FOTO: Argo Ideon

Homme 25 aastat tagasi langes Ida- ja Lääne-Euroopat lahutanud raudse eesriide kehastus Berliini müür. 28 aastat püsinud rajatis osutus paisuks, mille tagant vallandunud laine pühkis üle terve tollase idabloki ja rebis paar aastat hiljem tükkideks Nõukogude Liidu. Ometi oli müüri langemine just tollel päeval ajaloolise kokkusattumuse musternäidis, kirjutab Tallinna Ülikooli professor Karsten Brüggemann, kes oli tol mälestusväärsel sügisel Lääne-Saksamaal Hamburgis ajalootudeng.

Berliini müüri langemine 9. novembril 1989 on ajaloolise kokkusattumise musternäidis. Sest kõik oleks pidanud juhtuma alles järgmisel päeval, nagu oli kavandanud Saksa Demokraatliku Vabariigi (DDR) juhtkond. Suhtlusvigade jada viis ööni, mil inimesed lõid müüril tantsu.

Kui Saksa Sotsialistliku Ühtsuspartei (SED) poliitbüroo liige ja värske keskkomitee teabeosakonna sekretär Günther ­Schabowski teatas 9. novembril pressikonverentsil tele otse-eetris uuest korrast, mille järgi tohib igaüks DDRist lahkuda, ei olnud ministrite nõukogu seda veel heaks kiitnud. Schabowski oli pärastlõunasele keskkomitee istungile jõudnud hilinemisega, mistõttu luges ekslikult ette selle, mille koostamisel ta polnud osalenud.

Uue eeskirja jõustumisega pidi iga kodanik saama alalise väljasõiduloa. Võim otsustas seni kehtinud väljasõidukontrolli tühistada muuhulgas sellepärast, et vahepeal võimalikuks saanud põgenemine läbi kolmandate riikide, nagu Ungari, kahjustavat DDRi mainet. Raudne eesriie oli esimest korda rebenenud juba 1989. aasta suvel.

Tagasi ajaloolise pressikonverentsi juurde Ida-Berliinis: kiire päevakava tõttu ei olnud Schabowskile teatatud, et piir avatakse alles 10. novembril. Ajakirjaniku küsimuse peale, millal uus eeskiri kehtima hakkab, vastas ta: «See hakkab minu andmete kohaselt kehtima … kohe, viivitamatult.»

Uudis levis silmapilk lääne telekanalitesse ja tuhanded idaberliinlased tormasid piiripunktidesse, kus segaduses ja ehmunud piiriametnikel ei jäänud pärast põgusat kõhklemist üle muud, kui rahvahulk läbi lasta. Sellega oli müür kui ida ja lääne lahknevuse sümbol langenud. Ja sellega oli lõppenud ka DDR.

Mitte liiduvabariikidele

Eestis ja teistes Balti riikides ei olnud 1989. aasta pöördepunkt, puudusid Ida- ja Kesk-Euroopa riikide stiilis ümarlauad ega peetud vabu valimisi nagu juunis Poolas. Selle annus mirabilis’e – imelise aasta – lõpul olid Tallinn, Riia ja Vilnius endiselt NSV pealinnad, seotud 12 vennasvabariigiga igaveses sõpruses. Vähemalt arvasid nii Kreml ja NSV Liidu president Mihhail Gorbatšov, kes sai eelkõige Lääne-Saksamaa liidukantsleri Helmut Kohli poliitiliseks sõbraks.

Kuid on kindel, et Gorbatšovi ja tema välispoliitilise uue kursita ei oleks müür 1989. aasta novembris langenud. Lõpuks oli ju Gorbatšov see, kes jättis NSVLi satelliitriigid, sealhulgas DDRi, saatuse hoolde. Nõukogude Liidu sees ei pidanud kellelgi uue kursiga midagi pistmist olema, sest Nõukogude Liit oli rahvusküsimuse ju juba lahendanud.

Moskva oli küll valmis vabastama oma võimu alt isegi DDRi, Stalini Teise maailmasõja trofee, Balti riikide inimestele tähendas see aga määramatuks ajaks NSVLi jäämist. Kremli arvamuse kohaselt ei pidanud Poola sündmused, mis juba Solidarnośći algusest Nõukogude Liidu dissidentidele hoogu andsid, mujal korduma. Pärast 1989. aasta juunis aset leidnud valimisi oli Poola juba teel parlamentaarse demokraatia poole.

Eestis oli tol aastal toimunud aga vähemasti vaimne revolutsioon, mida väljendas 11. septembril Heinz Valk: «Ükskord me võidame niikuinii!» Sarnaselt teiste Ida- ja Kesk-Euroopa riikidega, mis olid alles 1940ndatest nõukogude võimu alla arvatud, haaras ka Balti riikide inimesi lootus rahumeelsele pöördele. Rahvarohked meeleavaldused kandsid teadmise ajaloolisest ebaõiglusest tänavatele. Berliini müüri langemine ajendas eestlasi, lätlasi ja leedukaid veel selgemalt küsima: millal on meie kord?

