Tiina Kangro.

FOTO: Peeter Langovits

Eesmärk pole olnud reformi parandamine, vaid populistlike järeleandmistega ebameeldiva kriitikatulva maandamine, kirjutab ajakirjanik ja telesaate «Puutepunkt» produtsent Tiina Kangro.

Täna hommikul asub parlament arutama riikliku tähtsusega küsimust – töövõimereformi. Sellise kaliibriga arutelu saab teoks üksnes seetõttu, et seda nõudsid kodanikud. Kuigi poliitikud ja ametnikud on seda reformi pastakast välja imenud juba ligi kolm aastat, ei ole sellele iialgi kirjutatud kontseptsiooni ega isegi tõsiseltvõetavat selgitust, mida ja miks just nii hakatakse tegema.

Teemat tundvate inimeste püüded toimuvas kaasa rääkida on lämmatatud bürokraatia ja riikliku PRiga. Viimane tähendab manipuleerimist informatsiooni, andmete ja inimestega.

Nüüd esitasid kakskümmend ühiskondlikku organisatsiooni seadusandjale kollektiivse pöördumise, millega nõuti töövõimereformi kava mõistuspärast läbitöötamist: selles haigutavate aukude parandamist, tervisekahjustustega inimesi ohustavate rebaselõksude kõrvaldamist, kodumaiste maksumaksjate ja Euroopa raha vastutustundetu väärkasutamise plaanide muutmist.

Seadusemuudatus, mis võimaldab kodanikel niisuguse pöördumisega riigielu korraldusse sekkuda, sündis teatavasti «Harta 12-le» järgnenud talvel Rahvakogus. Kuigi ämmad, öökapid ja kilekotid on meil juba ununenud, Kristen Mi­chal asetunud malelaua uuele ruudule, Silver Meikar silmapiiri taha ja mõnedele võib-olla tundubki, et Eesti on saanud uue kuue, on hartaeelne aeg endiselt siin. See on ka töövõimereformi saaga probleem.

Niisiis viiakse täna riigikogus läbi spektaakli järgmine vaatus – töövõimereformi arutelu. Ent mida on arutada, kui juba nädal tagasi andsid koalitsiooniparteid selge signaali, et reformi probleemsed eelnõud võetakse vastu? Kuuldavasti said sotsid endale Ligi pea, oravad aga valurahaks reformisaaga lõpetamise.

Et kõik sujuks, tegid riigikogu sotsiaalkomisjoni koalitsiooniparteide liikmed reformiminister Urmas Kruuse kontrolli all poliittehnoloogilise kübaratriki, et jätta pöördumise taga seisnud huvigrupid arutelust kõrvale. Kruuse parteikamraad Jüri Jaanson ristis viimased ekstremistideks, keda kõnepulti lasta ei tohikski.

Ma ei hakka uuesti selgitama reformi vigu. Küsimused on palju suuremad ja keerulisemad.

Tundsin ehmatavat déjà vu’d, lugedes üleeile avalikustatud riigikontrolli aastaraportit. Ka seal on keskseks sõnumiks, et Eestis arendatakse majandust ja kujundatakse poliitikaid, ilma et ettevõetavad tegevused baseeruks analüüsidel ja arusaamistel asjade olemusest, põhjustest ja seostest. Riiklike tegijate kandev idee on liiga sageli, et koos tooliga antakse ka mõistus. Kui kaalukaussidel on mõistus ja võim, valitakse kompromissitult viimane.

Olen jälginud detailselt töövõimereformi saamislugu selle idee sünnist alates. Juba esimestest sammudest on olnud selge, et tehakse põhimõttelisi vigu. See aga pole takistanud koos vigadega edasi liikumast. Tõele vastab ka viimastel kuudel poliitikute poolt massiivselt pruugitud väide, et reformikavas on sihtgruppidele vastu tulles – aga ka poliitikute suuremeelsusest – tehtud mõningaid muudatusi.

Paraku on need osavalt doseeritud nii, et eesmärk pole olnud reformi parandamine, vaid populistlike järeleandmistega ebameeldiva kriitikatulva maandamine. See on aga kogupilti muutnud veelgi segasemaks, ettevõtmise kulu-tulususe balansi küsitavaks ja eeldatud positiivse tulemi utoopiliseks.

See aga ei häiri kedagi, sest eesmärk on elada valimisteni. Pealegi jäävad reformi ebaõnnestumised alles ülejärgmise valitsuse klaarida. Siiski on õõvastav kuulda, millise isekusega veenavad orava-, aga nüüd juba ka sotsipartei poliitikud reformi pärast muretsejaid tõega, et just sedasi asjad riigijuhtimisel käivadki: mistahes kvaliteediga eelnõud tuleb vastu võtta, sest... küll siis hiljem saab neid parandada!

Kas te läheksite poodi ja ostaksite auto, mis on toodetud vigasel liinil, millega võib igal hetkel tekkida avarii ja mida tuleb kohe remontima asuda? Just sellist reformi müüvad meile riigi müügimehed.

Veel üks probleem on, et läbitöötamata reform hakkab aparatšikutele nende tööks vajalikku infot andma alles koos vigadega, mis ilmnevad inimeste peal. Eksperimendid inimestega kuuluvad aga eetika valdkonda. Materjal saab olema külluslik, ainuüksi hindamisi on tulemas üle 50 000 aastas ja süsteemi haardesse jõudvate inimeste hulk ulatub kiirelt kuuekohalise numbrini. Seega on juba täna ette teada, et aastate, aga võib-olla aastakümnete jooksul hakatakse muserdama väga suurt hulka puuetega inimesi, hooldajaid ja eestkostjaid. Inimkatseteks võetakse tavaliselt luba eetikakomiteelt.

Ometi usub reformi eelnõude vastuvõtmiseks piisav hulk 101 saadikust, et nemad ongi see eetikakomitee. Enamik neist küll reformi detaile ei mõista, kuid nad on nõus alustama ebamõistlikku sotsiaalset eksperimenti enam kui saja tuhande inimesega, kelle pihta karm elu on kasvuraskusi täis üleminekuühiskonnas juba niigi valusalt löönud. Tegelikult oleme seda kõike juba näinud, sest sama valemi järgi on tosin aastat toiminud riiklik rehabilitatsioonisüsteem. Töövõimereformi maht on aga kümneid kordi suurem.

Peaminister Taavi Rõivas on öelnud, et tema partei valimisprogrammi verstapostid on riigikaitse ja töövõimereform. Avaliku teenistuse tippjuhtide konverentsil kõneldes ütles Rõivas, et aastaks 2018 plaanitakse riigi SKTd kasvatada 25 protsendi (!) võrra, mida aitab teha tööhõive tõstmine seni kasutamata ressursside arvelt.

Töövõimereformi kavast ja eelarvest, tõsi, midagi säärast ei paista. Võib-olla peetakse silmas Brüsseli miljonitega paisutatava administratiivaparaadi panust näilise majanduskasvu näitamisel? Või oli ka kogu töövõimereform mõeldud üksnes PR-trikina, et töötukassa ja eurorahale küüned taha saada?