Olev Remsu: see sõna sest surmast

Raadi kalmistu. Foto: Margus Ansu

Surnuid on rohkem kui elavaid ning kui lugeda inimkonna vanuseks 50 000 aastat, siis on surnuid 107 miljardit, kirjutab Olev Remsu värskes Sirbis.

Meiesuguseid elavaid on veidi rohkem kui 7 miljardit, meid kõiki kokku umbes 114 miljardit, seega on elavaid napilt üle 6 protsendi. Maailma iibekasvuga elavate jagu suureneb, ent mitte kunagi ei saa meie arvulist ülekaalu lahkunud õdede-vendade ees. Teoreetiliselt oleks see võimalik ainult kahel koostingimusel: esiteks, kui sünnib surematus – ja seda kõikide jaoks, ja teiseks, kui surematusest hoolimata vähemalt esialgu veel sünnitakse, mida siis eriti ju vaja poleks.

Sünd ja surm. Esimest ei vaidlusta keegi, aga teist? Kas tõesti on mängus ainult emotsioonid? Kuid peamine – me ei tohiks maha kanda neid, keda me ei taju. Neid 107 miljardit.

Meil pole surmakontseptsiooni

Meie ajastu torkab silma ühe eripära poolest: meil ei ole surmakontseptsiooni, olgugi et surnud oleme me võrratult kauem kui elusad. Meie ei ole andnud surmale ideelis-moraalset mõtestatust, meie meelest on surm lihtsalt absoluutne olematus, null, mõõdeteta tühjus, igavene kaduvik. Ei tahaks nagu leppida … Kuid materialistlik teadus on karm, teadus- ja ateismiusu kummardajad on oma tõdedes sama surmkindlalt veendunud nagu kõik teisedki  usufanaatikud.

Varasemad ajastud pole surmas näinud üksnes möödapääsmatut kadu olematusesse, selles on tunnetatud nii õigluse kui kurjuse kätt. Arvan, et ka tulevastel ajastutel on surma kohta rohkem öelda kui meil. Õige vanal ajal surid vähesed loomulikku surma, ikka langeti õnnetuse või vaenlase-toidurivaali viha läbi. Pikka-pikka aega meie elujuhiseks olnud piibli teisest ja kolmandast Moosese raamatust loeme sadakond patutegu, mille eest Jehoova (õiglus) karistab surmaga. Kui lööd või nead oma ema või isa. Kui ühtid loomaga. Kui teed hingamispäeval tööd. Kui mees magab mehega, nagu magatakse naise juures. Kui mehes või naises ärkab «vaim» või «tarkus». Kui puudutad (Siinai) mäge. Jne, jne.

Kõik religioonid pakuvad surmajärgse elu idee, olgu siis põrgus või paradiisis või mujal. Kas kõik religioonid koos võivad eksida? Ka need, mis ise ja mille dogmaatika on tekkinud üksteisest sõltumatult?  Eriti uhke on surmajärgne elu Allahi heakskiidu teeninud moslemitel: see pole muud kui pidev rõõm kõrgemat sorti bordellis, kus rõõmustajaiks on puutumatud neitsid.

Mehed on projitseerinud oma maise, patriarhaalse ja marukiiva unistuse taevasse. Teatavasti jäävad paljud moslemimehed rangete moraalireeglite tõttu ilma seksuaalse kogemuseta, siit siis ka igatsuslik pilvedes hõljumine uues elus. Lihtsureliku tee paradiisi on ränkraske ja kaelamurdev, kuid džihaadivõitleja lendab sinna Muhamedile ilmutatud (?) koraani järgi otsejoones ilma kaljudel turnimata ja vaeva nägemata. Heameelega köidab see seksivaegur  endale ümber pommivöö ja paneb selle rahvarohkes kohas plahvatama.  Enne oli veel himuleja, hetk pärast surmapauku aga meisterosavate, ikka ja jälle puutumatute huuride hellitada.  Kristlaste hoorad on nende kurtisaanidega suguluses. Selge religioosne solvang, eks ole? Siiski käib sugulus vaid keeleajaloolist liini pidi.

Meie nimetame tapma- ja surmaminejat enesetaputerroristideks, tema ise peab ennast usumärtriks, keda ootab ärateenitud õnn. Vähemalt seda ta usub, nii on talle sisendanud need, kes ka ise vist usuvad. Aga nii või teisiti, islamitsivilisatsioonil on surmakontseptsioon, mis on muutumatuna püsinud poolteist tuhat aastat, muutununa kauemgi, sest idee algmed olid paganlikel beduiinidel juba enne Muhamedi. Kõik kõrbemehe unistused olid paradiisis tema päralt – lisaks ingellikele eevatütardele ka vulisevad ojad ning paitav jahedus.