Kõigis kolmes Balti vabariigis olid peidukohtadest välja kraamitud ja tänavale toodud sõdadevahelisest ajast pärinevad rahvussümbolid. Kommunistlik partei ei suutnud enam hoida poliitilist monopoli, kuna kodanikuühiskonna liikumised, nagu Rahvarinne ja Eesti Kongress, mõjutasid poliitikat juba märkimisväärselt ning kohalikud kommunistlikud parteid seisid lõhenemise ees.

1989. aasta lõpuks oli selge, et tagasipöördumine Leonid Brežnevi stagnatsiooni juurde ei ole enam võimalik, Kreml soovis vägivalda vältida. Kõik kolm vabariiki võtsid vastu iseseisvusdeklaratsiooni. Baltimaades oli 1989 üleminekuaasta, mis näis kõigest hoolimata lõputa.

Samal ajal ei lubanud Kremli aina ründavamad avaldused Balti küsimuses kahelda selles, et vägivald püsis vähemalt ähvardusena endiselt õhus. Ei saanud välistada, et satelliitriikidest ilmajäämine võib tugevdada Moskva haaret Baltimaade ümber.

Lääneriikide toetusele polnud põhjust loota, sest lääneriigid, nende hulgas Saksamaa Liitvabariik, sõltusid eelkõige Gorbatšovist, kelle positsiooni ei tohtinud mitte mingil juhul sisekonfliktidega kõigutada. Seni kuni Balti küsimust käsitleti NSVLi siseasjana, jäid kolm Balti riiki Kremli pantvangi, kuna keegi ei olnud valmis andma neile Ida- ja Kesk-Euroopa riikidega samaväärset enesemääramisõigust.

1989. aastal ei viidanud miski, et Moskva võiks Balti riikidega läbi rääkida. Eesti, Läti ja Leedu lahkulöömine NSVList ei olnud suurriikide poliitikas päevakorral – eelkõige Saksamaa taasühinemise huvides. Gorbatšovita oleks Saksa küsimus võinud jääda lahenduseta.

Selles olukorras omandas Balti kett 23. augustil 1989 erilise tähenduse. Arvestades niigi sündmusterohket telegeenset 1989. aasta suve, õnnestus Balti riikide iseseisvumisliikumistel sellele rahvusvahelist tähelepanu saada: Tallinnast Vilniuseni kulgev inimkett kirjutas Balti küsimuse 1989. aasta kalendrisse. Teleuudiste kaudu jõudsid rahumeelse demonstratsiooni pildid igasse elutuppa.

Eelkõige meenutati Saksamaa Liitvabariigi avalikule arvamusele Kolmanda Reichi kaasvastutust Molotovi-Ribbentropi paktis, mille tulemusena sai Nõukogude Liit Balti riigid annekteerida.

Kogu sümpaatia juures Gorbatšovi vastu (Gorbimaania!) sai järsku selgeks, et Ida- ja Kesk-Euroopa demokratiseerimise ning Saksamaa taasühinemisega ei saa teemat sugugi lõpetatuks lugeda, sest Balti küsimus oli endiselt lahendamata. Kremli lepitamatu reaktsioon Balti ketile võeti läänes vastu võõristusega. Bonni poliitika sõltus aga endiselt liiga tugevalt Gorbatšovi heast tahtest, et Baltimaade kodanikele võinuks toetust avaldada.

Omadele võõras

Müüri langemiseks ei olnud valmistunud ka Kohli valitsus. Seda enam pidi nüüd Gorbatšoviga hoolsamalt ringi käima, et ajaloolist võimalust mitte maha mängida. Tihtilugu jäetakse aga kahe silma vahele, et müüri langemine ei tekitanud kindlasti mitte kõigis sakslastes rahvuslikku eufooriat.

Saksamaa Liitvabariigi ühiskonnal ei olnud seost 17. juunil veel vaid rituaalselt tähistatud Saksamaa ühtsuse päevaga, mil meenutati 1953. aasta ületõusu DDRis ning tuletati meelde vendasid ja õdesid teisel pool raudset eesriiet. Liitvabariigi naaberriik oli idabloki osa ja võõraks jäänud eriti nendele, kel polnud DDRiga isiklikku sidet.

Samas tundus saksakeelne Austria, mille elanikke ei nimetatud kunagi vendadeks ja õdedeks, Saksamaa Liitvabariigi kodanikule palju lähedasem. Pärast 1945. aastat sündinud kasvasid üles lõhestatud Saksamaal. Vaesunud DDRi ülevõtmine tekitas hirmu kaotada oma heaolus. Lisaks tundus Saksamaa lõhestamine paljudele Kolmandat Reichi oma nahal kogenutele õiglase trahvina natside kuritegude eest. Nii valitsesid Saksamaa Liitvabariigis taasühinemise eel mitmed eelarvamused.

