andrei solvus Jürgeni ütlemise peale täiesti siiralt. Ja usun üldse kõiki tema tundeid. Aga ainult seni, kuni ta veel erakonda pole astunud.

Sest erakonnas ei saa enam ükski inimene olla siiras. Iga tundepuhangut parteilase hinges saadab võpatus: «Aga kuidas on minu solvumine (armumine, vihkamine, naer, nutt jms) kooskõlas minu erakonna hetkevajadustega? Kas seda ei saa meie vastu ära kasutada? Või äkki saame ise rajada sellele mingi aktsiooni?»

Mis ei tähenda, et ma kunagi enam parteilasi ei valiks. Keda siis veel? Ega ometi neid veidrikke, kes oma hingepuhtuse nimel erakonnastumist paaniliselt väldivad. Umbes nii nagu mina.

•••

26. oktoober Sõber Jürgen tegi õhtul teatavaks homse esiküljeuudise, et astub tagasi. Järjekordne näide, et Facebook on mürk! Kui Jürgen oleks kirjutanud oma mõtted rahulikult pliiatsiga ruudulisse kladesse, nii nagu mina, ja pannud vaikselt padja alla, ei oleks tulnud mingit skandaali. Ja kogu meie ära- ja peavoolumeedia oleks võinud saata nädalaks sügispuhkusele – kirjutada poleks olnud enam millestki.

•••

27. oktoober Kirjutada tuli kõige hullemast, mis üldse juhtuda sai. [---]

«Te kuradi elajad! Te tapate inimesi!»

See oli Paunvere kirikumõisa rentniku esimene reaktsioon Eesti esimesele koolitulistamisele.

Hääl Tootsi peas oli käskinud proovida, kas püstol, millel ei ole Tamasseri rauad, läheb lõhki või ei lähe. Viljandi tapja motiiv ei ole veel teada.

Ukraina valimistest tulid esimesed kokkuvõtted. Positiivne: a) et need toimusid, b) et reformimeelsed võitsid ja c) et kommunistid jäid raadast välja. Kahtlane: a) et Venemaa Ukraina valimised kehtivaks tunnistas ja b) et ta tegi seda nii kiiresti. Tuneesia valimiste kohta ei leidnud meie lehtedest aga sõnagi. Võrku jõudis siiski teade, et islamistid on oma kaotust juba tunnistanud.

Sõber Urmas teatas, et ta jääb välisministriks edasi. Õnnitlesin sõber Igorit: «Lõpuks ometi pääsed oma ebakompetentsuse tasandile.» – «Jah, olen seda kümme aastat oodanud.»

•••

31. oktoober Justkui vastukaaluks eilsele šokile tuli täna ülihea uudis. Taavi Rõivas lubas avalikult, et kolme aastaga – juubeliaastaks 2018 – peab Eesti SKT kasvama veerandi võrra! Mitte kahanema, mis oleks lihtne, vaid just kasvama! Ja nagu sellest oleks veel vähe, lubas peaminister, et eestlase tervena elatud eluiga tõuseb juubeliaastaks kuue aasta võrra!

Meenus, kuidas Taavi kolleeg, meie tollane peaminister Hruštšov, kuulutas 1961. aastal, et 1980. aastal saabub nõukogude rahvale kommunism. Ta eksis, 1980. aastal kommunismi veel maa peale ei tulnud. Küll aga tuli – ja juba 1979. aastal! – siia ilma Taavi Rõivas.

IRLi aseesimees Eerik-Niiles Kross läks Reformierakonda, esialgu ei tea veel, kelleks. Igatahes väärikas intelligent nii ei tee. Kui poliitikas saavad askeldada mehed, kes ei hooli üldse enda tõsiseltvõetavusest, on see tõsine ohu märk. Või nagu moodsas keeles öeldakse – julgeolekurisk.

•••

3. november Juba jälle sõnavõistlus! Nüüd ei osata eesti keeles öelda non-paper! See olevat dokument, mida kasutatakse läbirääkimistel, aga mis ei ole veel lõplik. Ühesõnaga, töövariant, mis niikuinii ära visatakse. Mingi paberivärdjas. Miks peab niisugusel asjal olema üldse eesti nimi? Nonsenss!

Paet teatas lõplikult (?), et läheb ära Euroopasse.

•••

5. november Välisministriks pandi siiski Keit, mitte Marina või keegi kolmas. Ajalukku läheb kogu see tehing kui Pentus-Rosimannuse pakt.

Sõber Raul Rebane esitles Kirjanike Majas raamatut Gerd Kanterist. Mõtlesin küll, aga ei meenunudki eesti kirjandusloost teist teost, kus nii autor kui ka peategelane oleksid mõlemad 1,96 m pikad. Kui, siis ehk ainult Gailit ja Nipernaadi.

Jäi aega ka mõelda, mis oleks saanud Rebasest siis, kui ka temal oleks elus vedanud nii, nagu vedas Kanteril Rebasega. Et kui oleks Rebast, noort algajat spordireporterit, märganud keegi teravsilm ja otsustanud: «Sellest poisist teen meediaeksperdi.» Ja hakanud vaikselt voolima. Kui vägev meediaekspert Raulist siis veel oleks tulnud!

•••

6. november Väärikas intelligent Gräzin teatas ametlikult, et Paet on tavaline Tartu kaabakas. Ei, mehed, tõesti – Facebook on kuradist! Tulge sealt ruttu tulema!

•••

7. november Varrak esitles Kukus järjekordset L. Mletšini raamatut, seekord «Leninit». Leiab kinnitust, et Eesti poliitikas tegutseb praegugi märkimisväärne hulk Iljitši õpilasi.

Mletšin kirjutab: «Lenin vandus oma artiklites ja kirjades nagu voorimees. See oli tema stiil. Ta ei häbenenud olla vaidluses ülbe ja jõhker.» Ning lisab: «Kuid inimesed, keda ta sõimas, jäid tema lähimateks võitluskaaslasteks ja abilisteks.»