Ümbersündide ahel

Mõnikord on igatsetud suure, kõiki kütkestava narratiivi järele. Usun, et lummavamat-pimestavamat kui hinduistide-budistide sansaararingid juba välja ei mõtle. Ümbersündide ahel! Meie hing (Linnart Mäll eelistas siinkohal terminit teadmus) vahetab keha, võib pärast sinu kehas olemist minna looma, sealjuures nende hoiakute järgi väga põlgusväärse looma kehasse. Juhul, kui sa oled kõlvatu olnud. Kes lükkaks selle ümber? Ainult teise usu jünger, näiteks ateismiusuhull. Loogikast lähtuv juurdleja nendib: väide on kummutamatu nagu ka tõestamatu, kuna meile ei ole sealtpoolt mingit infot tulnud.

Maailma folklooris ei leidu eri rahvastel kaht ühesugust muinasjuttu. Muinasjuttude tüüpe küll, kuid mitte muinasjuttu. Reinkarnatsiooni ahelasse on aga uskunud peale Hindustani, Kagu-Aasia ja Hiina rahvaste (siin võib tegu olla üksteisele laenamisega) ka eskimod, veel mõned põlisameeriklaste hõimud ja juudid. Ainult kogetud tõde võib olla eri mandritel üks…

Sõdijana tuntud Hiina keisrile Qin Shi Huangdile läks maisest elust lahkumise järel vaja 8099 ihukaitsjat, need pandigi talle hauda kaasa terrakotasõdalastena. Kas keegi peale Hiina ajaloo spetsialistide oleks Qin Shi Huangdist teadnud? Ega vist. Nüüd on ta kuulsaim Hiina valitseja Mao Zedongi järel. Näe, kindlustaski endale ilmselt igavese elu, infosurematuse.

Helleenidel oli surnute kuningriigi valitseja Hades, selle sõna otsetõlge eesti keelde on «nähtamatu». See sõna tähendab sisuldasa, et tegelikult ollakse olemas, vaid meie silm ei taju nähtamatut.

Rooma keisritel oli pagana lihtne, nemad teadsid, et nendest saavad pärast surma jumalad. Suur vallutaja ja naljamees, Colosseumi ehitaja Vespasianus torises ära minnes – äh, nüüd hakka veel jumalaks kah!

Niisugusele muundumisele tegi lõpu sadakond aastat hiljem valitsenud Commodus, kes hakkas juba eluajal jumalaks, Herakleseks, Jupiteri (Zeusi) pojaks. Küllap püüdis too kõlvatus kuubis, mürgeldaja ja mõrtsukas, jumalaks hakkamise abil ühendada elu ja surma, muud viisi pole ju käepärast tänaseni. Ehk tahtis ka öelda, et tal on õigus selleks, mida lihtsurelikud alatuseks peavad. Nagu kõik diktaatorid.

Kalmistud räägivad tõtt

Mingem kalmistuile! Nende uudistamine annab võrdselt teada nii elu kui surma kohta. Mäletan, kuidas me fotograafist sõbraga viis-kuus aastat tagasi otsisime jumaliku ilmutuse allikat, püha kurgaani, Moskva vallutanud Kuldhordi khaani Tohtamõši müütilist salahauda Tohtamõši külas kaugel Siberis Irkutski lähedal. Me teadsime, et sealkandis on vähemalt seitse Tohtamõši küla. Kuid miks ei võinud meie olla selles õiges? Äkki leidsime ennast Siberi tatarlaste surnuaialt. Kalmudele olid ehitatud palkkojad, ikka selleks, et nii surnutel kui elavatel oleks parem elada. Mõlemal! Elavad tunnevad ju headmeelt selle üle, et nad on surnuid aidanud. Oli siis alles pildistamisleid! Päris kojad need ei olnud, pigem poolest tosinast palgist valmistatud markeeringud.  Nende teaduslik nimetus on «dolmen», see omakorda on pärit bretoonidelt.  

