Kristel Kossar: kummikuviina tagasitoojad

Kristel Kossar Foto: Erakogu

See võis olla 1986. aastal, kui onu Mati oma sünnipäeva pidas. Mees parimais aastais, nag­u ta oli, kolleegide seas hinnatud ja suguvõsas armastatud, järelikult pidi pidu tulema seisusele kohane.

Asutuse ruumika einela laudadel ilutsesid kannud punase joogiga, sidruniviilud sees, ning söökla juhataja tädi Tiiu põsed värvusid iga minutiga kannujoogiga üha sarnasemaks – mis siis, kui keegi kaebab, et punane rüübe, morss «ainult täiskasvanuile» pole muud kui viin mahlaga?

Vastuhakk Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei keskkomitee otsusele «Abinõudest joomarlusest ja alkoholismist jagusaamiseks», mis 1985. aasta mais vastu võeti, maksnuks tublile gastronoomile kindlasti koha. Oh, miks ei võinud kogu see kamp kasutada ometi toda vana head «likööriplasku kummikus, kummik esikus»-trikki, mõtles Tiiu ning lasi silmadel üle morssi rüüpava ja sealjuures aina lõbusamaks muutuva seltskonna käia.

Tuleb tuttav ette? Nulltolerants alkoholitarbimise suhtes vähendas tookord küll kaineripõrandal ärkajate arvu ja seiskas viinatööstuse tootmisliinid, kuid nagu väljendas üks toonane täiskasvanu: ei enne ega pärast pole ma ostnud ja tarbinud nii palju alkoholi kui kuiva seaduse ajal. Paistab, justkui oleks Tallinna linnajuhid nõukogude «edusammudest» tiivustunult otsustanud keelata alkoholimüügi linna territooriumil väikekauplustes ja tanklates, pühapäeviti aga üleüldse ning pärast südaööd ei saa alkoholi sisaldavaid jooke tarbida enam üheski pealinna söögikohas. Seda 2014. aastal, väikeses iseseisvas ja demokraatlikus riigis nimega Eest­i Vabariik.

Tallinna väikepoed on lubanud 1. märtsil, kui määrus jõustub, uksed sulgeda, sest tunnistavad, et ainult leiva-saiamüügist nad ära ei ela.

Kaupmehed kärgivad, et linn on asunud piirama ettevõtlusvabadust. Ettevõtja, see tähendab aga töökohti ja maksuraha. Viimane aga päästjaid, õpetajaid, arste, kultuurirahvast ja sadat muud väikest asja, mis eluks täielises Eesti Vabariigis hädavajalikud. Paneb kohalik ettevõtja siin oma poe kinni, vaatame vaid nutuselt pealt, kuidas suure välismaise supermarketiketi omanik hiigelkasumiga oma koduriigis möllab.

Mõistagi on rahva tervis olulisem kui rah­a ning meeletud liitrid kanget alkoholi, mille eestimaalased väidetavalt igal aastal kõrist alla lasevad, taunimisväärt. Ent lootus, et ettevõtjate käte sidumine rahva alkoholist ilma jätab, on küll pehmelt öeldes naiivne. Vesi salaviinaveskile võib viia mitte ainult maksuraha kaotamiseni, vaid palju tõsisemate tagajärgedeni – metanoolitragöödiast pole just üleliia palju aega möödas.

Euroopalikke väärtusi järgiv riik ei vaja mitte käteväänamist, vaid läbimõeldud, jätkusuutlikku, tõhusat ja ühtset alkoholipoliitikat, mille olulisimaks osaks on ennetustöö. Vanad eestlasedki teadsid, et võta pits, aga pea aru – viin on tarkade inimeste jook.