Aivar Kallam.

FOTO: Erakogu

TÜ majandusharidusega ettevõtja Aivar Kallam arutleb Postimehe arvamusportaalis seeüle, et riigikogu valimised on farss.

Mida tähendab «kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas»?

Eesti Vabariigi Põhiseaduse paragrahv 1 lg 1 järgi «kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas».  Oma kõrgeimat võimu realiseerib rahvas riigikogu valimiste kaudu esindus-ehk  representatiivdemokraatia vormis. Rahvas ei realiseeri oma kõrgeimat võimu mitte otse, vahetult, vaid oma esindajate/representantide kaudu.  Kas see tähendab, et rahvas loovutab oma kõrgeima võimu riigikogule? Siin tuleb vahet teha kõrgeima võimu loovutamise ehk delegeerimise ja esindamise ehk representatsiooni vahel.  Võimu loovutamine/delegeerimine tähendab, et riigikogul kõrgeim võim ilma rahva-poolse võimu loovutamiseta puudub. Eero Liivik kirjutab: «Riigikogu valimised ei ole aga delegatsiooniakt, sest riigikogu ei saa võimu rahvalt, vaid tema pädevused põhinevad vahetult põhiseadusel.» (1) Järelikult esindamine/representatsioon (esindusdemokraatia) ei tähenda, et «kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas». Tartu Ülikooli dotsent Henn Käärik väidab, et «kui lüüa lahti riigikogu valimise seadus...ei leia sealt...kõige tähtsamat: kui suur osa rahvast peab valima, et valimised oleksid kehtivad? Seega… riigikogu valimised on igati õnnestunud isegi siis, kui «kodanikukohust» käivad täitmas ainult parteilased, nende sugulased, tuttavad ja kirjasõbrad...» (2) St, et juhul kui valimas käib vaid 101 riigikogu liiget, loetakse valimised kordaläinuks ehk legitiimseteks. Tähtis on vaid täita valimiskünnis 5 protsenti 101st.

Riigikogu liikme vaba mandaat ja vastutamatus

Kui riigikogu valimised on toimunud, siis «PS § 62 fikseerib kaks olulist riigikogu liikme staatust puudutavat printsiipi: vaba mandaadi põhimõtte ja riigikogu liikme vastutamatuse (indemniteedi). Säte loob õiguslikud eeldused, et riigikogu liige saaks täita oma ametiülesandeid vabalt, sõltumatult ja oma südametunnistustest lähtuvalt». (3) Vaba mandaadi põhimõte välistab «riigikogu liikme tagasikutsumise võimaluse-teda ei saa sundida rahvaesindusest lahkuma ei rahvas ega erakond, kelle nimekirjas kandideerides ta parlamenti valiti». (4) Sisuliselt tähendab see seda, et «määravaks ei ole mitte esindatava, vaid esindaja tahe». (5) Miks ikkagi vaba mandaat? Miks ei võiks riigikogu liiget tagasi kutsuda? Selline ettepanek tehti põhiseaduse eelnõu koostamise käigus Põhiseaduse Assambleele. Ettepanek lükati aga tagasi põhjusel,  et see «peegeldab… neid arusaamu, mis meil seni valitsesid ja mis on seotud nõukogude riigiõigusliku kontseptsiooniga...» (6) Vaba mandaat ja vastutamatus tähendab ka seda, et riigikogu liikmekandidaat «ei ole...seotud valimiste-eelsel ajal antud lubadustega» ega ole «kohustatud järgima erakonna seisukohti ja otsuseid, kui need lähevad vastuollu tema südametunnistuse ja parima äranägemisega avalikest huvidest» (7). Vaba mandaadi ja vastutamatuse mõju ulatub tõenäoliselt ka  koalitsioonipartnerite lepingute «pidamatusele». Nii väidab Juhan Parts: «Meil on kogu aeg olnud arusaam, et poliitikas lepingud kehtivad, ...sest nende taga on mingi rahva mandaat… Meie eelmine partner Reformierakond ütles lepingutest üles...» (8) Seega riigikogu liikme vaba mandaat ja vastutamatus tõestab fakti, et «riigikogu ei saa võimu rahvalt, vaid tema pädevused põhinevad vahetult põhiseadusel». (1) Teisisõnu: põhiseaduse vastuvõtmine rahvahääletusel 1992. aastal oli sisuliselt kõrgeima riigivõimu delegatsiooniakt rahvalt riigile (riigikogule). Selle delegatsiooniaktiga rahvas ei delegeerinud (loovutanud) riigile mitte ainult iseseisva riigi igikestvust ehk aegumatust ja võõrandamatust (riigi tunnustamise/legitiimsuse tahte). Rahvas delegeeris riigile ka oma tahte riigivõimu teostada (rahvaalgatuse tahte). Ühesõnaga: rahvas nõustus oma mandaadi (kõrgeima riigivõimu) täieliku (100-protsendilise) äraandmisega ehk delegeerimisega.

Rahvas kui «kõrgeima riigivõimu kandja» on õigusetu

Põhiseadusest tuleneb esindamise/representatsiooni põhimõte, mis muudab rahva kõrgeima riigivõimu sümboolseks või formaalseks. Teisisõnu: rahvas kui «kõrgeima riigivõimu kandja» on vaid sõnakõlks, millel puudub reaalne kate. Rahvale on jäetud vaid «kodanikukohus»,  seaduste  sh põhiseaduse muutmise seaduse algatamise õigust rahval ei ole. Ka rahvahääletamise algatamise õigust rahval ei ole. Selles osas on rahvas õigusetumas olukorras kui 1920. aasta Eesti Vabariigi põhiseaduses. Siis oli rahval rahvahääletuse algatamise õigus 25 000 allkirja kogumise korral. Täna on aga isegi riigikogu poolt algatatud rahvahääletus muudetud farsiks. Miks? Sest põhiseaduse paragrahv 105 lg 4 ütleb: «Kui rahvahääletusele pandud seaduseelnõu ei saa poolthäälte enamust, kuulutab vabariigi president välja riigikogu erakorralised valimised.» Selline väide on nonsenss, sest rahvahääletuse läbikukkumine ei pruugi tähendada riigikogu koosseisu läbikukkumist ehk selle halba tööd. See säte on tõenäoliselt ka üheks põhjuseks, miks riigikogu ei nõustunud kooseluseaduse eelnõud rahvahääletusele panemast.

Tõeline suverään on mõistus

Ivan Krastev kirjutab, et 19. sajandi liberaali Francois Guizot’ ja tema mõttekaaslaste arvates «demokraatia ja hea valitsemine saavad käia käsikäes ainult piiratud valimisõiguse korral. Nende meelest ei olnud tõeliseks suverääniks mitte rahvas, vaid mõistus. Seega ei tuleks valimisi käsitleda mitte õigusena, vaid teatava kompetentsi võtmes.» (9) Meie põhiseaduses ongi sisuliselt tõeliseks suverääniks kuulutatud mitte rahvas, vaid mõistus ehk kompetents.  Rahvale on jäetud vaid kõrvaltvaataja-statisti roll. Põhiseadus (sh vaba mandaadi ja vastutamatuse (indemniteedi) poliitika) on muutnud meie valitsemisvormi riigi-suveräänseks. Põhiseaduse paragrahv 59: «Seadusandlik võim kuulub riigikogule.» Paragrahv 1 järgi on meil aga tegemist rahva-suveräänse riigiga, sest «kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas». Siit tuleneb vastuolu rahva-ja riigi-suveräänse valitsemisvormi vahel, mis põhiseaduses laheneb riigi-suveräänsuse kasuks.

Mis juhtuks kui kõrgeim võim oleks täielikult rahva käes?

