Põllumehed tajuvad langenud hindade tõttu ohtu ning paljud on juba saanud pankadelt laenumaksete puhkust. Kui madalad hinnad püsivad pikemalt, tuleb järgmine aasta nõrgematele ettevõtetele saatuslik. Seletada hinnalangust üheselt Venemaa sisseveopiirangutega ei ole õige, sest maailmaturu langus sai alguse tunduvalt varem, kui Putinil tuli pähe keelata toidu toomine Euroopast Venemaale.
Kuigi üpris vähesed meist saavad tänapäeval oma laudas vasikat paitada, on sügaval meie kultuuris, me tüvitekstides seotus põlluharimisega. See on üks põhjus, miks uudised põllumeeste käekäigust tekitavad tundepuhanguid ka neis, kelle elu on juba mitu põlve käinud kaugel karjateedest. Teine põhjus on praktilisem. Maal on valida väheste tööandjate vahel ning iga põllumajandusettevõtte allakäik tähendab halba aega tema töövõtjatele ja rasket sundkohanemist uute oludega kõigile partneritele. Kahtlemata ongi maaelu ja põllumajandus selle osana Eestile väga tähtis. Me kõik suhtume põllumeestesse sümpaatia ja kaasaelamisega.
Siiski ei tasu unustada, et valdkonna nimetuses on peale sõna «põld» ka sõna «majandus». Ettevõtted valivad ise oma strateegia, nagu igas teiseski ärivaldkonnas. Ka põllumehed vastutavad ise oma ettevõtete konkurentsivõime eest. Eesti ja Euroopa maksumaksja toetustega saab küll hinnakõikumiste mõju leevendada, ent ilmselgelt ei tasu takka kiita poliitika mõjutajatele, kelle sõnum on valeks osutunud majandusotsuste lihtviisiline kinnimaksmine.
Postimehe teemalehes Maaelu Edendaja (13.10) räägib Eesti Maaülikooli professor Rando Värnik, et hinnašokkidega saavad hakkama need põllumehed, kes kogusid headel aastatel varusid ja investeerisid oma ettevõtte konkurentsivõimesse. On ütlemata selge, et nii nagu igas teiseski valdkonnas, pole ka meie põllumajanduses kõik ettevõtted ühtviisi hästi juhitud. Üldine tendents kipub soosima suuremaid, ent ka suurte hulgas on nõrku ja väikeste seas konkurentsivõimelisi.
Need, kes elavad praeguse madala hinnaga aja üle, on pikas plaanis kindlasti võidumehed. Maailma rahvastiku kasv ja seniste vaeste riikide rikkamaks muutumine toob vältimatult kaasa selle, et toitu on maailmaturul üha rohkem tarvis. Praegune hindade langus maailmaturul on ajutine nähtus. Paljude meie ettevõtjate jaoks kriitiline küsimus on aga see, kas hinnad hakkavad taas tõusma paari kuu või hoopis aasta või paari pärast. Kui õige on viimane, siis peavad nõrgemad oma tegevuse ilmselt kahjuks lõpetama ja koha tugevamatele loovutama.
Tõenduseks, et varusid koguda oli võimalik, on karjakasvataja sõnad tänases lehes, et «väga kuninglik hind» oli 40 senti piimaliitri eest, mida tootjad said eelmisest sügisest selle kevadeni. Head ja halvad ajad vahelduvad ning ettevõtja asi ongi headel aegadel halvemateks valmistuda.