Margus Tsahkna meenutab: Saksamaa taasühinemise tähistamisel nõuti ka Eesti iseseisvust

Margus Tsahkna Foto: Tairo Lutter

Aasta pärat Berliini müüri langemist oli Brandenburgi väravate ümber kogunenud umbes miljon inimest, kelle hulgas oli ka eestlasi, kes nõudsid Eesti iseseisuvust, meenutab riigikogu liige Margus Tsahkna (IRL) oma blogis 1990. aasta oktoobrikuud, mil ta 13-aastase kooripoisina sai osa emotsioonidest, mis valdasid Berliini Saksamaade ühinemise järel.

Berliini müüri langemise päev tuletab mulle igal aastal meelde sündmuse, mis toimus küll 3. oktoobril 1990, vähem kui aasta hiljem, aga on siiski mu mälus seotud just Berliini müüri langemisega. Tegu oli Saksamaade ühinemise tähistamisega Bandenburgi alleel Berliinis, kuhu tänapäeva mõistes «hull» Tartu Poistekoori dirigent Uno Uiga oma 70 poissi otsustas möödasõidul viia. Nimelt käsime me sellel ajal Sakamaal kontsertreisidel. Kaks Ikarus bussi oli poisse täis ja need bussid olidki tavaliselt kaheks nädalaseks turneeks meie koduks.

Bussid pargiti Brandenburgi alleele ja öeldi, et hommikul kell 5 peavad kõik tagasi olema, kuna siis sõidame edasi. Nii see tavaliselt käiski, kuna kord oli majas ja iga poiss vastutas oma tegude eest. Ja vanemad poisid nooremate eest. 70 poissi vanusega alates 9 aastast lasti miljoni-inimeselisele Saksamaade ühinemise pidustusele! Tänapäeval lõppeks selline otsus dirigendile kohtupingis, kuid tollel ajal olid veel nn tervemõistuslikud ajad. Lapsi usaldati.

Brandenburgi väravate ümber oli kogunenud hinnanguliselt miljon inimest. Kõigi eesmärgiks oli läbida Brandenburgi värav, mis tegelikult ei ole läbikäigukohast väga lai. Sättisime siis ka meie oma sammud selle suunas, trügides tihedas rahvamassis Berliini müüri langemise ja vabanemise sümboolse akti teostamise poole. Meie ei olnud ju siis veel vabad ja tagantjärele saame aru, et meid vabaks lasta ei olnud siis kellelgi veel plaanis.

Mäletan, et rahva surve oli nii suur, et mõnisada meetrit enne väravat ei olnud võimalik ennast enam liigutada. Jalad tõusid õhku ja rahvamass litsus ennast väravate vahelt läbi.

Teisele poole väravaid oli ehitatud pressilava, kust kogu maailma telekanalid üritust edastasid. Sinna ette oli kogunenud kamp eestlasi, sini-must-valged lipud käes ja proovisid saada pilti sõnumiga EESTI VABAKS! Trügisime oma pinginaabriga ka sinna ja varsti leidsime ennast meeste õlgadel, lipud käes maailma telekaamerate ees lehvitamas ja karjumas EESTI VABAKS! Ja mis hiljem välja tuli, et seda oligi rahvusvahelistes uudistekanalis näidatud, kuigi jah, pisikese taustana suure ürituse üldpildis aga ikkagi.

Kogu see möll kestis öö otsa. Kui hakkasime samme tagasi bussi juurde seadma, otsustasime minna läbi pargi, kuna tee oli paksult rahvast täis ning nii jõudus kiiremini edasi. Meeleolu oli ülev ja rõõmus. Täiesti tundmatud inimesed õnnitlesid ja kaisutasid teineteist. Vabaduse hõng oli magus ning tundsime, et me osaleme milleski väga suures ja tähtsas.

Sakslaste rõõm oli muidugi veelgi suurem, kuna taasühinemine oli nende jaoks tohutu tähtsusega. Meile tuli vastu järjekordne kamp noori, kes meile lehvitasid. Vaatasin, et neil oli mingi huvitav tervitusviis, mida meie, okupatsiooni viljastavates tingimustes kasvanud noored ei olnud varem näinud. Keskmine sõrm oli püsti. Tegin siis samamoodi ja lehvitasin vastu, kesmine sõrm püsti, ise rõõmsalt hõigates «Freedom to Estonia»!

Pidime peaaegu surma saama. Õnneks aitasid kiire reaktsioon ja veel kiiremad jalad. Üks kutt tõmbas välja raketipüstoli ja lasi sellega meid. Tõmbasime pead alla ning panime jooksu. Õnneks lendas rakett meist üle.

Bussi jõudes rääkisime loo ära ja saime vanematelt poistelt teada, et keskmise sõrme näitamine vabas lääne ühiskonnas ei ole just kõige sõbralikum tervitusviis.

Nii et Berliini müüri langemise 25. aastapäev tuletab mulle meelde, kuidas ma sain osa ajaloost ja esimese praktilise kogemuse, mis asi on lääne vabadus.