Volli Kalm: vajame plaani, mitte paanikat

, Tartu Ülikooli rektor, Rektorite Nõukogu esimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Volli Kalm.
Volli Kalm. Foto: Margus Ansu

Kas kõrghariduse ja teaduse ümber puhkenud avaliku paanika teemad käsitlevad ainult Eesti muresid, või on probleemide juur hoopis üleilmsetes muutustes, millega on vaja kohaneda, et ellu jääda, arutleb Tartu Ülikooli rektor Volli Kalm.

Eesti ülikoolide ja teaduse tervisega seoses on sel aastal kostnud mitmesuguseid paanikamaigulisi ütlemisi. Küll tehtavat neist riigiülikoole: kaht suurimat juba juhivadki ülikooliväliste inimeste enamusega väikesearvulised nõukogud. Suuremale ühistööle ja paindlikumale juhtimisstruktuurile suunatud reformidest kardetakse lõppu oma mugavale äraolemisele ning hõigatakse avalikkust barrikaadidele. Suvine üliõpilaste vastuvõtt oli kordus aasta varasemast ehmatusest, sest järjekordselt tuldi vähemal arvul. Siis võitlesid ülikoolid selle eest, et riik peaks kinni enda kinnitatud teadus-, arendus- ja innovatsiooni strateegia rahastamise plaanist. Hiljuti sai teadlaskond teaduste akadeemia uuelt presidendilt teada, et tuhandeid neist ootab ees koondamine.

Tundub, nagu oleks kuri lahti pääsenud! On need tõesti ainult Eesti mured, mis mööduksid, kui kannatada ning raha juurde küsida, või on saabunud uus olukord, millega ellujäämiseks on vaja kohaneda? Ja kas kohanemine liiga väike eesmärk pole?

Ülikoolidest ja Eesti teadusest rääkimine on suuresti üks ja sama, sest seal toimub suurim osa riigi teadus- ja arendustegevusest. Tulevikuvaate puudumisest hullem on vaid see, kui me ei tajugi ülikoolide tegevuskeskkonna või neile suunatud ootuste kiireid muutusi. Riiklikult heaks kiidetud teadust ja haridust käsitlevad strateegiad rõhutavad mõlema keskset rolli jõuka ning uuendusmeelse ühiskonnani jõudmisel. Ka Eesti tööandjad ütlesid hiljuti oma manifestis: jõuline panus haridusele on Eesti olulisim väljakutse.

Demograafia, IT ja globaliseerumine ei halasta enesega rahulolevatele ülikoolidele. Septembri lõpus avaldas Google pingerea ülikoolidest, kelle veebilehti on õpihuvilised üle ilma enim külastanud. Eesotsas on maailma tipp­ülikoolid (Massachusetts, Stanford, Oxford), kuid neistki eespool on mitte nii tuntud, aga jõuliselt e-õppele panustajad. E-õppe kursusi pakkuvad portaalid (Coursera, edX, FutureLearn) on saanud populaarsemaks otsingusihiks kui parimate traditsiooniliste ülikoolide veebilehed. Selline õppevara otsing näitab, et väga hea kvaliteet on ikka hinnas, kuid lisaks on õppijale olulised ka lihtne ja piiranguteta juurdepääs tarkustele ning võimalus muuta oma haridus kohustuslikuga võrreldes mitmekülgsemaks. Kõik muu, ka hind, jääb kvaliteedi ja kättesaadavuse kõrval tähelepanu tagumisse ossa. See on üks näide globaalsetest muutustest kõrghariduses.

Õppijate hulga vähenemine, tasuta e-õppe võimaluste kiire kasv ning piiramatud õppimisvõimalused välismaal on pannud arenenud riikide traditsioonilised ülikoolid küsimuse ette, kas end muuta või sulguda. Suvel lubas The Economist, et kohe jõuab kõrgharidusse demograafia, globaliseerumise ja e-õppe põhjustatud maavärin ning kuni pooled traditsioonilised kõrgkoolid sulgevad lähema viieteistkümne aastaga uksed.

Eesti võimalused maailmaliigas?