Isegi konservatiivne Frankfurter Allgemeine Zeitung märkis hiljuti tabavalt, et enamikule läänesakslastele oli taasühinemine kuni müüri langemiseni südamest ükskõik.

Saksa kirjanik Sven Regener kirjeldas komöödias «Härra Lehmann» (2001) tüüpilisi 1989. aasta läänesakslasi nii. «Frank Lehmann, tüüpiline Berliini kõrtsides pummeldaja, 20ndate eluaastate lõpus, koperdab jahmunult 9. novembri suurde imestusse ja jälgib märkimisväärse umbusuga «vendasid ja õdesid», kes põikavad sel õhtul linna lääneossa. Mida teevad need võõrad inimesed tema kvartalis?»

Külma sõja hubane rahu, milles lääs oli end sisse seadnud, langes koos müüriga.

Nende ridade autor pole samuti erand. Kui ajalehemüüja tõi 9. novembri hilisõhtul Hamburgi kõrtsi järgmise hommiku ajalehe, oli sõprade ring sõnatu, kuni keegi oletas: «Nüüd tulevad nad kõik siia.» Ja tõepoolest võis järgmisel päeval Trabanti äratuntava heitgaasi järgi haista Hamburgis külalisi teiselt poolt.

Balti riike ei mõistetud

Kuid me ei muretsenud tol ajal mitte ainult Saksa natsionalismi taastõusu pärast, mida kartsid François Mitterand või Margaret Thatcher. Ajaloo ja slavistika tudengina kuulusin ma nende hulka, kes tundsid Nõukogude Liitu oma kogemusest, samuti olin üks vähestest sakslastest, kes sai juba tol ajal Tallinna ja Riiat külastada. Pärast Saksamaa taasühinemist tundus Kremli vägivaldne reaktsioon Balti vabariikide eraldumissoovile ja nõukogude kodusõda mulle üsnagi tõenäoline.

Veel 1988. aasta oktoobris, kui olin juhuslikult tunnistajaks rongkäigule Tallinna vanalinnas seoses Rahvarinde loomisega, tekkis minus peaaegu automaatselt hirm, kuna mulle meenus 1933. aasta 30. jaanuar Berliinis. Mõistega «Baltimaad» ei osanud keskmine Saksa kodanik suurt midagi peale hakata, sest tänaseni on saksa ajaloopilt kinni Venemaas ning vaevu märkab Ida- ja Kesk-Euroopa väiksemaid riike.

Eesti defensiivset rahvuslust hakkasin mõistma alles 1989. aasta suvel, kui üks eesti sõber võttis aega, viis mind Tallinna teletorni ja seletas mulle seal kaugusesse vaadates, et eestlased tahavad lihtsalt olla ise, teistelt midagi ära võtmata. Vestluse tegi eriliseks tõik, et see toimus vene keeles.

Hoolimata üldisest imetlusest Balti keti vastu ja oma kaasvastutuse mõistmisest Nõukogude okupatsiooni pärast, suhtus Saksamaa avalik arvamus Baltimaade rahvusluspuhangusse kriitiliselt. Alles verised sündmused Vilniuses ja Riias 1991. aasta jaanuaris tõid otsustava pöörde, mille järel paistis Eesti ja Läti iseseisvuse taastamine augustis 1991 vajaliku ja tervitatavana.

Berliini müüri langemine 25 aasta eest jääb aga üheks sümboolseks sündmuseks, mis tähistab külma sõja lõppu. Balti riigid langesid nõukogude agressiooni ohvriks juba enne müüri püstitamist ja pidid ka pärast selle langemist veel mõnda aega vastu pidama, enne kui Kreml nad häda sunnil vabaks lasi.

2014. aastal räägitakse taas tõsimeeli sellest, et Venemaa küünitab Läänemere-äärsete riikide järele. See kõneleb kahest tõsiasjast. Ühelt poolt ei ole lääne veerandsajandi eest välja kuulutatud «võit» viinud konfliktipoolte suhete püsiva stabiliseerumiseni, mida pärast 1945. aastat oleks võinud saavutada vähemalt lääneriikide ja Saksamaa suhetes. Teisalt võib ka seekord tõdeda: ajalugu ei kordu, aga õppida on sellest ikkagi. Selles mõttes ei ole ka Maidan Kiievis 1989. aasta kordus, vaid annus mirabilis’e jätkumine hoopis teistel eeldustel.

Doktor Karsten Brüggemann on alates 2013. aastast Tallinna Ülikooli ajaloo­professor. Tema praegused uurimis­valdkonnad on Eesti eliidi piiriülene võrgustik suure muutuse ajal 1980. aastate keskelt 1990. alguseni ning Eesti ühiskonna kohanemine poliitiliste, sotsiaalsete, majanduslike ja kultuuriliste muutustega üleminekuaegadel 16.–20. sajandini.