Tongal sõitsin ma jalgrattaga Nuku'alofa kalmistust mitu korda mööda, enne kui mõistsin, millega tegu. Nägin selle tasandiksaare kohta üpris kõrget liivaseljandikku, nägin põndakule nööridele riputatud kirevad linu, mis moodustasid nelinurkseid ristkülikuid. Linad lipendasid tuules, arvasin, et mäeküljele on seatud telgid, kuigi ühtki inimest ei paistnud seal liikuvat. Ükskord oli kingul aga palju-palju rahvast. Läksin minagi lähemale. Jalamil nägin esmalt paari, anglikaani kombe järgi maetud inglase hauda, nii taipasin, kus ma olen. Surnuaial, mitte telklinnakus! Selles eksimuses tundub olevat sügavalt eksistentsiaalset hõngu. Ja rahvahulk, mida see tegi? Nemad tähistasid ühe lahkunu neljasajandat sünniaastapäeva. Side temaga oli säilinud terve igaviku. Isegi see, et vahepeal oli omaks võetud kristlus ja kristlik kalender, polnud suhtumist muutnud, polnud aastate arvestamist segi ajanud. Milline vahekord on meil ühe oma peaaegu pool tuhat aastat tagasi Liiva-Annuse juurde läinud esivanemaga? Kas me teame tema nimegi?  Siiski-siiski, kes julgeb väita, et moodi läinud perekonnageneoloogia ei ole kontaktiotsimine lahkunutega? Ja kes julgeb väita sedagi, et tongalastel  oli/on ühendus ainult ühepoolne, üksnes mälestus?

Kahtlemata on Siberi ja Tonga hauarajatised tehtud samal põhjusel Egiptuse püramiididega. Ja kahtlemata poldud püramiididest eeskuju võetud, vajaduse peale oli tuldud ise, kõigist teistest sõltumatult.

Protestandid, katoliiklased, õigeusklikud

Kui jalutada protestantide, katoliiklaste ja  õigeusklike kalmistutel, siis tundub, nagu oleks tegemist eri religioonidega. Protestantlik-luterlik ratio kirjutab ette mõõdukuse ja seda me ka näeme Eesti tähtsamatel nekropolidel Raadil Tartus ja Metsakalmistul Tallinnas. Ei mingit hiilgamist, kuigi luterlane on peamiselt egoindiviid, enesekehtestaja. Katoliiklased ja õigeusklikud on kollektivistlikumad, vennaside ulatub neil surnute riikigi. Katoliikliku emotio ja religio loodud toretsemine katoliku kalmistutel lööb meie maa mühkami pahviks. Ehk vaatab ta kõõrdi, sest tema terve talupojamõistus ei adu, milleks on hullu moodi raha maha maetud?

Surnul ei ole ju hauamonumentidest sooja ega külma, elusad ise vaid eputavad vägevate rajatistega teiste elusate ees. Või mine tea, äkki tuleks kahtlustada hoopis nekrofiiliat? Loodame, et platoonilist…  

Katoliiklane tajub, et lahkunu pole meie hulgast lõplikult lahkunud, vaimuside Kõigekõrgema kaudu on säilinud ning viimsel päeval tõuseme me kõik nagu üks mees üles. Mitte ainult hinged, vaid terved kehad, millised seesama Kõigekõrgem selleks puhuks korralikult kokku lapib. See on dogma, milles omad ei kahtle, ning kes seda teeb, ei ole oma, vaid kauge ja võõras. Üleval saavad siis tänaste numbritega 107 miljardit ja 7 miljardit kokku. Kaua igatsetud jällenägemine! Kui te olete taktitu ning ütlete tõsikatoliiklasele, et see on võimatu, siis vastab ta targalt ja andestavalt naeratades: see pole ülepea Jumala kõige suurem imetegu.

Tähendab – lahkunud pole lõplikult lahkunud, kunagi saame kõik kokku. See tõdemus seab meile eetilisi imperatiive, sest kokku saades tuleb ilmselt «kõik välja»: see, mida oleme teinud ja mida tegemata jätnud, vahest seegi, mida öelnud ja mida mõelnud.

Mõnes katoliiklikus piirkonnas, näiteks Mehhikos, aimub võrratutest  kalmukujudest müstilist surmakultust. Sealsed surnuaiad on kaunid skulptuuripargid, üks mustast marmorist taies efektsem teisest. Ja nii mõnigi kord on kujur mälestuse-pühendatuse lahendanud avangardses vormis, suisa sürrealistlikult või konstruktivistlikult. Mulle kui elavale tundub, et sürrealismikeel sobibki kõige paremini surma kirjeldama. Ja inimesed, kes põlgavad sürrealismi või ütlevad, et nad ei saa sellest aru, tunnevad tegelikult surmahirmu.

Keskajal oli surmakummardamine üpris tavaline nähtus, seda eriti karnevalidel, mil elu püsiväärtused pöörati pea peale. Surma taheti vedada ninapidi armastuse näitamisega surma vastu, surm tuleb ju kallale vaenlasele, omameest ta ei puutu. Nii kavaldatigi, väljendati lembust surma vastu, usuti, et ei surm ega Kõigekõrgem näe elunõksu läbi. Vähemalt teatri, vähemalt fiktsiooni tasemel konstruktsioon püsis. Meieni on surmafluidum jõudnud katoliiklase Bernt Notke võrdlemisi sürrealistliku «Surmatantsu» näol Niguliste muuseumkirikus. Memento mori! Vikatiga luukere, personifitseeritud Surm, tantsib meie kõigiga, ka siis, kui me seda ise ei tea. Aga hoiab kinni hierarhiaprintsiibist – esmalt on tantsupartnereiks selle maailma vägevad. Siin võib aimata ka sotsiaalset protesti: surm niidab kõigepealt need, kes ülekohut teevad.

Õigeusklike religio väljendub samuti kollektivistlikus osadustundes koolnuga. Kollektivism – see on usaldus, see on austus teise vastu, ja see ei katke ka siis, kui selle teise on Issand enda juurde kutsunud. Õigeusukalmistuil jalutades näeme toidulaudu, millel pühadel ja pere tähtpäevadel suupistet võetakse ja kurku kastetakse. Suu seks saab õnnis kadunukegi. See komme on pärit paganluseajast. Ametlik kirik sõdis alul südilt selle vastu, kuid seda kaunis tulutult, siis aga kasutas vana ja võitmatut relva – kuulutas omaks.

Suurimat osadustunnet lahkunuga olen ma näinud Tšuktšimaal, kus ma nägin suure elutšummi kõrval väikest tšummi. Oma võhiklikkusest pidasin ma alul pisikest, samuti poronahkadest püstkoda väljakäiguks. Stereotüüp! Kandsin tuttava asjade seisu sinna, kuhu see ei sobi. Mõtlesin koguni veel naiivpositiivselt, sümpaatiatundega väikese rahva vastu: vaat, kui viisakas ja sanitaarne on elu tundras. Muidugi ei vaja seal keegi minu sümpaatiat, tunnet oli tarvis ainult mulle endale. Tegelikult oli see väike hoopis surmatšumm, tundratšuktšide kaasaskantav sarkofaag, täis esivanemate luid-konte. Nomaadi eluviisist hoolimata ei tohi lahkunute säilmed elavatest kaugele jääda. Kui nii juhtuks, kaob side, kaob esivanemete kaitse, ning selle vältimiseks kantakse esivanemaid oma igavesel rännul alati kaasas. (Tsaariajal võitles selle kombe vastu õigeusukirik, hiljem nõukogude võim, nüüd taas kirik.) Materialistid on arvanud, et ehk on niisuguse omapärase tava tekkimise põhjuseks igikelts, mis ei lase sügavale matta, sula keerutab tihti kõik maapõue pandu pinnale tagasi. Ja tõesti, ei ole rabavamat vaatepilti kui kevadised, nii-öelda klassikalised kalmistud tundras. Võib näha mulla alt päevavalgele kerkinud kirstuotsi, need on kas kaldu või päris püsti, mõnikord on kaaski pealt kukkunud, pidulikus rõivas lahkunu just selline, nagu ta parajasti on. Ära tule oma teise loodusvöötme matusekultuuri igale poole levitama!

Buda kloostrites visatakse lahkunud munga keha raisakullidele söödaks. Keha! See on ju kõige tühisem tükk inimesest, olgu sellest kas või pisutki kasu. Hingega on hoopis põnevad lood, need on väärt rohkete pööretega seiklusjuttu.  Reinkarnatsioonist juba kirjutasin.

Tagasiside

Moslem peab kalmistut üldse sekkumiseks Allahi otsustusmaale. Islamit iseloomustav matusekoht näeb välja põlvekõrguste või madalama tulbastikuna harilikult kuskil lagedamal künkal. Moslemil on surilina alati ettenägelikult kaasas, seda turbani näol peas. Lina võib olla kümme meetrit pikk, nõnda et seda turbaniks sättida on paras kunst. Ja täidab memento mori! otstarvet ehk etemini kui kristlaste meeldetuletusvahendid. Miks nii? Miks topeltfunktsiooniga turban? Aga mis siis, kui lahkud rännul? Surilina pärast ei ole muret, kaaslased (halvimal juhul ka sinu juhuslikud leidjad) lasevad su sealsamas kaevatud auku tee kõrval, teevad seda ööpäeva jooksul, löövad püsti tulba. Muhamed ise maeti samal viisil, ent tema tulba külge seoti veel kaamel, et prohvetil oleks, millega paradiisi ratsutada. Ei mingit toretsemist. Hauakivid-tulbad vajuvad pikkamisi maa alla, ja jumalaga, finita la comedia! (Peaks kirjutama araabia keeles, aga kahjuks ei oska.)

