Anniki Lai: lastekaitsest, hüsteeriata

Anniki Lai Foto: sotsiaalministeerium

Uue lastekaitseseaduse jõustumisel perekonna ja eraelu kaitse suureneb, mitte ei kahane, kirjutab sotsiaalministeeriumi laste ja perede osakonna juhataja Anniki Lai. 

Uue lastekaitseseaduse eesmärgiks on laste õiguste ja heaolu tagamine. Ehk siis – kõige olulisem on tagada laste heaolu ja pakkuda neile igakülgselt turvalist kasvukeskkonda. Selleks sätestab uus lastekaitseseaduse eelnõu, et lapse arengu ja kasvu loomulikuks keskkonnaks on perekond ja esmane vastutus lapse õiguste ja heaolu tagamise eest on lapsevanemal või last kasvataval isikul. Riik ja kohalik omavalitsus peavad selles lapsevanemat toetama.

Lastekaitse temaatika on hetkel aktiivselt arutusel olev teema ja seda igati õigustatult. Arutelusid ajendab täna riigikogus teisel lugemisel olev uus lastekaitseseaduse eelnõu. Praegu kehtiv lastekaitseseadus on pärit aastast 1993. Selle ajaga on Eestis muutunud palju, näiteks hakkas 1995. aastal kehtima perekonnaseadus, mida 2010. aastal uuendati. Üles on kasvanud lausa terve uus põlvkond. Need, kes 1993. aastast pärit seaduse kehtima hakkamise aastal sündisid, õpivad praegu ülikoolis ja mitmed valmistuvad juba lõputööks.

Uut lastekaitseseadust koostades lähtusime koos koostööpartneritega sellest, et seadus oleks konkreetne ja kaitseks meie lapsi võimalikult hästi. Seaduseelnõu pole enam pelgalt deklaratiivne. Eesti liitus 1991. aastal ÜRO lapse õiguse konventsiooniga, kus on kirjas rahvusvaheliselt tunnustatud lapse õigused. Oluline on silmas pidada, et lapse õiguste konventsioon on Eesti õigusruumis ülimuslik ja kohtus otsekohalduv. Seepärast ei ole uues lastekaitseseaduse eelnõus peetud vajalikuks uuesti üle korrata ÜRO lapse õiguste konventsiooni artikleid, küll aga on eelnõu eesmärgis öeldud, et lastekaitseseadus on kooskõlas nimetatud konventsiooniga. Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahv 123 sätestab, et kui Eesti seadused või muud aktid on vastuolus riigikogu poolt ratifitseeritud välislepingutega, kohaldatakse välislepingu sätteid.

Põhiseaduse paragrahv 27 ütleb ka, et vanematel on õigus ja kohustus kasvatada oma lapsi ja hoolitseda nende eest. Ka seda ei korda uue lastekaitseseaduse eelnõu üle, kuna kohustus on riigi olulisemas õigusaktis juba olemas. Eelnõus on punkt, et esmane vastutus lasub lapse vanemal või kasvatajal. Isegi kui seda punkti seaduses eraldi välja toodud poleks, siis kuna see on põhiseaduses kirjas, kehtiks see kohustus ikkagi. Eesti õigusloome loogika näeb ette, et seaduseelnõus üldjuhul ei taasesitata muu seaduse sätet, antud juhul siis põhiseaduses kirjas olevat. Perekonnaseadus reguleerib lapse ja vanema vahelisi suhteid, samuti tagab perekonnaseadus lapse õiguse säilitada perekondlikud suhted ilma ebaseadusliku vahelesegamiseta.

Perekond on lapse arenguks parim

Lapse arengu ja kasvu loomulikuks keskkonnaks on perekond, ütleb praegu kehtiv lastekaitseseadus. Sarnane punkt lisandus hiljuti muudatusettepanekute tulemusena ka uue seaduse eelnõusse. Tavapäraselt mõistetakse pere alla ema, isa ja last või lapsi. Eesti statistika näitab, et 60 protsenti lastest sünnib väljaspool abielu ning aastas keskmiselt 700 sünniaktil puudub üldse isa nimi. Lisaks kasvab lapsi asenduskodudes, hooldusperedes, eestkoste peredes, vanema elukaaslase või uue abikaasaga peres. Lastekaitseseadus ei saa kaitsta vaid lapsi, kes elavad oma ema ja isaga. Ühiskonna jaoks on kõik lapsed väärtuslikud ja kõigi nende õigused vajavad kaitset, kasvagu nad siis eri põhjustel näiteks vaid ühe vanemaga, vanavanemaga või hooldusperes.

Kas lapsi hakatakse kergemini perest eraldama?

Ei hakata. Sellel hirmul ei ole alust. Lastekaitseseaduse jõustumisel perekonna ja eraelu kaitse suureneb, mitte ei kahane. Eelnõu paneb riigile ja kohalikule omavalitsusele ka kohustuse toetada lapsi kasvatavaid isikuid ja lapsevanemaid.

ÜRO inimõiguste deklaratsiooni artikkel 8 ütleb, et igal isikul on õigus perekonna ja eraelu kaitsele. Lapse õiguste konventsiooni artikli 8 kohaselt on igal lapsel õigus säilitada perekondlikud suhted ilma ebaseadusliku vahelesegamiseta. Eesti õigusruumis on need õigused tagatud ja lastekaitseseadus siin muudatusi ei tee.

