Marju Kõivupuu: kas kodumaa muld on nüüd kadunud väärtus?

Tartu Pauluse kiriku kolumbaarium. Foto: Aldo Luud / Õhtuleht

Muutused ühiskonnas on mõjutanud ka surmakultuuri, kirjutab värskes Sirbis folklorist Marju Kõivupuu.

Ilmar Jaksi novellis «Kodumaa muld» võtab peategelane kodumaalt põgenedes padjapüüriga kaasa kodumaa mulda ja hakkab seda eksiilis müüma saatusekaaslastele. Kui kodunt kaasavõetu saab otsa, ei ole kaupmehel sellest suurt lugu – muld on muld, kuni soovijaid jätkub. Oluline on ostja teadmine, et see peotäis mulda, mida kodus rituaalselt säilitada või lahkunule viimsel teekonnal kirstukaanele panna, on pärit kodumaalt – maalt, kus on kinni esivanemate juured; maalt, kuhu oleme ikka soovinud saada maetud, kui meile antud aeg kord otsa saab. Nõnda nagu on kirjutanud Lydia Koidula luuletuses «Mu isamaa minu arm»: su rüppe heidan unele, mu püha Eestimaa! Olgu siinkohal mureliku suuga meenutatud, et poetessi põrm maeti küll tema 60. surma-aastapäeval Metsakalmistule ümber, kuid tema abikaasa ja varakult surnud lapse põrm puhkavad seniajani üsna troostitu väljanägemisega perekonna hauaplatsil Kroonlinna kalmistul.

Kalmistust kui kodupaiga sümbolist on kirjutanud etnoloog Aivar Jürgenson Siberi eestlaste näitel, väites, et kalmistus ühinevad kodupaiga geograafiline, sotsiaalne ja ajaline mõõde. See on paik, kuhu kuuluvad lahkunud omaksed. Inimene, kes tajub enda ühtekuuluvust omastega, tahab kuuluda nendega kokku ka pärast surma ja seepärast saada maetud nende juurde. Kodumulda kaasas kandes – selle kohta on eri kultuuridest palju näiteid – kannab inimene kaasas kodumaad ja korrastab seeläbi ümbritsevat võõrast keskkonda (Jürgenson, op. cit.).

Pärast Eesti taasiseseisvumist toimunud muutused ühiskonnas on mõjutanud ka surmakultuuri ja matusekombestikku. Suurimaks muudatuseks on krematsioon ehk tuhastusmatus, mis hakkas meil levima aastatuhande vahetusel. Sellest ajast saadik hakati mõõtma väiksemaid hauaplatse tuhaurnide tarbeks, kalmistutele hakati kavandama kolumbaariume ja tuhapuistealasid. Tekkis või tuletati uusi matusekombeid: urnimatus, merematus, lahkunu tuha jagamine lähedaste vahel, tuha puistamine loodusse, tuhaurni säilitamine kodus nn perekonnaaltaril koos fotode jm mälestusesemetega jne.

Samuti muutus järjest teisejärgulisemaks soov saada maetud oma lähedaste juurde ja ilmtingimata kodumaa mulda, samuti hakkas hauaplats kaotama oma keskset tähtsust ja tähendust lahkunu meenutamisel ja mälestamisel. 2009. aastal vastas matusekombestikku uurivale küsitlusele 31-aastane naine: «Ja tegelikult ka see koht ei ole oluline. [---] Ma siiamaani arvan, et see ei ole minu jaoks oluline, et mina saaksin kodumaa mulda. Minu jaoks oleks täiesti okei, kui kuskil välismaal mind kremeeritakse ja kuhugi see tuhk sinna, vastavalt nendele kommetele, maha maetakse, sest minu jaoks ei ole see nii oluline, mis juhtub selle kehaga.»

