Tõnis Kõiv: võidame jobu meis enestes

Tõnis Kõiv. Foto: PP

Eestil on üks väga ohtlik vaenlane - jobu meis enestes. Peaksime tegema kõik, et see vastane alistada, kirjutab Postimehe arvamusportaalis riigikogu liige Tõnis Kõiv (Reformierakond).

Viimastel kuudel on palju räägitud julgeolekust. Et see on habras ja igasuguseid asju võib juhtuda. Nagu Gruusias või Ukrainas. Meie muidugi ei ole Gruusia ega Ukraina. Tänu tublidusele rahva ja riigina oleme NATOs ja Euroopa Liidus. Ukrainas toimuva tõttu oleme hakanud taas rohkem mõtlema milliseid väärtusi Eesti endas kannab ja kuidas neid väärtusi kaitsta. Äsja rõõmustasime, kui meil käis külas president Obama ja ehmusime, kui üle piiri viidi Venemaale vangi Eston Kohver.

Viimastel aastatel olen palju tegelenud inimeste elukvaliteedi teemaga. Algas see häirivatest alarmidest ja võitlusest enda ja naabrite kodurahu eest. Naabri koer võib väga tore olla, aga kui ta ikka öö läbi haugub siis ei saa rahus olla mitte keegi. Teemasse süvenedes selgus, et asju, mis inimesi häirivad, on kahjuks päris palju. Nii mõnigi asi on sel pildil valesti nagu eelmisel kevadel üks näitleja Riigikogu saalis ütles.

Iga asjaga on nii, et mida rohkem selle vastu huvi tunned, seda rohkem teada saad ja varsti hakkad taipama, kui vähe tegelikult tead. Olen väga tänulik spetsialistidele, kes mind inimesi häiriva müra, haisu ja prügi teemadel nõustanud on. Ja kui vahel mõni inimene on helistanud või meili saatnud ning öelnud, et mõni mure, millest ta rääkis, on tänu minu nõuannetele lahenenud, olen mõelnud matialaverlikult, et pole paha.

Veel mõned kuud enne kui mu erakonna esimees Taavi Rõivas Andrus Ansipilt peaministriametit üle võttes vallandas arutelu, kas Eestil on vaja uut suurt narratiivi või mitte, kirjutas Mati Heidmets sellest, et pahura vähemuse lõimimine mõnusa enamusega oleks Eesti jaoks paras väljakutse. Tore eesmärk, kuid põhiline, et inimene saaks ise otsustada, kas ta tahab olla mõnus enamus või pahur vähemus. Tahaksime küllap kõik elada riigis, kus üksteisest hoolitakse, teise inimese privaatsust ja vabadusi austatakse, üheskoos igapäevatöö ja muude tegemistega püütakse saavutada paremat elukvaliteeti kõigile.

Aga kõik ei lähe alati nagu lepase reega. Ikka kohtab hoolimatust ja rumalat üleolekut, mida ei peaks olema. Viimati nägin seda suvel korrakaitseseadusega seoses, mis justkui oleks lausa kohustanud kõiki ja kõikjal alkoholi jooma. Meie inimesed ei oska kultuurselt juua, hüüti kooris. Selle asemel, et taunida neid, kes joomisega teisi häirivad, sooviti, et seadusandja virutaks ühesuguse keeluga kõigile. Kisub sinnapoole, et vist virutabki. Nagu Tallinna linnavalitsus vabadust ja vastutust narrides juba virutas. Loodan, et vähemalt päris „kuivast seadusest“ vist ikka pääseme.

Me ei olevat veel paljudeks asjadeks valmis. Selleks, et inimesed, kes tegelikult koos elavad, saaksid seaduse kaitse nagu soovitakse kooseluseadusega. Ja selleks, et inimesed, kellel on erivajadusi, saaksid neid vajadusi arvestavas keskkonnas tööl käia ning endale elatist teenida, mitte ei peaks sõltuma maksumaksja makstavast toetusest. Vaidlus käib nagu demokraatiale kohane. Mõni osapool on tark, kuid tagasihoidlik, mõni häälekas, kuid isekas.

Mul on tekkinud mõte, miks mõned asjad «muretsema panevad» ja sellis «ühiskondlikku debatti» tekitavad. Ja kust see tuleb see osa debatis, kus esitatakse kiuslikke ja rumalaid seisukohti, sest ollakse vangis oma kinnismõtete käes või ei ole viitsitud ennast asjaga kurssi viia. Arvan, et asi on jobudes.

Millalgi kümme-viisteist aastat tagasi nimetati inimest, kellel jobu tunnused tihti välja löövad, rullnokaks. Need olid nooremad meesterahvad, keda seostati kiindumusega pesapallimütsi kandes istuda ühte marki vanemapoolsete sõiduautode roolis. Selle automargi üks maaletooja on tunnistanud, et väga hea auto maine kannatas.