Miks ei võiks meie valitsemisvorm olla riigi-suveräänse asemel rahva-suveräänne? Teisisõnu: miks ei võiks meie riiki juhtida rahvas otse-demokraatlikult? Seadusandlik ja täitevvõim kardab «populismi“ rahva poolt. See populism võib väljenduda imperatiivses mandaadis, mis «kohustab esindajat kõrvalekaldumatult täitma teda volitanud isikute juhiseid. Imperatiivne mandaat ei sobi demokraatlikku valitsemissüsteemi, mis tugineb huvide ja seisukohtade paljususele ning kus otsusele jõutakse kompromisside kaudu. Rahvaesindajal, kes tegutseb küll oma valimisprogrammi alusel, peaks olema õigus lähtuda üldisematest riiklikest kaalutlustest ning teha seetõttu otsuseid ja sõlmida kokkuleppeid, mis ei ole kooskõlas tema valimiseelsete lubadustega. Imperatiivne mandaat ei võimalda sedaviisi käituda». (10) Seega imperatiivne mandaat piiraks riigikogu liikme tegevusvabadust oluliselt. Imperatiivne mandaat keelustati ajalooliselt Prantsuse Rahvusassamblee (Assemblée nationale) poolt 1789. aastal selleks, et «takistada suurema mõjuvõimu tekkimist rahva poolt» (11).  

Riik saab rahvata edukalt hakkama

Milles siis väljendub see rahva-poolne kardetav populism? Varro Vooglaid: «Lõpuks ei saa ju välistada sedagi, et äkki oli tõesti Platonil õigus, et demokraatia on täiesti kõlvatu riigivalitsemise vorm, sest viib võimu õigluse idee hoomamiseks küündimatu massi kätte, kelles domineerivad mitte korrastav mõistus ja tahe, vaid madalad tungid, ja kes tuleks seetõttu hüvelist ühiskonda rajades (mh nende endi huvides) võimust nii kaugel hoida kui vähegi võimalik.» (12) Platoni arvates rahvas on «küündimatu» õigluse ehk eetika ideed mõistma. Kui anda rahvale reaalselt kõrgeim võim, siis võib igaüks püüda oma osa (osakut) riigist nö välja võtta. Piltlikult öeldes kardetakse, et võivad tekkida tuhanded nö vürsti-riigikesed, mis oleksid omavahel lakkamatutes konfliktides. Tõenäoliselt just seetõttu on tänapäeva riigid reeglina mitte puhtalt rahva-suveräänsed. Seejuures käsitletakse rahva mõistet erineva suveräänsusvormiga riikides erinevalt. Rahva-suveräänses riigivalitsemise vormis on rahvas konkreetne ja jagatav st igale rahva liikmele kuulub riigist proportsionaalne osa (nn kõrgeima võimu osak). Riigi-suveräänses riigivalitsemise vormis on rahvas aga abstraktne ja jagamatu. Meie põhiseaduses on rahvas «käsitletav kodanike kogumina tervikuna» (13) ehk abstraktse ja jagamatuna. Kui rahvast käsitleda (abstraktse ja jagamatu)  «tervikuna», siis rahvas saabki olla «kõrgeima riigivõimu kandja» vaid teoreetiliselt, sümboolselt, abstraktselt. Abstraktse rahva mõiste aga läheneb (igavesti kestva/aegumatu) riigi mõistele. Nii saabki Henn Käärik öelda, et «rahval on võim, ent «rahva võim» saab rahvata edukalt hakkama». (14)

Riigikogu liige on vaba, sõltumatu ja südametunnistusega

Rahva terviklikust käsitlusest põhiseaduses tuleneb põhimõte, et riigikogu liige ei «esinda parlamendis mitte üksnes oma valijate või valimisringkonna huve, vaid ta teostab riigivõimu kogu rahva esindajana» (15) Teisisõnu: riigikogu liikmed on kohustatud järgima riigi (kui kogu (tervik)rahva) tahet ehk riigi huve «vabalt, sõltumatult ja oma südametunnistuse järgi». Meie põhiseaduse preambulis on riigi tahe määratud järgmiselt: «Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki...mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele…» Miks vabadus on tõstetud ülimaks väärtuseks  õigluse ja õiguse ees? Sellepärast, et põhiseaduse koostajate (Põhiseaduse Assamblee) arvates «vabadus on kõige tähtsam omadus,  mis üldse ühiskonnast ühiskonna teeb.» (16) Kuidas aga defineerida südametunnistust? Põhiseadus jätab selle defineerimata. Rooma-latoliku kirik määratleb seda järgmiselt: «Südametunnistus on mõistuse otsus, mis käsib inimesel õigel hetkel teha head ja hoiduda kurjast. Tänu südametunnistusele tajub inimene tehtava või tehtud teo väärtust ning saab nõnda kanda oma teo eest vastutust.» (17)

Riigikogu liige järgib tihti isiklikku ja erakondlikku huvi

Andes riigikogu liikmele vaba mandaadi  (vabaduse kui ülima väärtuse), toimib ta «oma südametunnistuse järgi». Teisisõnu: riigikogu liige saab kuulata oma mõistuse häält riigi tahte järgimiseks. Kuna vabadusest koorub põhiseaduse järgi õiglus ehk eetika, siis riigikogulase mõistuse otsus on eetiline ehk antud konkreetses situatsioonis õige ja õiglane. Nii ongi meie põhiseaduses tõeliseks suverääniks saanud «mitte rahvas, vaid mõistus». Teisisõnu: valimisi käsitletakse meil «mitte õigusena, vaid teatava kompetentsi  võtmes». Kõik oleks hästi kui mõistuse poolt juhitud hea valitsemine ei läheks vastuollu tõelise demokraatiaga (otse-demokraatiaga). Probleem on selles, et mõistus kui suverään lükkab rahva kui mittevajaliku otsesest riigivalitsemisest täielikult kõrvale.  Enamgi veel, riigikogu liikme südametunnistus ehk mõistuse otsus ei käsi «teha head ja hoiduda kurjast». Õiguskantsler Allar Jõks kirjutas 2010. aastal: ««Koalitsioonipoliitikute… suhtumist… saab kokku võtta ütlusega «me võime teha ükskõik mida, sest vaid meie teame, mis on õige»… Moraal on õiguse rakendamisel kõrvale tõrjutud… Tähtis pole, mis on õige ja õiglane, vaid mis on kasulik. Vaatenurk on seejuures kitsas, ulatudes tihti isiklikust huvist erakonna huvini.» (18) Sama väitis ka Harta 12: «Võimu suhtlus avalikkusega on muutunud monoloogiks: ««Meil on mandaat.» «Meil pole alternatiivi.»… «Võim on müüdav. Võimu nimel valetatakse.» (19) Suurim oht seejuures on, et «niimoodi võivad vale, pettus ning teesklus saada normiks mitte üksnes võimukandjate, vaid ka avalikkuse jaoks» (20)

Demokraatia lagunemise peatamiseks tegi Harta 12 järgmised ettepanekud:

  1. Erakonnad peavad esindama avalikku huvi.
  2. Saadik peab andma aru oma valijate ees.
  3. Tee võimu juurde ei tohi olla monopoliseeritud.
  4. Tuleb luua rahvaalgatuse instrument.

Harta 12 soovis anda riiki rahvale tagasi. Teisisõnu: muuta riigi-suveräänset valitsemisvormi rohkem rahva-suveräänsemaks otse-demokraatia osakaalu suurendamise kaudu. Kuid Harta 12 ebaõnnestus. Sisuliselt sama üritab Eesti Vabaerakond. Tema programmi eesmärk on «pöörata senine ülevalt alla juhitav võimupüramiid alt üles omavalitsustele ja kodanikuühiskonnale toetuvaks». (21) Kuid ka Vabaerakonnal on õnnestumise sansid tõenäoliselt napid. Miks? Sest nad «ei näe vajadust muuta riigi kandvaid aluseid Eesti põhiseaduses». (22)

