Kahe noore inimese lood sellest, kuidas võõrsil olles võib ette tulla olukordi, mil vajatakse kiiresti arstiabi, võiks panna mõtlema taas tervisekindlustuse vajalikkuse üle.

Hiljuti Tais mopeediõnnetusse sattunud ja koomas haiglas olnud noormehe pere mure, kuidas maksta ravikulude eest, saab tänases lehes täiendust teise sarnase juhtumiga. Aasta tagasi Austraalias õnnetult basseini hüpanud noormehe vigastused olid nii tõsised, et haiglaravi välismaal vältas neli kuud ning tõi kaasa üle 100 000-eurose raviarve. Kindlustust noormehel aga ei olnud.

Mõlemal puhul on kohalikud kogukonnad appi tulnud ja aidanud olukorda lahendada. Ehkki inimeste heatahtlikkuse üle võib tunda vaid suurt heameelt, ei saa meenutamata jätta, et vastutus oma tervise ja sellega seotud kulude eest on eelkõige igaühe enda kanda. Võõrsil olles tähendab see vastutus peamiselt reisikindlustust, mis aitab ravikulusid katta.

Mis puudutab Tais mopeediõnnetusse sattunud noormeest, siis tema puhul selgus hiljem, et tal oli reisikindlustus siiski olemas, kuid sellest ei teadnud ei arstid ega tema lähedased. See lisab veel ühe olulise aspekti, mida reisile minejatele südamele panna: lisaks sellele, et ennast tuleb kindlasti kindlustada, peaks sellest ka lähedastele teada andma või vähemalt kindlustusfirma visiitkaarti rahakotis hoidma.

Vahel on kuulda olnud inimeste seisukohti, et reisikindlustuse tegemine ei ole ilmtingimata vajalik. Tõenäosus reisil viga saada on väike, ja milleks siis selle eest ette maksta, ükskõik kui väike see summa ka ei oleks. See on aga üsna lühinägelik ja veidi rumal arusaam. Olgu tõenäosus kui tahes väike, see on alati olemas. Ja millal see tegelikkuseks osutub, on õnne ja juhuse küsimus. Ennustamatuse vastu on inimesel endal üsna vähe võimalik ette võtta, aga reisikindlustus on üks neist asjadest, mis annab võimaluse tuleviku üle veidi suuremat kontrolli saada.

Sageli ei kujuta inimesed ka ette, kui suured kulud võivad võõrsil arstiabi saamisega kaasneda. Tõtt-öelda ei kujutata seda sageli ette isegi kodumaise arstiabi puhul. Kui kodumaine tervisekindlustus olemas, ei ole ka põhjust sellele palju mõelda. Samas ulatuks siingi haiglaravi puhul summa üsna hirmutavate kõrgusteni. Et aidata seda aduda, on kaalutud isegi võimalust esitada inimestele haiglast pääsedes arve, mille küll haigekassa tasuks – see aitaks tuua inimestele lähemale arusaama, kui kulukas arstiabi tegelikult on. Võõrsil olles ei ole aga haigekassat, kes kulud enda kanda võtaks. Ainus, mis sel puhul aitab, on kindlustus.

Õnnetustega on tavaliselt nii, et need ei käi mitte mööda kivisid ja kändusid, vaid ikka mööda inimesi. Ja õnnetusi ei ole alati võimalik ette näha. Kõik, mis me teha saame, on end nende vastu kindlustada. Kui seda vaja ei lähe, on see pigem inimeste endi, mitte kindlustusfirma võit.