Kui mõned aastad tagasi ilmus ühekordse huvitava ajakirjandusliku projektina ajakiri Jobu, arvati, et selle väljaande sihtgrupp on mehed, kelle eest otsustavad teised. Aga nagu Uue Testamendi peategelane soovitas sellel, kes ise on patuta, esimene kivi visata, nii on jobu tegelikult vist olemas meis kõigis.

Jobud ilmutavad end vanusest soost ja ametikohast sõltumatult. Mõne inimese puhul sagedamini, mõne puhul harvem. Mõne üksiku puhul peaaegu mitte kunagi. Aga päris kindel ei saa olla, kui isegi üks väga lugupeetud professor paar aastat tagasi ajalehe kaudu kuulutas, et rahvas on vabadel valimistel valitsema usaldanud moraalsed värdjad.

Jobu pillub prahti kraavi, lennutab suitsukoni autoaknast välja ja mõnikord viskab ka tühjaks jäänud paki takkajärgi. Maanteel keeldub jobu tahavaatepeeglisse vaatamast ja mitte mingil juhul ei tõmba ta paremasse teeserva, et kiiremale möödasõitu võimaldada.

Jobu arvab, et tema palga saaks kohe tõsta kahekordseks ilma, et ta ise peaks grammigi pingutama. Jobust ettevõtja tuleb pärast massiivset maksupettust kohtusse kokkulepet sõlmima luksusautoga. Jobud kohalikus omavalitsuses menetlevad detailplaneeringut poole aasta asemel kolm. Riigiametnikust jobu sõidab maksumaksja raha eest lennukiga suusamägede jalamil toimuvale paaripäevasele konverentsile, veedab seal terve nädala ja tellib suusad Eestist bussiga järele. Jobust ajakirjanik levitab anonüümseid arvamusi faktide pähe jne. 

Poolteist aastat tagasi tegin ettepaneku, et Ülemiste järve kaldapealsetelt võiks ära koristada okupatsiooniaegsed sildid ning väravad inimestele kontrollitult avada nagu paljudes tsiviliseeritud maailma parkides. Järvekaldale võiks rajada promenaadi, kus hea jalutada, lapsevankrit lükata, joosta või jalgrattaga sõita. Kuigi selle hea plaani elluviimine võtab aega ja raha, paraneks tuhandete inimeste elukvaliteet.

Aga kohe ilmusid välja paar rahva mandaadiga isikut, kes teleintervjuudes ja arvamusartiklites kuulutasid, et kallaste avamise ainuke tagamõte on soov valijate hääli püüda ja rahvast ei tohi Ülemiste äärde mingil juhul lubada, sest mine tea mida need inimesed kõike teha võivad. Üks  nimetatud isik itsitas kaamera ees sedasi nagu oleks ise kohe valmis järvevette pissima minema. Muidu täitsa normaalne kolleeg Riigikogust käitus sel hetkel küll nagu viimane jobu.

Tegelikult elavad Eestis väga toredad inimesed. Maailma parimad. Nad mõtlesid välja Skype ja Transferwise'i, täidavad tuludeklaratsiooni internetis, korjavad metsast prügi kokku, seisid vabaduse eest Balti ketis, kogunevad suviti kümnete tuhadete kaupa laulupeole ja annetavad telekampaanias haige poisi toetuseks nii palju raha, et soovitud vannitoa remondi asemel sai ta endale terve maja, uue ja ilusa.

Eesti on maailma parim paik elamiseks ka siis, kui kümned tuhanded eestlased on ajutiselt paremat palka teenimas Soomes ja tuhanded noored veedavad töö ja maailmaavastamise aastat Austraalias. Me oleme vabad inimesed, mitte sunnismaised. Oma vabadust kasutavaid inimesi ei ole põhjust sõimata, ka lodevuspagulasteks mitte.  Jobu sai hetkeks võitu muuseumidirektoris. Jobu kirjutab anonüümseid internetikommentaare nii, et näpud villis ja on kindel, et kõikides tema hädades on süüdi keegi teine, mõnikord lausa ülemaailmne vandenõu.

Eks igaüks meist on vahel käitunud nagu täielik jobu. Paljud on sellest hiljem aru saades häbenenud ja vabandanud. Tõeline jobu aga ei vabanda kunagi. Tema igapäevane tegevus halvendab pidevalt meie kõigi elukvaliteeti. Nii see ei peaks olema.

Linnapea Rudolph Giuliani suutis nulltolerantsi rakendades kuritegevuse New Yorgist peaaegu välja juurida. Arvan, et meie peaksime kaaluma jobutamise suhtes nulltolerantsi. Sest meie Eestil on üks väga ohtlik vaenlane. See ei ole ülemaailmne kliimasoojenemine, Euroopasse viiv raudtee ega isegi mitte Putini-Venemaa. Meie kõige suurem vaenlane on jobu meis enestes. Aga ma olen kindel, et me suudame selle vaenlase võita. Teeme juba kohe täna üheskoos algust.