Eesti riigi kandev alus on loomulik vabadus

Eesti riigi kandvaks aluseks on vabaduse mõiste. Vabadust käsitletakse põhiseaduses loomuliku  vabaduse süsteemina ehk põhimõtte «kõik inimesed on loomult võrdselt vabad»  järgi. (23) St, et «pole vaja ei USA Kongressi, ei NLKP Poliitibürood ega Eesti Vabariiki, et panna inimesed kenasti kokku elama ja koos tööd tegema. Piisab sellest, kui igaühele neist jäetakse tema isiklik otsustamisvabadus, vabadus otsustada omaenese elu üle ja selle üle, mis temast saab...» (24) Tore on mõelda, et inimesed saab «kokku elama ja koos tööd tegema» panna ilma riigi (keskvõimu) abita. Selline lahendus eeldaks õiglust ehk eetikat kui vabadusest tulenevat loomulikku (kaasasündinud) väärtust. ««Põhiseaduse Assambleel kõlas… mõte: «me tahame lähtuda kontseptsioonist, et on olemas teatud õigused, mis loomulikult kuuluvad inimestele...» (I. Hallaste, teoses: Põhiseadus ja Põhiseaduse Assamblee, lk 811).» (25) Teisisõnu: põhiseaduse koostajate arvates loomulik vabadus on põhjus, eetika aga tagajärg. Just selline seos on liberaalse Eesti riigi kandev alus põhiseaduses.

Meie riik on totalitaarsusele kalduv

Loomulik vabadus-põhjus, eetika-tagajärg seosest tuleneb tõenäoliselt demokraatia lagunemise protsess. Põhimõte, et «riik tõmbab ennast moraaliküsimustes võimalikult koomale...» (26) ongi tõenäoliselt loonud olukorra, kus rahvas kui «kõrgeima riigivõimu kandja» on fiktsioon. Sama mõtet  väljendab Milton Friedman: «Liberaali olulisemaid eesmärke on tõepoolest jätta eetiline probleem üksikisikule peamurdmiseks.» (27) Jättes aga eetika «üksikisikule peamurdmiseks» muudame me riigi puhtalt riigi-suveräänseks. St riigiks, kus rahval on vaid legitimiseerimise (riigi aktsepteerimise/tunnustamise) funktsioon. Selleks aga, et riik oleks demokraatlik peab rahval olema ka riigivõimu teostamise funktsioon:  seadusandlik, täidesaatev ja kohutmõistev funktsioon. Ei riigi tunnustamise/legitimiseerimise ega riigi (riigivõimu) teostamise  funktsioon rahva poolt tohi olla ülimuslik teineteise suhtes, vaid olema omavahelises (dünaamilises) tasakaalus. Kui legitimiseerimisfunktsioon on ülimuslik riigi teostamise funktsiooni suhtes rahva poolt, siis on tegemist totalitaarsusele kalduva  riigiga, kus rahvas on üksikisiku suhtes alluva ehk sulase rollis. Vastupidisel juhul on aga tegemist totalitaarsusele  kalduva riigiga, kus üksikisik on rahva suhtes alluva ehk sulase rollis. Esimesel juhul on tegemist liberalismiga, teisel juhul sotsialismi/kommunismiga. Mõlemad variandid on äärmused st halvad, sest kannatajaks oleme kõik st ühiskond.