Aasta algul riiklikult heaks kiidetud Eesti teaduse- ja arendustegevuse strateegia põhisõnum on, et teaduse arendamine on Eesti edu võti. Järelikult peab see võti olema ülikoolides. Ülikoolide akadeemilist taset ja mõju hindav ajakiri Times Higher Education (THE) tutvustas tingimusi, millele ülikoolid peaksid vastama, et olla maailma parimate hulgas. THE ülikoolide edetabeli toimetaja Phil Baty nimetas neist kolm tähtsaimat: «Esiteks: raha. Ülikooli finantssuutlikkus peab lubama tööle võtta kõrgepalgalisi maailma tippe. Teiseks: parim õpikeskkond üliõpilastele. Kolmandaks: ülikool olgu nii koduses elukorralduses ja suhtumises kui ka oma tegevuse mõju poolest läbivalt rahvusvaheline.»

THE avaldas ka mõned arvud, mis iseloomustavad maailma 200 parimat ülikooli: tulu akadeemilise töötaja kohta aastas 751 139 dollarit (TÜ-l on see 191 659 dollarit), teaduse rahastus akadeemilise töötaja kohta 229 109 dollarit (TÜ-l 40 942 dollarit), välistöötajate osakaal 19 protsenti (TÜ-l 10 protsenti), üliõpilaste-õppejõudude suhe 11,7 : 1 (TÜ-l 15,2 : 1). Võrdlusandmed Tartu Ülikooli kohta näitavad, et me oleme tudengite ja töötajate suhtarvudes alla kahe korra, kuid finantseerimiselt neli-viis korda maas maailma tippliigast, sealhulgas Soome ülikoolidest. Arusaadavalt THE tabeleis sel sügisel Eesti ülikoole ei leia.

Kui teaduse ja kõrghariduse arendamine on Eesti edu võti, nagu väidab strateegia, siis meie võti on enam kui neli korda väiksema ukse avamiseks kui riikidel, kelle jõukuse tasemele soovime jõuda.

Arenguriikidest jõukate hulka jõudnuid iseloomustavad Eestiga võrreldes mitmekordses mahus investeeringud teadusesse ja innovatsiooni ning välismaiste tippude palkamine. Mitu väikeriiki – Austria, Belgia, Soome, Island, Iirimaa – pidas vajalikuks hariduse investeeringuid suurendada just majanduskriisi aastatel. Tänaseks on nii neis kui ka teistes arenenud riikides jõutud enamasti olukorda, kus kõrgharidusse raha palju juurde ei suudeta panna ja tegevuskulud on väga hoolika kontrolli all.

Õppijaile tasulised ülikoolid on osa kulude kasvust kandnud üle õppemaksudesse. Tasuta kõrgharidusega riikides pole sedagi võimalust ning nii ühes kui ka teises pöörduvad pilgud efektiivsema korralduse ja eesmärgipärasema hariduse sisu poole. On mõistetud, et senisel moel jätkamine ei võimalda ülikoolidel teha uudseid asju. Saksamaal sõltub ülikoolide riikliku rahastamise tase nende teaduslikust võimekusest. 12 Saksa eliitülikooli eesmärk on suurendada ingliskeelset õpet ja välismaalastest tippõppejõudude hulka, et sellega parandada riigi üldist konkurentsivõimet. Sakslaste reformile kui väljakutsele on osutanud britid, kes oma ülikoolide väheneva rahastamise valguses tunnetavad ohtu nii oma rahvusvahelisele positsioonile kui ka võimalikule ajude äravoolule.

Taani, Šoti ja Iiri ülikoolides on reformitud juhtimist ja vastutust, loodud koostööd stimuleeriv lihtne struktuur ja eelarve ning laiendatud teaduse ja õpetamise interdistsiplinaarsust. Saavutatud on positsiooni paranemine nii akadeemilise väljundi kui ka tudengi ja töötaja kohta tuleva raha poolest.

Ootused ja võimalused Eestis

Seni kuni Eesti jõupingutused võimaldavad suurendada kõrghariduse ja teaduse rahastust mõne protsendi võrra, mitte mitu korda, ei piisa sellest ei ülikoolide rahvusvahelises konkurentsis püsimiseks ega teadmismahuka majanduse laiendamiseks. On selge, et Eesti riigil pole lähemas tulevikus ressursse, millelt mitmekordset tõusu lubada. Ses olukorras võib tegevusetus meid jätta nn halli tsooni riikide hulka, kus inim- ja finantskapitali vähesus, aga ka üliõpilaste kui tulevaste tippspetsialistide arvu vähenemine takistavad väljavaateid jõuda rikaste riikide hulka.

