Mis oleks, kui ühendaks peaministri ja presidendi institutsiooni ning moodustaks valitsuse oma ala spetsialistidest, pakub välja Tallinna Ülikooli rahvusvaheliste suhete magistrant Priit Roostalu.
Priit Roostalu: spetsialistide valitsus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sisepoliitikas on tulised ajad: valituse liikmed vahetuvad, kes vabatahtlikult, kes sundkorras, valimised on tulekul, toimuvad ülehüppamised ühest parteist teise, uute parteiliikmete tutvustamine, ohtlike ideede festival, solvumine, kellest saab peaministrikandidaat, kellest mitte jne. Etteheiteid on uutele ministritele tehtud erinevaid: kes on liiga kogenematu omas valdkonnas, kes samas on oma ala tippspetsialist, aga tuuakse mängu, kuna tegemist uue näoga. Kõike seda saab taandada ikkagi konkurentide pori loopimiseks, kuna siis, kui vaidlus on lõppemas, tõdetakse, et nelja kuuga ei jõua nii ehk naa midagi ära teha.
Hiljuti käis Euroopa parlamendi lätlasest konservatiiv Krišjānis Kariņši välja idee, et ka riikide parlamendid võiks tulevasi ministreid üle kuulata. Ideel on jumet, ütles ju ka riigikogu liige Rait Maruste, Postimehes, et «Parlamendis on ainult küsitlemised, mil opositsioon küsib, aga väga palju omavahelist rääkimist-vaidlemist pole. See on mingi riigikogu algusaastail kokku lepitud formaat. Aga võib-olla parlament vajaks just väikest restarti, et need protsessid veidi elavamaks muuta?» Miks mitte siis sellest kinni haarata?
Kes jälgis ühiskonnas väga suurt kõlapinda tekitanud kooseluseaduse vastu võtmise arutelu riigikogus, võis tõdeda, et tegemist oli tulise väitlusega, mille sarnast pole meie parlamendis ammu olnud. On olnud kuulsad ööistungid, mis leiavad ka palju kajastamist meedias, kuid nende mõte ei ole sama, mis korralikul diskussioonil riigikogus. Kas see väitlus peab olema vahetult enne seaduse vastu võtmise poolt hääletamist nii tuline, on juba iseasi, kuid arutelu peaks tuline olema küll. Siis tuleks ka huvigrupid seaduste loomisele laiemalt kaasa ja võib-olla korraldataks isegi rohkem meeleavaldusi millegi poolt või vastu – see kõik looks rohkem kaasa mõtlemist ja annaks seadusele või siis selle eelnõule suurema kandepinna. Hetkel on meil debatt ainult enne valimisi – ütleb ju ka Maruste oma vastuses ajakirjanikule, et meil on vähe omavahelist rääkimist, vaidlemist.
Kui aga lepikski kokku nii, et ministriteks saaksid inimesed, kes on tunnustatud spetsialistid oma alal? Enne ametisse saamist nad aga kaitsevad siis oma programmi riigikogu ees, kes siis hiljem nad kas määrab ametisse või ei.
Peaministri ja presidendi institutsiooni ühendaks – uus ametikoht oleks nag ministrite üle järelevalvaja, samas ka riigipea. Kuid kindlasti peaks tegemist olema erakonda mitte kuuluva, kuid poliitikas kogenud inimesega, nagu meie presidendid olnud on.
Milleks siis need spetsialistidest parteitud ministrid head oleks? Esiteks oleks meil rohkem võimekaid inimesi parlamendis, parteisisene konkurents suureneb, tekiks jälle parlamentaarne kord, kus lõpliku otsuse teeb parlament, mitte koalitsiooninõukogu. Teiseks kaoksid ära probleemid a la tema ei soovinud ministriks saada, kuna ei tahtnud erakonnaga liituda või keegi ei saa ministriks minna, kuna siis tuleb riigikokku ebasobiv liige. On kõlanud ka arvamusi, et ministrit pole nii ehk naa vaja, suured otsused on juba tehtud ja ministeerium töötab ka ilma ministrita.
Samuti ei saa keegi kritiseerida, et kellegi ministriks saamine on seotud valimistega ja kindlasti otsitakse nüüd uuele ministrile teemasid, kus ta saab rohkem välja paista, kui välja öelda. Samuti poleks vaja nii öelda «Tarkade Klubi», kuna kõik tulevased ministrid olekski oma ala tipud ehk targad ja osavad ka oma ideede «mahamüümisel» riigikogule.
Eiki Nestor küll väidab, et meil on niigi ministrikandidaadid rahva ees, seega ülekuulamist ei ole kindlasti vaja. Kuid kas ikka on? Ei tea küll, et keegi oleks palunud mandaati hakata kaitse- või rahandusministriks. Need inimesed selguvad ikka koalitsiooniläbirääkimistel, ainult parteide esinumbrid on tavaliselt automaatselt peaministrikandidaadid.
Kas erakondade võim kahaneks? Kindlasti mitte, pigem oleks konkurents erakondade sees veel suurem. Seega saaksid riigikokku veel võimekamad inimesed, kaoks ehk ära ka peibutuspartide püüdmine. Andke andeks, aga on ju mõned riigikogu liikmed peibutuspardid ja lihtsalt nupule vajutajad, kui sedagi. Näiteks mõned meie tublid sportlased on saanud riigikokku, kuid ei meenu, et keegi oleks arutanud kaasa Eesti spordi probleemide üle, küll aga on seda korduvalt teinud teised spordiga seotud inimesed, kes on juhtimise juures või siis ajakirjanikud.
Spetsialistide valitsusel oleks kindlasti jumet: suureneks poliitika usaldus rahva seas, ministrid ei oleks otseselt erakonna juhatuste või tagatubade käepikendus, vaid hoopis riigikogu, kaudselt rahva poolt «palgatud» oma ala tipud. Võimekas parlament saaks aga rohkem diskuteerida ja debateerida, argumenteeritud vaidlustest sünnib tõde.