Krematsioon sai alguse XIX sajandil

Kuigi surnute kremeerimist tunti juba esiajaloolistes (kõrg)kultuurides, siis krematsioon sellisena, nagu me mõistame seda tänapäeval, sai alguse XIX sajandi lõpul Euroopas, kui 1876. aastal ehitati Milanosse esimene krematoorium ja seejärel rajati neid teistessegi linnadesse. Uue matmispraktika juurutamine võttis siiski aega. Väidetavalt toimus esimene krematsioon mõni aasta hiljem – 1889. aastal.

Muu maailmaga võrreldes saame niisiis Eestis hakata tuhastusmatuse levikust kõnelema tubli saja-aastase hilinemisega – alates 1990ndatest, täpsemalt siis aastast 1993, kui Tallinna krematooriumis (mis on üksiti ka Baltimaade esimene) alustati lahkunute kremeerimist. Ka Eestis, nagu mitmel pool mujal maailmas, hakati tuhastamist propageerima suuresti seetõttu, et kirstumatuseks ei ole piisavalt matmiskohti, uute kalmistute rajamine või vanade laiendamine on problemaatiline ning kirstumatus on kallis. 1997. aastal avati Tallinna krematooriumi osakonnana Tartu krematoorium, mis oli kolmas krematoorium Baltimaades. Sellest alates on surnud lähedaste kremeerimine – seda eriti just viimastel aastatel – pidevalt, isegi hüppeliselt, kasvanud ja praeguseks on kirstu- ja tuhastusmatuste arv suuremates linnades (Tallinn, Tartu, ka Jõhvi) suhteliselt võrdne.

Kuigi lahkunute tuhastamisega alustati juba 1990ndate alguses, rajati esimene kolumbaarium oluliselt hiljem, alles 2006. aastal Tallinna Metsakalmistule, kuhu oli kavandatud tuhaurnide paigutamiseks 257 kohta. Varem maeti tuhaurnid perekonna hauaplatsile või kalmistul urnimatustele eraldatud sektorisse. Seda juhul, kui omastel oli üldse soov lahkunud lähedase tuhk kalmistule matta. Ka esimene tuhapuisteala rajati Tallinna Metsakalmistule.

Enne Teist maailmasõda oli Eesti Vabariigis kremeerimine kui matmispraktika tõenäoliselt siiski kuigivõrd kas haritumate ja/või majanduslikult jõukamal järjel olevate inimeste hulgas tuntud, millele muu hulgas osundab 1933. aastast pärit, kuid suhteliselt haruldane üleskirjutus Eesti Rahvaluule Arhiivist: «Täna rääkisid meie passija (Puhja) ja minu ämm (Rõuge) surnute kremotseerimisest. Ämm arvas olevat nõus lasta ennast kremotseerida, kuid passija – Täta – oli kangesti selle vastu. Tema olevat vanaseaduse inimene, kes usub surnute ülestõusmisse. Põlenud või põletatud surnu ei tõuse aga enam üles. Ämm vaidles vastu: «Minä sedä ei olõ’ kuulu’! See ei piä üless tõusma, kelle tsiga om ärä söönü’».»

Jaan Kross oma koolipõlvemälestustel rajanevas romaanis «Wikmani poisid» kirjeldab koolidirektor Wikmani surma ja matuseid. Jaan Krossi romaanis sureb Wikman Viinis operatsioonilaual, tema põrm kremeeritakse ja tuhk maetakse urnis Rahumäe kalmistule: «Kuule, oli mis ta oli, aga sulle jagas ta kahel aastal ilma rahata suppi. Sa peaksid homme minema ja viskama oma kolm peotäit tema puusärgi kaane peale.» – «Tal polegi puusärki. Paljas tsinkurn,» ütles Riks. «Noh, siis selle urni peale või mis selle nimi on.»