Kui riik ootab teaduse panust praktiliste probleemide lahendamisele, peab ta hoidma korras alusteaduse, kuid vaatama üle ülikoolidega sõlmitavad lepingud, mis viiksid selgele tööjaotusele ja prioriteetide valimisele. Ülikoolid ei suuda tegelda kõigi maailma teadustega. Sama kehtib õppekavade kohta, sest enamik lõpetajaid vajab oskusi, mis tagavad töö, arengu ja rahulolu väljaspool akadeemiat.

Euroliidu andmed viitavad, et inimesed vahetavad tegevusala või ametit keskmiselt kaheksa korda tööea jooksul. Praegused magistritena lõpetajad tulid ülikooli siis, kui polnud veel nutitelefoni, rääkimata raha liigutamisest TransferWise’iga või WiFist Tartu-Tallinna rongis. Mõistmist vajab, et ülikooliaastad on vaid lühike ja intensiivne ettevalmistus 40–50-aastaseks tööeluks, mille kestel muutuvad vajalikud teadmised põhjalikult ning sage täiendusõpe on uus normaalsus.

Teaduslik konkurentsivõime ja eluliste probleemide lahendamise oskus on see, mis tagab töö ka tõeliselt headele doktorantidele, sõltumata sellest, et pretendente teadurikohtadele, arendaja ja tippametniku positsioonidele on palju. Doktorante pole kindlasti liiast vaatamata sellele, et märkimisväärne osa neist ei leia võimalust või soovi jätkata teaduses.

Millised on ülikooli arengud ja paanid? Kõik ülikoolid teevad olulisi valikuid: kuidas saavutada efektiivsem töökorraldus ning tagada eesmärgipärane hariduse sisu. Tallinna Tehnikaülikool sai hiljuti oma seaduse ja uuenenud juhtimiskorralduse, Tallinna Ülikoolis organiseeritakse tegevus võtmevaldkondade ümber.

Tartu Ülikool uuendab suvel vastu võetud põhikirjaga juhtimist ja struktuuri, mis jätkab 2007. aastal alanud ning 2012. aastal väikese nõukogu (11 liiget) ning senati ellukutsumisega jätkunud reforme. Uus põhikiri suunab ülikooli suuremale erialadevahelisele lõimumisele ja suurendab otsustuskogude vastutust valikute langetamisel. Eesmärk on vältida olukordi, kus struktuur on killustunud, olulisi otsuseid (õppe sisu, eelarve, ametikohad) tehakse piiratud ringis ning neis puudub laiem valdkondlik ja ülikooliülene vaade.

Praeguseks on kokku lepitud olulisimas: põhitegevus ehk õppe- ja teadustöö koondub nelja akadeemilisse üksusse, mis olemuselt sarnanevad teaduskonnaga. Teise juhtimistasandi moodustavad instituudid ja kolledžid, mida saab tõenäoliselt olema 25 ümber. Neist saavad ülikooli põhilised akadeemilised üksused oma põhikirja, arengukava ja eelarvega. Instituudid ja kolledžid moodustab ning nende kuuluvuse valdkonda määrab ülikooli senat 2015. aasta kevadeks. Järgmiseks sügiseks on uus struktuur, selle juhtorganid ja juhid töövalmis ning võime öelda, et ülikoolis välja kujunenud teadus- ja õppevaldkondadest (humaniora, medicina, realia et naturalia ja socialia) on saanud ka otsustus- ja juhtimistasand.

Kokkuvõtte asemel: kõrghariduses ja teaduses toimuv ei ole midagi erilist, vaid hoopis areng koos kiiresti muutuva maailmaga. Eesti ülikoolide töökorraldus ja juhtimine teevad praegu läbi elust endast tulenevaid ning rahvusvahelisi suundumisi järgivat arengut, et enam kasvatada ühiskonna haritust, uuendusmeelsust ja jõukust.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles