Olev Remsu: kes jookseb parteist parteisse?

Olev Remsu Foto: Ergo Kuld

Mis siin küsida, leiab kolumnist Olev Remsu. Selge ju, et oportunist, olupoliitik, konjunkturist, kellel ei ole maailmavaadet. Kes loodab, et tema elektoraat on opakas ja temast sõgedalt vaimustatud, ei pööra üldse tähelepanu sellele, mis parteisse ta kuulub ja kui tihti neid vahetab.

Ta loodab, et tema korjab oma häältesaagi  järgmistel valimistel kokku kui telenägu, kui meediategelane ja mitte kui teatud ideoloogia esindaja. Ja üldiselt on see rohkem või vähem külmavereline arvestus kahjuks õige. Meil valibki valija oma ainukest häält kastipillu lastes (või siis arvutiga tegutsedes) pigem inimest kui parteid või kui maailmavaadet.

Mulle tundub, et seni viimane parteikargaja Eerik-Niiles Kross teab, et keskmine valija loovutab oma hääle talle kui suurele šõumehele, kui veel suuremale luurajale, kui efektsele droonide lennutajale, kui edukale viikingite aare­te leidjale. Tundmata vähimatki huvi tema seisukohtade vastu maksupoliitikas, selle vastu, kas inimene toetab või ei toeta näiteks üht viimaste IRLi järgmiste valimiste peapeibutist, nimelt madalapalgalistele maksuvabastuse andmist.

Ja võib-olla ei käi enam-vähem nõndamoodi valimisasjad ainul­t meil, vaid ka mujal. Maailm profaneerub… Kuna tabloidväljaandeid ja meelelahutussaateid eelistaval valijal pole endal mingit põhimõtete ja ideaalide kogumit, siis ei nõua ta seda ka valitavalt.

Valijal on mingi ähmane ettekujutus oma poliit- ja majandussoovidest, need pole sündinud mõistuse ratsionalistlikest kaalutlustest, pigem tumedavõitu instinktidest. Et riik püsiks, et rohkem raha saaks, et oleks enam eeskujumaade moodi! Ja kui mingi kuulsus, ükskõik mis alalt, nendega vastuolu ei propageeri, siis võibki tema poolt hääletada. Kuulsus ükskõik mis alalt, kaasa arvatud poliitika, mis ongi tegelikult loomusundide ja alateadvuse maa.

Ega tavavalija vist suurt kedagi peale kuulsuste teagi, kui sugulased-tuttavad välja arvata. Ja kuulsustegi kohta on ta korjanud samu fakte, mis oma sugulaste-tuttavate kohta – milline on nende perekonnaelu, milliseid armu- ja muid skandaale on neil juhtunud. Sel moel on ta kuulsused teinud endale hingeliselt lähedaseks, ilma et oleks nõudnud neilt seotust mingite kindlate ideede või veendumustega. Kui sa oma pojaga just väga tülis ei ole, siis annad sa oma hääle talle. Kui koloriitne telenägu just Putinit ei reklaami, siis sa annad oma hääle talle.

Mulle oli Kross oma avalike esinemistega osanud siiamaani jätta mulje inimesest, kelle sotsiaalne, poliitiline ja rahvuslik orientatsioon on tekkinud iseseisva mõtlemise-tundmise alusel, nüüd lõin selles kõhklema. Muidugi ei oska ma näha inimese sisse, ei oska ära arvata tema salamotiive, kuid ma ei oska leida seesugusele ootamatule parteivahetusele põhjendust. Esimesel, ilmselt ekslikul pilgul näib, et äkki on tegemist masohhismiga, endale halva tegemisega? Taanduda ühe suure partei aseesimehe kohalt teise (liht?)liikmeks?

Aga vaevalt et nii suurte kogemustega mängur endale hauda soovib kaevata. Siis tekkiski mul oletus, et äkki on Kross kellegi poolt juhitav, kellegi mängukann. Noh, mitte pupsik-ettur, vaid siiski vigur, ent mitte ka mitte kahur, kõigest üksnes kargleja ratsu. Kuidas võis see olla? Kui sa IRList ei lahku ja kui sa meile ei tule, siis juhtub sedasi…

Meenutame, et Kross on mees, kelle suhted on kuuldavasti sassis nii Ameerika kui ka Venemaaga. Reformikad lõid aga Krossi ülevõtmisega haava IRLi renomeele, mis oletatavasti annab tunda märtsivalimistel. Näete, austatud valijad, see on nii mäda partei, et isegi tolle aseesimehel ei kõlba seal olla!

Krossi bisnis on päris müstiline, konsultatsioonidega on ta ajanud kokku priske kopika. Ta nõustas Gruusiat, ta aitas sõpra hädas raha eest. Ta nõustas Iraaki, kristluse taustaga inimene teadis, mis on islamimaale sobilik, ning teenis oma teadmiste­jagamisega head raha.

Aga mul on seesugune aimdus, et need konsultatsioonid on suure kella külge riputatud millegi varjamiseks.

Kross on loonud endast vaata et James Bondi kuvandi, ometi teavad kõik, kes luuretööga vähegi kursis on, et õigete luurajate nime ja tegusid ei saa avalikkus mitte kunagi teada. Kõik edvistajad on odavad Stirlitzid, keda pole kunagi olemas olnud.

Seda Krossi kui inimese seisukohalt. Sootsiumile on Krossi äkiline temp paras löök allapoole vööd. Parteijooksik kahandab kõikide inimeste kohusetunnet ühiskonna ees, määrib meie kõigi moraalset palet. Kross on tasku pistnud talle kui rohelisele viimastel riigikogu valimistel antud kolm ja pool tuhat häält ning talitab nendega, nagu jumal juhatab. Alul põikab IRLi, seejärel reformarite tiiva alla. Ei mingit vastutust!

Et ühest parteist teise kargaval poliitikul pole võlga oma elektoraadi ja eelmise erakonna ees, see otsekui õigustaks seda, et mingil osal inimestel kaob kohusetunne isamaa ees. Kui tema võib parteisid vahetada nagu sokke, siis võin mina jätta maksud maksmata. Kui tema võib reeta oma valijaid, siis on minul õigu­s ületada lubatud kiirust, näpata poest toidukraami, virutada oma naisele rusikaga. Kindlasti ei mõtle tavapatune niimoodi teadvustatult, ta tajub endal olevat seesuguse õiguse automaatselt, tegutsemisi. Moraalitute poliitikute kujundatud õhustikus tuhmub muidu alati valvsalt tiksuv südametunnistus.

See pole veel kõik. Parteikargajad ka ee-enn-ess-veetavad Eesti Vabariiki, nad ee-kaa-peetavad ja enn-ell-kaa-peetavad meie parteimaastikku.

Kohe seletan! Alustan veidi kaugemalt.

Meil on kombeks kiruda kommunismi ja kommuniste. Krosski on armastanud seda teha suure suuga. Ainult et niimoodi ähmastatakse kas teadlikult või teadmatult ENSV ajalooprobleeme. Julgen väita, et kommuniste kui kommunistliku ideoloogia pooldajaid NLKP ustavas väesalgas (nii tituleerisid nad end ise) peaaegu polnudki, ehk vaid mõni ullike, keda kõik teised tobuks pidasid.

Olid parteilased, nii kutsusid need inimesed end ka ise, kui just hädasti vaja oli seda elutahku puudutada. Üldiselt püüti oma parteilisus maha vaikida, kuna südametunnistus siiski pisut tiksus ning oli häbi tunnistada oma saamajahti.

Toona võis partei kaudu vedamise korral endale šlikerdada isegi autoostuloa või korteri. Või tuusiku Bulgaaria Rahvavabariiki. Kui me nimetaksime toonased karjäärimehi nende õige nimetusega «parteilased», laotub häbivari ka praegustele trügijatele.

Täna on muidugi mõnevõrra teised peibutised, ent parteilase sissetulek on ilmselt suurem ja tema positsioon kõrgem kui parteitul. Ning rohke parteivahetus viib meid olukorrani, kus polegi vahet, millisesse parteisse sa kuulud. Kui oled parteis, oled järelikult piruka juures, täpselt samuti nagu ENSVs, nagu Nõukogude Liidus. Usun, et tänanegi parteilane mõnest kartelliparteist tunneb parteitu tsiviiltolguse või marginaalparteisse kuuluva inimese suhtes samasugust üleolekutunnet nagu NLKP-lane toonase parteitu suhtes – on ikka juhmakas, ei oska oma elu sättida, ei tea, mis kivi all on vähk peidus.

Meie parteimaastik sulandub üheks EKPks.

Nii mõnegi meie parteivägilase parteivahetuste arv küünib üle poole tosina, ja nende nimed vääriksid kuldset äramärkimist Guinnessi rekordite raamatus.

Mida need mehed nüüd mõtlevad? Usun, et kiidavad ennast, oma tarkust ja kavalust. Igal ajal ja igast kohast sai tõmmatud peaaegu maksimumnoos.

Nii et Krossil, kel käsil vist alles kolmas (?) poliitvennaskond, on veel pikk-pikk ja siksakiline tee ees, kui ta tahab olla  tõeliste olupoliitikute vääriline.