Ajakirjanik Kalle Muuli.

FOTO: Peeter Langovits

Las koolimõrvar jäädagi lihtsalt mõrvariks, kellel pole nime ega nägu, kirjutab Kalle Muuli Õpetajate Lehes.

Viljandi koolimõrva järel ei tabanud ühiskonda mitte ainult šokk ja masendus. Selgelt oli tunda ka ajakirjanike ja avalikkuse kimbatust selle kohutava kuritöö seletamisel. Miks ta seda tegi? Miks õpilane tulistas oma õpetajat?

Ükski stereotüüp ei tahtnud kuidagi klappida. Kui mõrvar oleks koolikiusamise ohver või rusikakangelane, oleks mõrva põhjus kõigil kohe selge. Ka väga rikkast või väga vaesest perest pärit poisi puhul oleks seletus varrukast võtta. Üksikvanema või joodiku laps, tülid ja pahandused õpetajaga, kehvad hinded, tõrjutus, õnnetu armastus, konfliktid kaasõpilastega – kõik need ja paljud muudki asjad oleksid kuriteo motiivide seletamisel abiks. Hea põhjuse pakuks ka fanaatiline arvutimängude mängimine või märulifilmide vaatamine – ju läksid lapsel mäng ja elu segi.

Ilmselt oleks kõik need lihtsad seletused valed, aga sel pole erilist tähtsust. Inimene vajab selgust ja selleks tuleb igale keerulisele küsimusele leida lihtne vastus. Kõhe on ju elada maailmas, millest sa aru ei saa. Teadmatus ja määramatus tekitavad ebakindlust, ohutunnet, pidevat pinget. Kui muust enam abi pole, seletavad ilmaelu usk ja vandenõuteooriad, horoskoobid ja kaardimoorid. Isegi üle tee jooksnud kassi värv võib olla tähtis.

Lihtsate seletuste otsijate meelehärmiks osutus Eesti esimeseks koolimõrvariks hoopis noormees, kes polnud mingis mõttes äärmuslik. Süüdistada ei saa tõenäoliselt ka isa, kelle relvaga poeg kuriteo toime pani. Püstol oli seaduslikult soetatud. Relv polnud laokil, peremees hoidis seda korralikult lukustatud kapis, mille võtme poeg pika otsimise peale üles leidis.

Risti vastupidi tavaettekujutusele noorest kurjategijast on Viljandi koolimõrvar pärit korralikust perest. Ta õppis ja käitus kuni tolle saatusliku päevani nagu kõige tavalisem koolipoiss, äratamata millegagi oma kaaslaste ja õpetajate tähelepanu.

Võib-olla see oligi üks koletu kuriteo ajend?

Vaimuhäirete ja ideoloogiliste veendumuste kõrval on USA koolitulistamiste üks olulisemaid põhjusi just nooruki soov silma paista ja kuulsaks saada. Joosep Toots tõi oma «müristaja» kooli samal põhjusel ja tegi pauku ka, aga tänapäeval ei piisaks netiavarustesse sukeldunud kaaslaste tähelepanu võitmiseks enam üksnes kirikumõisa saunaakna purukslaskmisest.

Viljandi kooliõpetaja tapmine erines enamikust ettekavatsetud mõrvadest ennekõike selle poolest, et mõrvar ei pannud oma tegu toime salaja. Erinevalt paljudest teistest kurjategijatest saatis ta oma koletu teo korda sihilikult just tunnistajate juuresolekul. Ta ei püüdnud seda vähimalgi moel varjata ega teinud katsetki põgeneda.

Säärane käitumine võib viidata kuriteo motiivile. Seepärast on väga hea, et ajakirjanduses pole ilmunud kurjategijast ühtki fotot. Veel parem oleks, kui kuskil ei mainitaks avalikult ka tema nime. Las koolimõrvar jäädagi lihtsalt mõrvariks, kellel pole nime ega nägu. See on parim, mida ajakirjandus ja avalikkus – pean silmas ka sotsiaalmeediat – saaksid õpetajate ja kooli heaks teha. Ehkki me kõik tahaksime kuulda kurjategija enda selgitusi ja avalikkuse huvi tulevase kohtuprotsessi vastu on kindlasti suur, oleks ilmselt siiski parem, kui kohus leiaks võimaluse istungid kinniseks kuulutada. Õpetaja tapjale ei tohiks anda isegi kohtus võimalust tunda end maailma nabana.

Mõistlik ja asjakohane on ka haridusametnike ja koolijuhtide vaoshoitud reaktsioon kuriteole. Turvameeste palkamise ja turvauste paigaldamise hüsteeriline kampaania oleks koolimõrva masendavat mõju üksnes võimendanud. Hirmu külvamine ei tee kellegi elu turvalisemaks. Me võime kasvõi iga klassiruumi uksele metalliotsija panna ja kõik koolimajad okastraati mähkida, aga abi poleks sellest vähimatki.

Nii nagu koolimõrvadel ei ole ühtainsat lihtsat põhjust, nii ei ole ka turvalisuse suurendamiseks olemas ühtainsat lihtsat lahendust. Kooli turvalisus koosneb paljudest pisiasjadest. See ei alga metallidetektorist, vaid õpetajatest, õpilastest ja lastevanematest. Eelkõige tähendab see hoolimist, tähelepanelikkust ja huvi oma kaaslaste käekäigu vastu.

Absoluutset turvalisust pole muidugi olemas. Säärase kuriteo kordumise tõenäosus Eestis on lähiaastail kaduvväike, aga välistada seda paraku ei saa. Nii nagu me ei saa kahjuks elada maailmas, kus pole ühtki õnnetust, kuritegu ega katastroofi. Kui väga me ka ei püüaks kõigele põhjust ja seletust leida, on teatud annus määramatust ja ebakindlust tahes-tahtmata iga päev meie lahutamatuks kaaslaseks.