Toomas Randlo: kiriku evolutsioon

Toomas Randlo Foto: Toomas Huik / Postimees

Möödunud nädalal levis kulutulena üle maailma uudis paavst Franciscusest, kes teatas, et evolutsiooni ja suure paugu teooria ei ole vastuolus katoliku kiriku õpetusega, vaid osa sellest. Järellainetusena levisid katoliiklaste arvamusavaldused ja kriitika nn põhivoolumeedia suunas, et tegemist pole uudisega, sest katoliku kirik aktsepteeris evolutsiooni juba pool sajandit tagasi.

Katoliku kiriku toetajad süüdistasid meediat Vatikani tagurlikuna kujutamises. Kogu kiriku osaks langenud tähelepanuga saab Vatikan oma PR-kampaania edukaks nimetada, sest suutis näilise moderniseerimisega palju poolehoidu võita.

Franciscuse sõnad tekitasid elevust meediaväljaannetes, mille kajastusest jäi mulje, justkui katoliku kirik kavatseb tõesti muuta oma vaadet evolutsioonile. Kurb tõde on aga, et midagi tegelikult ei muutu, sest katoliku kirik ei aktsepteeri endiselt tõestust leidnud evolutsiooniteooriat. Paavst ütles Vatikani teadus­akadeemias peetud kõnes, et suur pauk oli jumala viis luua maailm ning evolutsioon nõudis arenevate olendite loomist. Selles jutus pole aga midagi teaduslikku. Samahästi võiks väita, et Bertrand Russelli hüpoteetiline taevane teekann, mis kuskil Päikese ümber tiirleb, avaldas mõju evolutsioonile. Kuna jumala ega taevase teekannu eksistentsi ja mõju evolutsioonile pole tõestatud, siis ei saa kumbagi tõsiselt võtta.

Kiriku PR-kampaania muutis veel naeruväärsemaks paljude inimeste tõusmine Vatikani kaitseks. Need n-ö kaitseinglid olid solvunud meediakära pärast, sest nende sõnul aktsepteeris evolutsiooni juba paavst Pius XII ligi sada aastat pärast Charles Darwini raamatu «Liikide tekkimisest» ilmumist ehk 1950. aastal. Tollase paavsti sõnul täiendavad evolutsiooniteooria ja piibellik maailmaloomine teineteist. Samas väitis ta, et evolutsiooniteooria pole leidnud tõestust. Kirik polnud vist teadlik, et 19. sajandi lõpus nõustus väga suur osa teadlaskogukonnast, et evolutsiooniteooria selgitab liikide arenemist pika aja jooksul. Tõendeid selle teooria kohta oli juba tol ajal palju, kuid 20. sajandi jooksul avastati neid veel hulganisti juurde.

1996. aastal puudutas evolutsiooni teemat ka paavst Johannes Paulus II, kes võttis Pius XII julgema lähenemise ning ütles, et evolutsiooniteooria on tõestust leidnud. Tema hinnangul ei saanud aga inimese hing evolutsiooni käigus tekkida, mistõttu pidi mängus olema jumala käsi. Peatumata pikemalt tõendite puudumisel hinge olemasolust, esitaksin hoopis küsimuse, millises evolutsioonietapis inimesed hinge said. Kas homo habilis’el oli hing? Ja kui homo sapiens’il ja/või selle eellastel oli hing, siis kas neandertallastel ka?

Katoliku kiriku käitumises pole midagi uut. Kui sajandeid tagasi võideldi tulihingeliselt teaduse vastu, siis nüüd enam ei suudeta seda teha. Nüüd on kirikul uus strateegia, millega üritatakse näida ajaga kaasaskäivana ja peita jumal ridade vahele.