Rahvusvaheliselt tuntud linnalugu

Üks suhteliselt keskne nõukogudeaegsete linnalugude teema on kodumaale saadetud sugulase tuhk, mida peeti eksitava pakendi tõttu kas ravimiks, jahuks, koogi- või kohvipulbriks vms toiduaineks ning sellest püüti (ebaõnnestunult küll!) toitu valmistada või seda ravimina sisse võtta. Selgitav kiri, millega postisaadetises tegelikult tegu, saabus eraldi nädalaid või kuid hiljem. Väidetavalt on Eesti Rahvaluule Arhiivis vanim selle linnaloo üleskirjutus pärit 1956. aastast. Folkloristide hulgas tuntud muistendi «Vanaema kohvipulbriks» puhul ongi tegemist rahvusvaheliselt tuntud linnalooga, mis tekkis pärast Teist maailmasõda Euroopas ja levis alates 1950.–1960. aastatest ka Eestis, peegeldades ühtaegu toonast komplitseeritud suhtlust välismaailmaga.

«Seda lugu olen ammu kuulnud, ei mäleta, kuidas see täpselt oli ja kes rääkis. Igatahes oli nii olnud, et ema oli haige olnud ja poeg Ameerikast saatnud talle kogu aeg rohtu. Ükskord oli jälle pakk tulnud ja pakis hallikas pulber. Ema oli siis seda ikka võtnud, aga lõpuks oli kiri järgi tulnud, et see on poja või kellegi sugulase – täpselt ei mäleta – tuhk kodumaa mulda matmiseks. Ma ei tea, mis see ema siis tegi, kas suri ka selle ehmatusega ära või.»

Põletusmatuse kui vanade eestlaste või viikingite kombe taastamise idee käis mõni aasta tagasi välja Erik Arro, kes soovis hakata Muhumaal Pallasmaa rannas lahtise taeva all tuleriidal surnuid põletama. Selle ideega tuli ta avalikkuse ette 2009. aastal Tulematus OÜ nimetuse all, tuginedes muu hulgas ka Indias levinud surnute põletamise kombele. See idee heakskiitvat vastukaja ühiskonnas ei leidnud. Küll aga on põletusmatuse teemat arutatud Maavalla koja veebilehel asuvas rubriigis «Mokalaat» ja nii mitmelgi seal sõnavõtnul on ettekujutus või soov, milline peaks tema põletusmatus lahtise taeva all välja nägema.

Tuhaurni väljastamine ei ole Eestis vastupidiselt teistele Euroopa riikidele seadusega reguleeritud. Lahkunu tuha võib matusekeskusest saada kätte suhteliselt ruttu, seda kui eriti kvaliteetset teenust reklaamivad ka tuhastusteenuse pakkujad: «Tuhastusteenuse tellijale garanteerime sellega kvaliteedi, tuha võib kätte saada juba paari tunni pärast.»

Küll on aga kalmistuseadusega reguleeritud tuhaurni matmine hauaplatsile või tuha puistamine selleks ettenähtud tuhapuistealale. Ülejäänud viisid lahkunu tuhaga ümberkäimiseks (tuha puistamine merre ehk merematus, tuha puistamine loodusesse, tuhaurni säilitamine perekonnaaltaril vms) ei ole Eestis seadusega reguleeritud. Juba 1999. aastal kirjutas ajakirjanik Jaan Väljaots, et vajatakse hädasti seadust, mis tõmbaks selge piiri põrmu suhtes aktsepteeritava ja lubamatu käitumise vahele, tuues näiteks naise, kes võitles oma manalasse läinud elukaaslase lahutatud naise ja lastega, et nad mataksid urni mehe suguvõsa hauaplatsile, mitte ei hoiaks seda kodus. Kuna aga tuhastusmatust ei ole soovitud seadusega reguleerida, võimaldab see meie matusetraditsioonis uudseid käitumisviise, mis koguvad üha enam populaarsust. Urni matmata jätmist või lahkunu tuhaga ümberkäimist peetakse delikaatseks, vaid lähimat pereringi puudutavaks küsimuseks ja selles ei tohi(ks) ühiskonnal/seaduseandjatel olla õigust kaasa rääkida.

Sellist käitumist, kus tuhaurni ei maeta maha, on tauninud ka vaimulikud ja hingehoidjad, pidades urni hoidmist kodus lõpetamata leina märgiks. Hingehoidjad on arvamusel, et lein ei saa lõppeda enne, kui kadunu põrm on leidnud koha viimses puhkepaigas. Sama meelt on ka Eestis tegutsevad sensitiivid ja tervendajad: «Oli selline juhtum, kus naine magas üle aasta voodis, urn mehe tuhaga oli tema kõrval. Naise sugulase jutust selgus, et abikaasa eluajal elasid nad nagu kass ja koer, mingit läbisaamist polnud. [- - -] Esimese asjana sai urn surnuaias maha maetud, siis hakkasid asjad paremuse poole minema.»

Tänapäevane tuhastusmatus

Eestis on kahjuks küllalt levinud seegi, et ei tulda lahkunu tuhale krematooriumi järele. Seda teemat on aeg-ajalt tõstatatud ka ajakirjanduses ja suhtlusportaalides. Põhjusi, miks seda ei tehta, on mitmesuguseid alates majanduslikest (väidetavalt on matuse korraldamine kallis; kärgpere puhul ei suuda pereliikmed otsustada, kes peab matusega tegelema või kandma sellega seotud kulud; matust kui rituaali ei peeta vajalikuks jne) lõpetades pragmaatiliste ja emotsionaalsete põhjustega: lahkunu tuhka ei samastata lahkunuga, kelle säilmete eest tuleks rituaalselt hoolt kanda; (noortel) lähedastel või järeltulijatel puuduvad matuse korraldamise kogemused ja nad lükkavad matusetalitust määramata ajaks edasi, kuid tuhaurni koju tuua ei soovi, sest tuhaga «ei juhtu midagi» kui ta seisab mõnda aega krematooriumis hoiul. Tuhastusmatuse puhul saamegi kokkuvõttes kõnelda kaheetapilisest siirderiitusest: lahkunu kremeerimine ja sellele järgnevad kombetalitused, mis on seotud lahkunu tuha käitlemisega, kusjuures ajavahemik kahe talituse vahel võib jääda suhteliselt pikaks – nädalapäevadest mitme aastani.

Kuna heterogeenses ühiskonnas põhinevad lähisuhted teistsugusel alustel – perekond ei pruugi lähirühma kuuluda, tihedamalt võidakse läbi käia hoopis töö- või huviklubi kaaslastega –, annab see (lahus elavatele) pereliikmetele ja sõpruskonnale põhjust tülideks ja vaidlusteks. Käesolevas kontekstis siis selles küsimuses, kellel on suurem või koguni ainuõigus lahkunu säilmetele ja nendega sobival viisil talitamisele. Üheks võimalikuks kompromissiks tuhastusmatuse puhul on lahkunud lähedase tuha pereliikmete või suguvõsa vahel jagamine, et lähedased saaksid oma osaga põrmust toimida vastavalt oma äranägemisele ja eelistustele.

Surmakultuuri ja matusekombeid, sh ka tuhastusmatust selle osana mõjutab tänapäeval suuresti ka massi- resp. popkultuur. Nüüdisajale tüüpiliselt on perekesksus ja põlvest põlve edasiantavad väärtused tugevasti kaldu individuaalsuse ja originaalsuse poole. Matuse korraldamiseks vajalikke juhiseid ja nõu eelistakse küsida suhtlusmeediast või sõpradelt, millest võib järeldada, et põlvest põlve edasi antud teadmised ja kombetalitused ei ole enam eeskuju väärivad.

Tuhastusmatus on aktuaalne ka (suhtlus)meedias ning tuhastusteemalistes aruteludes on kesksed religioossed, pragmaatilised, emotsionaalsed jm lahkunu tuhastamisega seotud küsimused. Seega märgib krematsiooni juurutamine ka Eestis uue, enamasti dokumenteerimata, tänu varieeruvusele raskesti maksustatava, privaatse ja personaalse rituaali sündi.

Suurenev urnimatuste osakaal kalmistutel, puistematus, nimetud kalmud, urnimüürid jms lahendused muudavad aegade jooksul väljakujunenud ajaloolise kalmistu struktuuri. Surnuaedade vanad osad muutuvad hauatähistega pargialadeks, sest matuseid nendel aladel ei toimu. Olemasolevate ajalooliste kalmistute struktuur ja ka funktsioon hakkab seeläbi paratamatult muutuma. Lahkunute tuha hajutamine loodusesse kaotab elavate maastikult surnute saared – traditsioonilised kalmistud ning lähedaste mälestamine ei toimu enam kalmistul kui füüsilises ruumis.

Alternatiive kremeerimisele

Kogu maailmas pakutakse välja hulgaliselt ideid, kuidas tuhastatu säilmetega ümber käia. Tootearendajate pilgud on suunatud lahkunu tuhaga seotud mälestusesemete turule, kus moodi dikteerivad lääne ühiskonnale iseloomulikud väärtushinnangud – individuaalsus, originaalsus, eksklusiivsus. Kõik need suundumused mõjutavad rohkemal või vähemal määral ka siinset surmakultuuri.

Kuid – last but not least – ka kremeerimisele kui väidetavalt keskkonda kahjustavale matmisviisile (elektrienergia kulu, elavhõbedaaurud, kasvuhoonegaaside teke) on pakutud välja alternatiiv. Ameerikas asuv ettevõte Resomation Limited peab sobivaks lahenduseks kallite kadunukeste lahustamist kuumas leelisevees. Esimene vastavat eesmärki täitev masin Resomator on juba USAs Floridas St. Petersburgis paika seatud. Kes soovib tellimuse sisse anda, peab võtma ühendust Andersoni-McQueeni matusebürooga.

Eesti surmakultuuriga seotud sõnavara on aga täienenud kahe uue ja seni veel vähetuntud võõrsõnaga: resomatsioon – surnu lagundamine veeks ning promessioon – surnu lagundamine kompostiks.

1 Aivar Jürgenson: http://www.folklore.ee/tagused/nr25/jyrgenson.pdf (6.VIII 2014)

2 M. Kõivupuu, A. Kiiker. Traditsiooni konstrueerimine – tuhastumatus Eestis. [Artikkel ilmub Usuteaduslikus Ajakirjas 2014. a sügisel]. Vt ka A. Kiiker. Muutuvast surmakultuurist 21. sajandi Eestis: krematsioon ja põletusmatused. Magistritöö. Tallinna Ülikool, Eesti Humanitaarinstituut, kultuuriteooria õppetool. Tallinn, 2012.

3 Väidetavalt presenteeris 1873. a maailmanäitusel Viinis Padova professor Brunetti esimest krematooriumiahju ehk retorti.

4 Mõningate andmete kohaselt rajati esimene krematoorium 1887. a Rooma. Petrogradi rajati krematoorium 1921. a, Helsingisse 1926. Ja Moskvasse 1927. a («Krematoorium» – Eesti Entsüklopeedia, kd 5, 136). Ameerika esimese krematooriumi kohta on ilmunud populaarteaduslik ülevaade Megane Sicklesilt: http://pabook.libraries.psu.edu/palitmap/Crematory.html (10. II 2014)

5 Tallinna krematooriumi veebileht: http://www.krematoorium.ee/tallinn/ee/cremation (10.II 2014)

6 Kümme aastat hiljem, 2013. a, tegutseb Eestis neli krematooriumi, kus asub kokku kuus kremeerimisahju.

7 Kremeerimine kui uue matmispraktika kasutuselevõtt ületab uudisekünnise ka tänapäeval. Nt pälvis meedia tähelepanu Jaapani keisri Akihito soov iseend ja oma abikaasat keisrinna Michikot lasta pärast surma kremeerida. Kuigi tavaliste inimeste kremeerimine on Jaapanis üldlevinud, ei ole seda tehtud viimased 400 aastat keisrikojas. Keisrile tegevat muret ruumipuudus Tōkyō keiserlikul kalmistul. http://www.postimees.ee/2598350/jaapani-keiser-murrab-sajandeid-vana-matusetava (6. V 2014)

8 Eesti Rahvaluule Arhiiv I 7, 36 (18) < Rõuge khk (1933).

9 Jaan Kross, Wikmani poisid. (Tallinn, Eesti Raamat), 1988.

10 Direktor Wikmani prototüübiks on tuntud haridustegelane ja koolijuht Jakob Westholm (1877–1935).

11 Romaani põhjal tehtud telelavastuses puistatakse Wikmani põrm kõrgelt pankrannikult merre ja tuulde.

12 Kross, 1988, lk 223.

13 Ajastuomaselt ei olnud võimalik lahkunud lähedase tuhka Nõukogude kodumaale ametlikult saata, selleks tuli kasutada mitteametlikke võimalusi, nt saata toidupakke vms.

14 Eda Kalmre, «Vorstivabrikutest kassitoiduni ehk mõnda linnalugudest» – Mängult. Päriselt. Tänapäeva folkloorist, 2. Toim Mare Kõiva (Tartu: Eesti Keele Instituut, 1996), 139–140.

15 Kirjandusmuuseumi kogu II 455, 479/80 (4) < Tallinn (1993).

16 http://www.ohtuleht.ee/317401/muhumaal-hakatakse-surnuid-poletama (2.VIII 2014)

17 Kremeerimisteenust osutavad ettevõtted teevad vahet põletus- ja tuhastusteenuse vahel. Põletamisel ei jää tuhka, mida omanikule tagastada. Käesoleva artikli kontekstis ehk emotsionaalselt sobimatu märkus, ent vahetegemine (kas põletus või tuhastus) on mõeldud lemmikloomaomanikke silmas pidades.

18 Matusebüroo Kristin veebilehelt: http://www.kristin.ee/html/index.php?module=ContentExpress&func=display&ceid=57&bid=20&btitle=MEN%DC%DC&meid=55 (21. X 2013)

19 Mõned väljavõtted kalmistuseadusest: paragrahv 13 lõige 4: Surnu tuhk maetakse hauaplatsile urniga või ilma selleta. Urnihaua sügavus maapinnast peab olema vähemalt 1 m; paragrahv 15. Tuha puistamine puistealasse: (1) Tuha puistamise toimingu registreerib matja kalmistu kontoris. Kalmistu haldaja kannab kalmistute registrisse surnu ja matja andmed ning toimingu kuupäeva. (2) Tuhk puistatakse selleks ettenähtud maa-alale kalmistu haldaja esindaja juuresolekul. (3) Tuha puistamise korral ei vormistata kasutuslepingut. (4) Tuhapuistealale on hauatähiste paigaldamine keelatud. Tuhapuistealale võib surnu mälestamiseks lilli ja küünlaid asetada ainult selleks ettenähtud kohta. (5) Tuhapuisteala hooldab ja heakorrastab kalmistu haldaja. https://www.riigiteataja.ee/akt/421052013039 (12. V 2014)

20 Jaan Väljaots, Surnud vajavad seaduslikku rahu. – Õhtuleht, 1. XI 1999. http://www.ohtuleht.ee/85265 (15.III 2011)

21 Heli Salong, Hannes Nelis: võtke aega hingedeaja jaoks – Meie Maa, 7. XI 2008. (http://www.meiemaa.ee/index.phpcontent=artiklid&sub=6&artid=26861&term=kirik (15.III 2011));

Valve Raudnask, Tee käidud, elu elatud – Elukiri, 11 (2010) http://www.elukiri.ee/1110/esileht/10076363.php, (2. II 2011)

22 Roomets, «Lesknaine Aili: Elan jah koos mehe urniga, aga see ei ole teiste asi!».

23 Lauri Jürisoo, Surnuid ei pea varsti enam matma – Teadusuudised Forte: http://forte.delfi.ee/news/digi/surnuid-ei-pea-varsti-enam-matma.d?id=56904048 (10. II 2014)