Eesti Keele Instituudi direktor Urmas Sutrop.

FOTO: Egert Kamenik

Enne kui saame otsustada, kas uus venekeelne ja eestimeelne telekanal on vajalik või mitte, tuleb vastused leida tervele hulgale põhimõttelistele küsimustele, kirjutab Eesti Keele Instituudi direktor Urmas Sutrop.

Kas me vajame uut venekeelset telekanalit? Püüan seda teemat vaadata teise nurga alt kui seni. Mulle tundub, et senine arutelu põhineb kas subjektiivsetel arvamustel või siis Saar Polli värskel avaliku arvamuse uuringul. Selles uuriti erinevate infokanalite olulisust nii eestlaste kui ka teistest rahvusest elanike jaoks. Selles uuringus ei küsita aga põhimõttelisi küsimusi, mis aitaksid otsustada, kas uus venekeelne ja eestimeelne telekanal on vajalik või mitte.

Näiteks tuleks küsida, missuguseid ja kui palju vene telekanaleid näevad meie vaatajad digitaalsetes Elioni, Starmani jt võrkudes või Ida-Virumaa analoogvõrkudes, missugused vene kanalid levivad piiriäärsetel aladel õhu kaudu. Missugused rahvusvahelised telekanalid on suunatud venekeelsele vaatajale (venekeelne heli, subtiitrid, reklaam – nt Universal Channel)? Missugused on Eestis toodetud venekeelsed kanalid (nt Orsent TV)? Missugune on Eesti oma venekeelse reklaami maht sellistes kanalites?

Raha mõõdab venekeelsete kanalite mõju palju paremini kui näiteks mingi kanali vaatamisaja osakaal kogu telerivaatamisasjast. Kuigi ka see on väga kõnekas. Venekeelne vaataja eelistab PBKd (19,6 protsenti vaatamisajast), sellele järgneb NTV Mir (15 protsenti) ja RTR Planeta Baltic (13 protsenti). Veel nelja kanali vaadatavus on väike ja kõigil ülejäänutel väga väike. Eesti kanalite (ETV, Kanal 2, TV 3 ja ETV 2) vaadatavus mitte-eestlaste seas on kokku 2,6 protsenti vaatamise ajast. Kes oleksid uue eestimeelse telekanali vaatajad? Kas need tuleksid vene telekanalite arvelt või on need inimesed, kes loobuksid vaatamast eestikeelseid kanaleid?

Argumendina uue kanali poolt on nimetatud seda, et venekeelsel vaatajal puudub oma kanal, kust saaks teada, mida naaber teeb. Sellised väited tulenevad ilmselt sellest, et telekanali pooldajad ei ole kunagi vene telekanaleid vaadanud. Näiteks PBKs on igal õhtul saade «Novosti Estonii» («Eesti uudised»), mis on küll reklaamist üleküllastunud. Kanal TVN edastab nii Lasnamäe («Novosti Lasnamjae») kui ka Maardu uudiseid («Novosti Maardu»). Lisaks jutusaated mitmes kanalis, kus esinevad ka meie tuntud avaliku elu tegelased. Eriti rohkesti on tuntud eestlastest esinejaid Orsent TVs. Kogu pildi loomiseks oleks vaja kanalite ja nende põhjalikumat sisu analüüsi.

Olen viimasel ajal venekeelseid ja -meelseid kanaleid veidi jälgida püüdnud. Olen nõus, et nii uudised kui ka enamik jutusaateid on propagandasaated. Aga ma ei pea seda eriti ohtlikuks. Ega vene vaataja loll ole, ta suudab kindlasti aru saada, et saated on propagandat täis. Palju ohtlikumad on reklaamid.

Jäin üht reklaamipausi vaatama. Kahe meie tuntud toidupoeketi reklaamide vahel oli ootamatult poliitreklaami klipp. See oli agressiivne nii sõnas kui ka pildis. Veriste kaadrite taustal Ukrainast teadustati, et nad, st ukrainlased, ei tea veel, et nii USA kui ka Euroopa Liit reedavad esimesel võimalusel Porošenko ja Ukraina rahva. Ainus, kes neid veel kaitsta võib, on Putin ja Venemaa. Vaat niimoodi.

