Katrin Kivimaa: sallivus sõnades?

Katrin Kivimaa
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Katrin Kivimaa.
Katrin Kivimaa. Foto: Pm

Otsus loobuda samasooliste kooselu seaduslikust reguleerimisest oli halb otsus. Kunstiteadlane, Eesti Kunstiakadeemia professor Katrin Kivimaa küsib, kas ei oleks aus tõele otsa vaadata ning tunnistada, et Eesti ühiskond pole nii salliv ega mõistev, kui seda välismaailmale reklaamitakse.
 

Vaid mõned nädalad tagasi saime teada, et Argentina legaliseeris esimese Ladina-Ameerika riigina samasooliste abielu, andes sellele kõik juriidilised õigused, kohustused ja kaitse, mis heteroseksuaalse abielu puhul kehtivad.

Eestis tõi augustikuu algus uudise, et justiitsministeerium loobus mitteabielulise kooselu (põhirõhuga samasooliste kooselul) õiguslikust reguleerimisest, põhjendades seda Isamaa ja Res Publica Liidu vastuseisuga.

Justiitsministeerium viitas ka sellele, et Eesti ühiskond pole samasooliste partnerluse seadustamiseks valmis ning et (väidetavalt) seda ei soovivat ka geid ja lesbid ise.

Jättes kõrvale parteipoliitilised kokkumängud, tekib küsimus, miks peaksid Eesti inimesed pärast sellist otsust võtma tõsiselt poliitikute või meediategelaste (enese)petlikke loosungeid selle kohta, kui tolerantse ühiskonna ja riigiga Eesti puhul tegemist on.

Ministeeriumi otsus on pigem kooskõlas Eesti kui tüüpilise postsovetliku – ja mitte põhjamaise või euroopaliku – ühiskonna kuvandiga: korduvalt on väidetud, et just suhtumine homoseksuaalsusesse paigutab meid samasse ritta postkommunistlike, totalitaristliku minevikuga ühiskondadega ning eristab meid pikema demokraatliku traditsiooniga riikidest.

Kas ei oleks aus tõele otsa vaadata ning tunnistada, et Eesti ühiskond pole (õnneks või kahjuks, kuidas kellegi jaoks) nii salliv ega mõistev, kui seda välismaailmale reklaamitakse.

Mis puutub väitesse, et geid ja lesbilised ise ei ole ametlikust abielust huvitatud, siis siinkohal on tegemist puhta demagoogiaga. Ka väga suur osa heteroseksuaalseid Eesti inimesi ei ole abielu ametlikust registreerimisest huvitatud – kas see peaks tähendama, et abielu institutsiooni võib rahulikult ära kaotada?

Ning põhjendus, et eesti rahvas ei ole selleks sammuks valmis, paneb küsima: kui tihti lähtutakse tegelikult seadustega reguleerimisel n-ö rahva arvamusest? Pigem jääb mulje, et n-ö rahva arvamusega on hea opereerida otsuste puhul, mille tegemiseks ei ole poliitilist tahet või julgust.

Sest kui seda argumenti tõsiselt võtta, tekib küsimus, millisest rahvast siin räägitakse. Elanikkonna eri gruppide seas valitsevad väga erinevad hoiakud. Seni läbi viidud küsitlused viitavad sellele, et kuigi paljud soovivad abielu pidada eksklusiivselt heteroseksuaalseks institutsiooniks, pooldab samasooliste paaride partnerluse registreerimist tunduvalt rohkem inimesi. Seega ei saa väidet, et rahvas ei poolda, kasutada samal viisil geiabielude ja samasooliste inimeste partnerlusseaduse puhul.

Teiseks, tavaliselt eeldatakse – ning seda näitavad ka uuringud –, et hoiakute ja haridus- ja haritustaseme vahel on tugev seos: enamasti näitavad kõrgema haridustasemega ja kultuuriliselt avarama silmaringiga inimesed üles sallivamat suhtumist.

