Täna õhtuks lubab ilmajaam tugevat tuult.

FOTO: Meelis Meilbaum

Koordineerime abi ja ärme unustame inimlikkust.

Eestit paari päeva eest räsinud äikesetormi tagajärjed pole küll võrreldavad kurikuulsa 2005. aasta jaanuaritormiga, kuid ometi leidub piirkondi, kus kahju on nimetamisväärne. Purustatud kultuuriväärtused on üks asi, kuid kodumajalt rebitud katus või olukord, kus päevade kaupa pole elektrit, puudutavad vahetult inimeste igapäevaelu. Hädasolijatele tulekski nüüd mõelda ja neid aidata, seda nii riigi, omavalitsuste kui ka kodanike tasandil.

Õnneks annab kogemus lootust, et toetus ei jää tulemata. Eesti elanikud on näidanud, et tahavad aidata, ja on alati seda võimaluste piires ka teinud. Eelmainitud jaanuaritormis panid õla alla nii valitsus kui ka eri organisatsioonid, näiteks korraldas rahvusooper Estonia rannarahvale toetuskontserdi.

Eesti on leidnud võimaluse toetada õnnetuspiirkondi mujal maailmas. Nii anti aasta alguses mitmesugust abi Haiti maavärinas kannatanutele, muu hulgas ka Eesti Punase Risti ja UNICEFi kogutud ligi miljon krooni, mille annetasid Eesti elanikud. Värskeim näide on abi metsapõlengutega võitlevale Venemaale.

Eile teatas Kaitseliit, et on moodustamas meeskonda, kes aitaks kahjustusi likvideerida nii enim purustusi saanud Väike-Maarja vallas kui ka teistes omavalitsustes. Kindlasti leidub selliseid vabatahtlikke abikäsi teisigi.

Riigi tasandil tulekski ehk paremini läbi mõelda eri ametkondade ühine tegutsemine loodusõnnetuste korral. Seda nii päästetööde osas kui ka hiljem, tagajärgi likvideerides. Tuleks senisest veel täpsemini välja selgitada, millised võimekused (seda sõna armastavad korrata nii poliitikud kui ka ametnikud, kuid see pole tühi kõlks) ühel või teisel ametil, ettevõttel või organisatsioonil on ning kuidas neid rakendada.

Väga oluline on ka mitte unustada puhtalt inimlikku külge. Ehk siis need, kes vahetult inimestega suhtlevad – parandavad kodudes elektrivõrke või aitavad koostada pabereid kindlustusjuhtumi fikseerimiseks –, saavad kas või oma olekuga aidata säilitada optimismi. Hea toetava sõna tähtsust ei tohiks alahinnata.

Eilne päev tõi uudise, et Häädemeeste vald teatas, et kavatseb Väike-Maarjat toetada. «Ei tea, kui palju see summa on, aga igal juhul on see südantsoojendav avaldus,» ütles Väike-Maarja vallavanem Urmas Tamm ERRile. No comments!

Ei ole üksi ükski maa. See Alo Mattiiseni – Jüri Leesmendi laulust tuntud fraas viib mõtted esmalt laulva revolutsiooni aega, kuid tegelikult peaks see põhimõte kogu aeg toimima, kui räägime ühiskonna sidususest ja kodanikuühiskonnast kui eesmärkidest, mille poole püüda. Tugevad oleme vaid kokku hoides ja ühiselt tegutsedes.