Selline reklaam püüab vorsti- ja singireklaami vahel mõjutada alateadvust. Reklaamiseadus keelab sellise alalävisele tajule suunatud reklaami (paragrahv 11). Praegu näitavad vene kanalid Eestis suure naudinguga eestikeelset (!) poliitreklaami, kuidas Virumaal lõpeb põlevkivi kaevandamine ja tööta võib jääda 24 000 inimest. Reklaamidel on venekeelsed subtiitrid. Siin mõjub eesti keel venelastele usutavamalt. Aga eks see reklaamikampaania ole rohkem kaitsepolitsei rida.

Reklaamide puhul on küsimus pigem järelevalves või selle puudumises. Kõik Eesti territooriumil edastatavad kanalid peavad alluma meie seadustele. Samas olen ma liberaalina kaugel sellest, et sooviksin venekeelseid kanaleid sulgeda või keelata. Seda ei tohi mingil juhul teha. Keelamine mõjuks ainult reklaamina, et vaadake seda kanalit. Kui me keelame mõne telekanali edastamise kaablivõrgus, siis jääb ikkagi võimalus vaadata seda satelliidi vahendusel või siis internetis. Järelevalve peaks pigem tähelepanu juhtima ja keskenduma reklaamiplokile. Keskenduma peaks ainult kuuele olulisemale venekeelsele kanalile, mida vaatab päevas rohkem kui kümme protsenti vaatajatest. Lisaks kolmele ülalnimetatud kanalile veel RTR Planet Baltic, 3+ ja Ren TV Estonia.

Samuti peame jälgima, missugused kanalid tulevad veel siia. Värskest uudisest «Vene propagandakanal plaanib laienemist» (postimees.ee 29.10) ei selgu, kas Vene riiklik meediakanal, täisnimega Rahvusvaheline Informatsiooniagentuur «Rossija Segodnja» plaanib oma esinduse avada ka Tallinnas. Telekanal asutati aasta eest Putini ukaasiga. Selle kanali peamine ülesanne on Vene Föderatsiooni riikliku poliitika ja ühiskondliku elu valgustamine välismaal. Ilmselt on see organisatsioon ainult kattevari infooperatsioonideks erinevates maailma paikades.

Venelastele meeldib vaenutegevust maskeerida rahvusvahelisuse sildiga. Kohe tuleb meelde meilgi tegutsev rahvusvaheline meediaklubi Impressum. Me peame sellisele tegevusele kindlasti vastu astuma. Aga küsimus on pigem selles, kuidas. Eestil ei ole kusagilt võtta nii palju vahendeid, et Vene propagandamasinaga samas mahus vastupropagandat teha. Nappide vahenditega, mis meil on, peame saavutama maksimaalse tulemuse. Kas see on uus telekanal või rohkem subtiitreid ja venekeelset heli digitelevisoonis olemasolevate kanalite juurde? Ja vähem tähtis pole ka küsimus integratsioonist. Kui me teeme venelastele eraldi kanali, siis jätame nad ikkagi teise kultuuri- ja inforuumi.

Ja muidugi on kõige parem vastumürk Vene propagandale rahvusliku rikkuse kasv, sallivus ja isikuvabadused. Kas efektiivsem on uus kanal, mille vaatajad on endised eestikeelsete kanalite vaatajad, või on mõtet panustada digitelevisiooni võimalustesse? See tähendab nuti-TV valikusse palju subtiitreid ja ka venekeelset heliriba. Või on mõistlik panustada rohkem eesti keele õppesse ja seeläbi ühtlustada põlisrahva ja venekeelsete inforuumi? Missuguse tee me valime?

Urmas Sutrop on Eesti Keele Instituudi direktor ja Tartu Ülikooli antropoloogilise ja etno­lingvistika professor, Reformierakonna liige.