Miks siis nii? Seda on seletatud järgmise mõttekäiguga. Meile, kes seni veel hinges, pole vajalikuks peetud teada anda, mis arvamusel lahkunu siinpoolse ülalpidamise  kohta on Allah. Meil ei ole aimugi, kas hingusele läinu on ära teeninud paradiisi või põrgu. Ja kust me võtame õiguse hinnata tema elu kalmu ehtimise kaudu? Vahest meie meelest õndsake piinleb hoopiski põrgus, kuid teda meenutab meie pool informatsioonipiiri suurejooneline hauaskulptuur? Allah ei andesta meile sellist eksimust, Allah ei andesta sedagi, et me inimese elu üle otsustades võtame endale tema rolli.

Olemuselt põhineb niisugune arusaam religioossel veendumusel, et kõik siin ja teises ilmas on Allahi otsustada. Kõik, absoluutselt kõik. Islamimaadel ei tunta hukkunutelegi eriti kaasa: saatus on saatus, see on määratud kõrgemalt poolt. Kristlased olevat loodud Jehoova näo järgi, neile on jäetud seetõttu (konfessiooniti varieeruvalt) vaba tahet, järelikult vastutavad nad mingil määral või koguni täielikult ise oma tegude eest. Mind on moslemite seesugune veendumus huvitanud enda täieliku allutamise kandi pealt.

Kas on nii, et üldiselt tahavad surnud kõnelda? Tahaksid nagu anda tagasisidet? Tahavad seda veel eelsurnutena, see on elavatena, soovivad, et nendest jääks mälestus siia maailma, et see ongi meie rahmeldamise varjatud eesmärk. Meid kõnetavad kellegi suurejoonelised hooned, kellegi muusika, kellegi poliitilised või sõjalised võidud. Keiser Qin Shi Huangdil tema terrakotasõdalased. See ongi surematus! Vähemalt osa sellest. Ma julgen tunnistada, et mina seda tahan. Kas või pisut… Ja kõik hauamärgistused, olgu neiks siis grandioossed mausoleumid, mõõdukad hausasambad või hoopis  diskreetsed hauaplaadid, ongi lahkunute isikupäraselt iseloomulik, mis sest, et mitteverbaalne  jutt meiega. Küll meie oskame selle verbaalseks tõlkida!

Kas tõsimoslem on sellegi ihaluse endas maha surunud, et lepib künkasse vajuva tulbaga? Igavese unustusega, igavese enda andmisega Allahi hoolde? Või pole ta ise oma edevust maha surunud, vaid seda on teinud Allah? Ilmalikumates islami piirkondades näeme kalmistuil siiski hauamonumente, mis on tekkinud kristluse mõjul peamiselt ülikutele. Kes julgeks arvata, et vahest saadeti sultan, bei või paša  põrgusse? Nii ei tohi mõeldagi, ja nõnda kerkivad memoriaalid, mis konkureerivad suurejoonelisuse poolest katoliiklaste omadega. Ainult Lenini mausoleumile Moskva Punasel väljakul jäävad alla.

Ka see on kõnetamisejutt, pealegi veel kahekordne. Ainult et meid ei kõneta Lenin ise. Stalin laskis Lenini balsameerida teatavasti vastu tolle perekonna tahet, vastu poliitbüroo tahet. Miks? Kaunis tõenäolise versiooni järgi Stalin mürgitas (lasi kokk Gavrilal mürgitada) Lenini, mõrv ei tohtinud kunagi välja tulla. Teame, kuidas Napoleon on hauast välja kaevatud, tema säilmeid on uuritud, on tahetud teada, kas britid ikka kihvtitasid oma suure vaenlase seal kaugel Saint Helena saarel arseeniga. Stalin nägi oma alatus geniaalsuses sellist võimalust ette. Ja leidis sama geniaalse väljapääsu – balsameerimise, tähendab, pani surnud Lenini enese kasuks valetama. Nüüd ei tee enam ükski uuring (vähemalt tänase teaduse tasemel) kindlaks surma tegelikku põhjust. Ja aukartustäratav mausoleum valetaja ümber peab vaid võimendama valetamissõnumit.