Kokkuvõte

Meil kehtib põhiseaduse järgi puhtalt esindusdemokraatlik, riigi-suveräänne ehk liberalistlik valitsemisvorm. Selle järgi on rahval vaid riiki legitimiseeriv ehk tunnustav funktsioon (funktsioon, mis on riigil juba niigi  põhiseadusega olemas). Rahva tahte funktsioon (rahva-suveräänsus), mis väljendub riigivõimu otseses teostamises, puudub täielikult. Selline riik on oma olemuselt totalitaarsusele kalduv, sest üksikisiku loomulikul vabadusel on rahva suhtes ülimuslik roll. Teisisõnu: üksikisiku vabadus on eetika suhtes ülimuslik.  Ehk vaba inimene ongi justkui eetiline inimene. Inimene on aga eelkõige omakasupüüdlik . Omakasupüüdlikkusest ei tulene eetilisust. Teisisõnu: erahuvi (loomulik vabadus) ei vii vältimatult (iseenesest) ühishuvini. Meie põhiseadus aga lähtub just loomuliku vabaduse mõtteviisist, muutes rahva vaid riigi tunnustamise ehk legitiimsusfunktsiooni kandjaks riigikogu valimiste kaudu. Riigikogu valimistel pole aga mingit seost legitiimsusfunktsooniga. Miks? Sest põhiseaduse paragrahv 1 lg 2 järgi «Eesti iseseisvus ja sõltumatus on aegumatu ning võõrandamatu». Teisisõnu annab see paragrahv riigile legitiimsuse olenemata sellest, kas riigikogu valimised toimuvad või ei toimu üldse. Milleks siis üldse riigikogu valimised? Riigikogu valimised on vajalikud eelkõige selleks, et rahvas tunneks, et riik on rahva jaoks, aga mitte rahvas riigi jaoks. Selleks, aga, et riik oleks tõesti rahva jaoks, tuleks ellu viia Harta 12 ettepanekud, mis eeldavad olulisi muutusi põhiseaduses. Vastasel juhul on riigikogu valimised farss.

1. Eero Liivik: Loovutatud demokraatia mõrud viljad. PM 04.05.2014.

2. Henn Käärik: Demokraatia võimalikkusest Eesti Vabariigis. EPL 09.04.2007.

3. Eesti Vabariigi Põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. TÜ 2012. IV Peatükk. Riigikogu. Paragrahv 62 p 1.

4. Samas, p 6.

5. Eero Liivik.

6. Eesti Vabariigi Põhiseadus. Paragrahv 62 p 3.

7. Samas, p 6 ja 7.

8. Parts: Rõivas on Reformierakonna poliittehnoloogilise võimuvertikaali produkt. Delfi 14.04.2014.

9. Ivan Krastev. Demokraatia tõus ja langus? Meritokraatia? Vikerkaar 3/2014.

10. Eesti Vabariigi Põhiseadus. Paragrahv 62 p 1.

11. En.wikipedia.org/wiki/Imperative_mandate.

12. Varro Vooglaid. See ei ole demokraatia. www.decivitate.ee. 13.03.2011.

13. Põhiseaduse 3.peatükk «Rahvas» p 2. Eesti Vabariigi Justiitsministeerium. www.just.ee/sites/www.just.ee/files/elfinder/article_files/pohiseaduse_3._peatukk._rahvas.pdf.

14. Henn Käärik.

15. Eesti Vabariigi Põhiseadus. Paragrahv 62 p 6.

16. Samas. Paragrahv 19 p 1.

17. Rooma-katoliku kirik. 23. loeng: Südametunnistus-vabadus. 30.07.2014.

18. Allar Jõks. Neli aastat sisepoliitikas – kus me oleme. Sirp 17.12.2010.

19. Harta 12, 14.11.2012. petitsioon.ee/harta12.

20. Samas.

21. www.vabaerakond.ee.

22. Samas.

23. Eesti Vabariigi Põhiseadus. Paragrahv 19 p 1.

24. Igor Gräzin. 01.02.1994. Eessõna. M.Friedman. Kapitalism ja vabadus. Tln.1994. lk 8.

25. Põhiseaduse preambula (1992). Eesti Vabariigi Justiitsministeerium.

www. just.ee/sites/www.just.ee/files/elfinder/article_files/pohiseaduse_preambula.pdf.

26. Mihkel Kunnus: Iga uue põlvkonna väärtused tunduvad vanadele moraalse langusena. Delfi 10.06.2014.

27. Milton Friedman. Kapitalism ja vabadus. Tln. 1994, lk 37.