Regulatsiooni lapse perekonnast eraldamiseks annab 2010. aasta juulist kehtima hakanud perekonnaseadus. Juba kehtiva õiguskorra ja ka lastekaitseseaduse eelnõu kohaselt saab last perekonnast eraldada ainult juhul, kui lapse elu või tervis on hädaohus ning vanem on selle põhjustanud ja keeldub lapsele abi osutamast. Vaid siis tuleb lapse perekonnast eraldamine ajutise meetmena kõne alla. Samas ei saa mingilgi moel olla pere kehv majanduslik toimetulek lapse perest eraldamise aluseks. Sellisel juhul tuleb peret ja last abistada, tagades neile seaduses ettenähtud toimetulekuvahendid ja muu abi.

Uus lastekaitseseadus hakkab lapse ja vanema vahelist õigussuhet senisest enam kaitsma, tagades, et laps ei tohi olla perekonnast eraldatud ilma kohtuotsuseta kauem kui 72 tundi. Võrreldes kehtiva õigusega oli selleks ajamääraks viivitamata, mida tõlgendati kahetsusväärsetel erandjuhtudel kuni 1 aasta. Seega, uus lastekaitseseadus kohustab kohalikku omavalitsust lapse perest eraldamisel 72 tunni jooksul kohtusse pöörduma vältimaks olukorda, kus faktiliselt laps on perekonnast eraldatud, kuid vanema õigused on täielikult alles. Nii õiguskorrast kui pereelu puutumatusest tulenevalt ei tohi olla lubatud olukorrad, kus lapse perest eraldamisel ei ole õiguslikku alust.

Vastupidiselt mitmete inimeste tõstatatud hirmule laste massilisest perest eraldamisest näitab statistika, et seda juhtub Eestis üha harvemini. Eelmisel aastal eraldati peredest 465 last, see on 200 last vähem võrreldes 2009. aastaga (perest eraldatud laste arv oli siis 664).

Ennetamine on mõistlikum

Uus lastekaitseseadus ja mitmed nii sotsiaalministeeriumi kui teiste ministeeriumite poolt töös olevad algatused panevad põhirõhu probleemide ennetusele. Ennetamine on igas eluvaldkonnas kordades mõistlikum kui tagajärgedega tegelemine ning hoiab kokku nii inimressurssi kui ka raha. Laste ja perede puhul on kõige olulisem siiski ütelda, et ennetamine aitab ära hoida mitmeid lastele kahjulikke tagajärgi: psüühika- ja käitumishäired, väärkohtlemine, terviseprobleemid.

Uus lastekaitseseadus paneb kõigile asutustele ja isikutele, kes lastega kokku puutuvad, ennetustöö kohustuse. See tähendab last ohustavate olukordade varast märkamist ja neile kiiret reageerimist ning last ja pere toetavate tegevuste pakkumist. Näiteks vanemlusprogrammid aitavad vähendada laste käitumisprobleeme, laste väärkohtlemist, vanemate stressi jne. Lapsevanemate toetamine laste kasvatamisel ja neile vajalike teadmiste ja oskuste pakkumine on seega oluline osa pere toetamisest ja ka ennetustööst. Selleks hakatakse pakkuma vanematele võimalust osaleda vanemlike oskuste koolitustel.

Teine oluline märksõna on koostöö laste kaitsmisel. Põhivastutus otseses töös laste ja peredega jääb jätkuvalt kohalikule omavalitsusele, kes oma inimesi kõige paremini tunneb ja aidata oskab. Riigi tugi kohalikele omavalitsustele laste ja peredega tehtava töö, sh ennetustöö tegemisel, on seni olnud vähene. Uue lastekaitseseadusega luuakse kohaliku tasandi tegevuse kvaliteedi toetamiseks riiklik lastekaitseüksus. Riik hakkab nõustama kohalikke omavalitsusi keerulisemate lastekaitse juhtumite lahendamisel, kus omavalitsusel endal teadmisi või kogemusi napib.

Mõnigi keeruline lapse väärkohtlemise juhtum on jäänud hea ja kiire lahenduseta, kuna omavalitsuse töötajal puudub varasem kogemus keerukamat sorti juhtumiga tegeleda. Eriti rasked on seksuaalse väärkohtlemise juhtumid, kuna neid esineb harva, nad on varjatud ja mitmetahulised ning lastega kokkupuutuv spetsialist ei pruugi osata lapse ärakasutamist kahtlustada. Või on kahtlus, kuid ei ole endas piisavalt kindlust ja julgust juhtumist politseid teavitada, et algatada uurimist. Selleks saab edaspidi kohaliku omavalitsuse lastekaitsetööd tegev inimene pöörduda juhtumi lahendamiseks vajaliku nõustamise ja toe saamiseks sotsiaalkindlustusameti lastekaitseüksuse poole. Kui vaja, sõidab lastekaitseüksuse ametnik omavalitsusse kohale ja pakub vajalikku abi juhtumi lahendamisel.

Palju algab aga igaühest meist ja meie oskusest abi vajavat last märgata. Abivajavast lapsest teatamine on igaühe kohustus. Abivajav laps on see, kelle heaolu on ohustatud või kelle puhul on tekkinud kahtlus tema väärkohtlemise, hooletusse jätmise või muu lapse õigusi rikkuva olukorra suhtes, samuti laps, kelle käitumine ohustab tema enda või teiste isikute heaolu.

Abivajavast lapsest tuleb teada anda kohalikule omavalitsusele või helistada üleriigilisele lasteabitelefoni 116 111. Üleriigiline tasuta ööpäevaringne kolmes keeles (eesti, vene, inglise) lasteabitelefon on töös alates 2010. aastast ning sinna helistades võib pöörduja soovi korral jääda ka anonüümseks. Olulisim on, et  info lapsest, kes võib vajada täiskasvanute abi, jõuaks kindlasti võimalikult kiirelt abistajateni.