Erinevalt tõsiislamist peab mõnigi religioosne ilmavaade siiski võimalikuks otsustada, mida oli manalamehe elu väärt. Õigemini – arvab teadvat, millisel kujul läkitati meile šifreeritud sõnum Kõigekõrgema hinnangust tema maise matka kohta. Ja arvab end oskavat tõlkida jumalakeelt meile arusaadavaks tavakeeleks. Konfessioonitu usklik Albert Schweitzer pidas õndsat, rahulikku surmaminekut taevassepääsuks, põrgussemineku vastandaks. Umbes sama meelt on taostid. Saatus viib sind sinna, kuhu ta tahab, kõlab üks taosmi põhitõdesid ning taoist ei puikle saatusele vastu. Õigeuskliku Fjodor Dostojevski loodud ideaalne inimene,  Zossima-taat, tegelane tema  vaimsest testamendist «Vennad Karamazovid», ühendas autori tahtel südame ja mõistuse ehk religio ja ratio ning läks surmale vastu, taevaõnnistus ilmel. Selge märk, et pühak! Meie suurima budistiga, vend Vahindraga (Karl Tõnisson / Kārlis Tennisons) juhtus kaugel Birmamaal veel selgem lugu. Tema keha ei kõdunenud paari nädala jooksul, hoolimata suurest kuumusest. Tema ei hakanudki tegema samsaararinge (budistide puhul oleks õigem kirjutada m-iga, hinduistidel n-iga), isebalsameerumisime andis talle bodhisatva aujärje, see oli pääsetäht tõotatud maale, antud juhul nirvaanasse. Kristluski pakub nippi, kuidas põrgut vältida. Jeesuse kõrval ristisurma mõistetud röövel Barabase laseb Pilaatus rahvahulga nõudmisel vabaks (Matteus 27:16-27), tema olevat pärimuse järgi viimasel hetkel omaks võtnud «õige» usu. Pangem igaks juhuks kõrva taha!  

Võtame kokku

Milles siis seisneb surmajärge elu tunnistamise kasu? Vahel tundub, et elavad on selle välja mõelnud enda pärast. Usk hauatagusesse priipõlve peletab surmahirmu. Vähemalt peaks seda kahandama, elagu igavesti siis hing või keha või mõlemad koos. Siinpoolne elu on vaid koerapõli, pelk sissejuhatus pärisellu! Ent sellises usus on väga tugev eetiline külgki. Kui me teame, et surm on totaalne kadu, siis kahandab see meie vastutust oma tegude eest. Ka ühiskonna alatus ei anna meile ju õigust olla alatu. Meie siseimperatiiv käskigu meil individuaalses korras lunastada ühiskonna alatus (ateist Jean-Paul Sartre). Meie surm on saanud kõlbluse eitamise ajendiks.  Meie ajastu ongi sellepärast nii kalk, et oleme selja pööranud surma mõtestamisele. Varem määras surm hea ja kurja, nüüd ei lähe see suurt korda.

Mõtleme kas või ainult ühele meie ajastu iseäralikkusele. Ainult ühele! Riigijuht, kes alustab sõda, on oma rahva hulgas ülihinnatud, reiting langeb teisel, kes püüab sõda vältida. Ole venelane või ameeriklane, vahet ei ole. Meenutame, kui populaarsed olid oma rahva hulgas Ameerika presidendid, kui nood Ameerikast kaugete linnade pommitamist alustasid, peaaegu sama populaarsed kui Putin praegu Venemaal. Ja Margaret Thatcherigi reputatsioon brittide hulgas kasvas taevaskõrgeks alles siis, kui raudne leedi Falklandi sõda pidas. Mida sellest järeldada? Meis vohavat tapahimu, mille me oleme peitnud sügavale kultuuri- ja variserlikkusekihi alla? Või surmakultust, millest me endal mõeldagi ei lase? Raske öelda, ent üks on selge: surma mõtestatuse puudumine on meile andnud vabaduse mitte vastutada oma ihade, tegude ja mõtete eest.

Milline võiks olla meie uus surmakontseptsioon? Seda ma ei tea. Ent ma tean, et kui see on tulnud ja omaks võetud, siis on alanud  uus ajastu. Meie oleme siis juba surmkindlalt inimkonna enamuse hulgas…