Eesti puhul on hariduse ja sallivuse suhe siiski veidi keerulisem, sest siinne vanem ja keskmine põlvkond on formaalselt küll suhteliselt hea haridusega, kuid kasvas üles totalitaarses ühiskonnas, kus seksuaalsus üldiselt oli tabu, (meeste) homoseksuaalsus kuritegu ning naiste (homo)seksuaalsust polnud justkui olemaski.

Seetõttu on paratamatu, et paljud inimesed suhtuvad seksuaalsusesse konservatiivselt ning eriti selgelt tuleb see nähtavale suhtumises homoseksuaalsusesse.
Hiljuti sotsiaalministeeriumi läbi viidud soolise võrdõiguslikkuse monitooringu tulemused näitasid, et paindlikke soorolle ja sugude tasakaalustatust ühiskonnas pooldavad kõige enam (parema haridusega) eesti rahvusest naised.

Võrgukommentaaridest jääb mulje, et homoseksuaalsete partnersuhete avalik tunnustamine ei ohusta heteroseksuaalsete naiste identiteeti nii tugevalt, kui seda tunnetavad enda puhul paljud (macho-orientatsiooniga) heteroseksuaalsed mehed.

Avalik toetus geiõigustele on siiski paljude gruppide ja indiviidide jaoks raskendatud, kuivõrd sellega võib kaasneda ühiskondlik märgistamine.

Kuidas muidu seletada olukorda, et meie naisorganisatsioonid on suutnud naiste õigusi ja väärikust puudutavates küsimustes avaliku ühisarvamusega välja tulla (nt naistevastane vägivald ja selle kujutamine meedias), aga geiõiguste avalikuks toetuseks ei ole neil tahtmist või jõudu jätkunud. See on üldiste inimõiguste eest seismise rajal poolele teele jäämine.

Ei maksa unustada, et algselt ei pooldanud paljudes riikides rahva enamus ka naistele poliitiliste õiguste andmist. Kui praegu viidatakse sellele, et samasooliste abielude legaliseerimine nõuab terve hulga seni harjumuspäraste hoiakute ja eetikakoodide ümbermõtestamist, siis tõi ka naiste sisenemine ühiskonnaellu kaasa vajaduse pikaajaliseks selgitustööks ning väärtushinnangute ümberkujundamise.

Omal ajal uskusid paljud, et naistele valimisõiguse andmine tähendab «jumalast ja loodusest seatud korra» kukutamist; praegu väidetakse sama gei- ja lesbiabielude kohta.

Veidi aega tagasi kirjutas Elo-Mall Toomet EPLis, et paljud andekad ja hea haridusega noored lahkuvad Eestist sallimatuse õhkkonna tõttu («Miks minna Eestist?», EPL 05.07).
Niimoodi ei mõtle sugugi ainult vabas Eestis kasvanud noored, vaid ka paljud minu, s.o hilisel nõukaajal kasvanute põlvkonnast.

Sellise tendentsi valguses on otsus loobuda samasooliste kooselu seaduslikust reguleerimisest halb otsus, mis ei aita kaasa Eesti ühiskonna tasakaalustatud arengule. Inimesi, kes teisitimõtlejaid ja teistsuguseid inimesi ei salli, elab igas kogukonnas ja igas riigis, küsimus on praegu selles, kas sallimatutele ja teadmatusel põhinevatele hoiakutele tuleb riiklikul tasandil järele anda.

Paar aastat tagasi sama teemat kommenteerides arvas Tartu Ülikooli sotsioloogia õppejõud Anu Laas, et kui samasooliste kooselu seaduslik registreerimine ellu viiakse, siis aitab see pikapeale kaasa üldise sallivuse suurenemisele («Ühiskond on homode kooselu seadustamiseks valmis», EPL 4.07.08).

Praegu nii ei läinud ning nüüd tuleb mõneks ajaks lootma jääda altpoolt lähtuvale selgitustööle ja ühiskonna kasvamisele. Kui Eesti poliitilis-kultuuriline positsioon jääb seotuks Euroopaga ja demokratiseerumisprotsessid jätkuvad, siis on samasooliste abielu või partnerlusseaduse tulek vaid aja küsimus.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles