Mihhail Stalnuhhin lastekaitseseadusest: nii palju praaki, et kohutav!

Mihhail Stalnuhhin Foto: Tairo Lutter / SL Õhtuleht

Praegune lastekaitseseaduse eelnõu on kõige hullem eelnõu, mis siin nelja aasta jooksul on ette tulnud, kritiseeris riigikogu liige Mihhail Stalnuhhin (Keskerakond) teravalt eile riigikogus toimunud seaduseelnõu teisel lugemisel. Postimehe arvamusportaal avaldab tema kõne. 

Härra juhataja! Lugupeetud kolleegid! Ennekõike tahan öelda, et paistab, et on selline aeg käes, et oleks vaja veel üht sotsiaalvaldkonna ministrit, lastekaitse ministrit. Mis te sellest arvate? Mina muud võimalust lihtsalt ei näe.

Vaadake, minu elus on kahe esinduskogu kogemus: Narva linnavolikogu ja riigikogu. Ma ütlen teile täie vastutusega, et säärane eelnõu Narva linnavolikogus läbi ei läheks. Kui normaalne rahva valitud volikogu liige loeks, et lapse huvidest lähtumine, siis mida ta näeb? Selgitada lapsele kavandatava otsuse sisu ja põhjuseid, kuulata laps ära ja tõn-tõn-tõn-tõn-tõn ... Siis ta küsiks, aga kui laps on 1–1,5-aastane, siis kus on siin see säte, mis teeb vahet imikul ja 10-aastasel. Kui te seda ei oska kirja panna, siis tehke väga kergesti. Kõik riigikogu liikmed teavad, et kui ei tea, kuidas teha, siis kirjuta, et kehtestab Vabariigi Valitsus. Anna see töö Vabariigi Valitsusele ja nõua temalt. Selles seaduses on ainult ühes kohas kirjas, et kehtestab Vabariigi Valitsus, see käib mingi juhtorgani moodustamise kohta ja lastekaitsenõukogu koosseisu kohta. Kõik ülejäänu on ainult deklaratsioon. 

Igal leheküljel, peaaegu igas teises paragrahvis. Vägivalda õhutava ja pornograafilise sisuga esemete levitamise keeld. Ahah, keelata ära. Julmust ja vägivalda õhutavate trükiste, filmide, heli- ja videosalvestiste ning esemete tootmine on keelatud. Mida te kavatsete keelata? Ameerika Ühendriikidel kavatsete keelata mingite õudukate filmimist, märulifilme? Kuidas siia seadusesse, mida arukad inimesed on teinud, säärane sõnastus üldse jõuab?

Ärge rääkige sellest, et opositsioon ei esitanud muudatusettepanekuid. Mina lähtun sellest, et meie intellektuaalne tase on enam-vähem samaväärne ja te oskate näha igas eelnõus neid nõrku kohti. No iga normaalne inimene peab ju neid nägema.

Abivajaduse hindamine. See on punkt, mis minus väga palju emotsioone äratab. Last kasvata isiku vanemlikele oskustele, see on lapse abivajadust hinnates, peab andma hinnangu lastekaitsetöötaja. Nii. Mis on need vanemlikud oskused? Tulge ja jutustage mulle ja tehke seda niiviisi, et seda oleks võimalik kindlaks teha, paberile panna. Kuidas seda hakatakse tegema, tahaks ma teada. Üks arvab nii, teine arvab teisiti. Üks arvab, et vanemlik oskus on püstolist tulistada, teine arvab, et hobusel ratsutada. Ja kuhu me jääme? Kuhu me jääme?

Kuulge, see on isegi sellest maamaksuseaduse vabastamise seadusest hullem värk, see on kõige hullem, mis siin nelja aasta jooksul on ette tulnud. Siin on seda praaki nii palju, et see on kohutav!

Kohalik omavalitsusüksus peab abivajajale lapsele abivajaduse hindamisel abi osutamisel välja selgitama ... – no sellest imikult, selgitab väga, tore! ... ning lisama sellele lapsega seotud kohustuslikule plaanile, kui eriseadus ei sätesta teisiti. Jälle, kuidas ta seda teeb? See on ilus lause. Aga selgitage mulle, kuidas see on võimalik! Kujutage endale ette konkreetset pooleteistaastast last ja rääkige mulle.

Paragrahv 32: «Hädaohus oleva lapse toimetamine ohututesse tingimustesse». Väga hea, väga ilus! Aga vaadake, mis lause teil siin on: «Hädaohus olevat last tuleb viivitamata abistada,» nõus, «ning likvideerida selleks lapse elu või tervist ohtu seadnud olukord.» Nii. Ja kui selleks on näiteks kokkuvarisemisohus maja, siis mida te pakute likvideerida? Ma saan aru, et te tahate olukorda likvideerida, aga tekstist tuleb ju välja, et te tahate selle maja likvideerida. Mis raha eest? Kes otsuseid hakkab vastu võtma? 

Mis siis veel? Vot see lause: «Kui tal on alust arvata, ...» see on teisest küsimusest, mis ma komisjonipoolsele ettekandjale esitasin, ja sain vastuse. Ma tsiteerin [eelnõu kaitsnud sotsiaalkomisjoni liiget - toim] proua Kagarovat: «Ma olen veendunud, et seda kasutatakse viimsel võimalusel.» Me ei tohi lähtuda veendumustest. Ma ei taha, et kui politseinik mind maantee peal peatab, siis ta lähtub oma veendumustest, mitte seadusest. Ma tahan, et kohtunik lähtuks seadusest, mitte oma veendumustest. See ei lohuta mind, inimesed on inimesed. Sedasama võiks öelda suvalise inimese kohta, siis poleks meil mingit politsei- ja kohtusüsteemi, keegi ei rikuks seadust. Kuidas saab üldse niiviisi rääkida? 

Ma ei tea, lugupeetud kolleegid, põhimõtteliselt nagu poleks vastu, lastekaitseseadust tõenäoliselt on vaja muuta ja on vaja sellest teha praktiliselt teostatav dokument. Aga see ei tähenda, et nui neljaks, kui endine minister seda nii väga soovib – sest see on tema lapsuke siin meil laua peal, eks ju –, siis me peaksime selle vastu võtma. Isegi kui me katkestame, siis ma loodan, et leiate endas jõudu seda katkestada ja selle seadusega edasi töötada.

Isegi kui me katkestame, ma ütlen ette, et ma neid muudatusettepanekuid tegema ei hakka. Minu arvates need nõrgad kohad siin selles tekstis on absoluutselt selgelt nähtavad ja te peaksite ise vaatama, kuidas see hakkab tööle kohalikus omavalitsuses.

Millised inimesed te sinna panete, kas see on mingi ingel taevast või? Või see on siiski tavaline inimene? Kui tal on alust arvata ja tal on juhuslikult mingi viha selle perekonna suhtes – ja pahatihti nii juhtubki –, siis ta kuritarvitab oma seisundit. Seadus ei tohi luua eeldusi kuritarvitusteks, nagu need, millest rääkis kolleeg [Priit] Sibul enne mind. Tuhandetest juhtumitest on juttu, Inglismaal lausa kümnetest tuhandetest juhtumitest juttu, kus seda kuritarvitatakse. 

Nii et olge inimesed ja mõelge oma lastelastele. Võib juhtuda niiviisi, et nemad ei saa lastekaitset, aga selle seaduse ohvriteks saavad küll. Leidke jõudu, katkestame! Töötame veel selle seadusega! Muud võimalust lihtsalt ei ole. Aitäh!