Ideel on poliitikute poolt vaadatuna jumet ses mõttes, et ükskõik, kas parvlaevad kuuluvad Vjatšeslav Leedole, Olav Miilile või kellelegi teisele, laevade prahirahast tekkiv rahavoog läheb suures osas riigikassast mööda. Aga kui kuuluvad riigiettevõttele, tuleb osa dotatsiooni dividendidena riigikassasse tagasi. Ükskõik mis parteid parasjagu valitsuses on, rahavoog on ja jääb. Selle mõtte juures on kerge konsensust leida.
Kui asjaosalised, sh toonane majandusminister Juhan Parts IRList, olid leidnud idee mõistliku olevat, asuti seda rakendama. Esimene rakendusplaan, mida IRL «Partsi plaaniks» kutsub, osutus aga ummikteeks. Algul rääkis Parts Miiliga poolteist aastat läbi, püüdes laevu lihtsalt ära osta. Aga seda ei saa riik teha niisama, müüja küsitud hinnaga. Järgmiseks andis Parts mullu novembris TSile käsu Miiliga äri teha, aga Väinamere Liinid saavutasid kohtult selle käsu peatamise.
Urve Palo ametisse asudes oli ministeeriumis üksjagu õpitud. Oli saanud selgeks, et asja tuleb ajada nagu õpikus, riigihanget korraldades. Teiseks oli välja mõeldud, et ka hankega saab asja ajada nii, et laevad ikkagi riigi (riigiettevõtte) kätte saavad. Mõeldud-tehtud, tulemust on igaüks ajalehest lugenud.
Kes arvab, et TSil on suur isu parvlaevu käitada või Leedot Väinamerelt välja suruda, eksib. TS ehk riik tahab laevu, st rahavoogu. Neid laevu võib edaspidi käitada ükskõik kes, kellega aga kaubale saadakse. Näiteks Väinamere Liinid. Vorstiviil Leedo võileival ei saa TSi laevu käitades olema küll sama paks nagu enne, aga vorst on vorst.
Kokkuvõttes olen veendunud nagu TSi juhid ja majandusministergi: ka pärast 1. oktoobrit 2016 käivad parvlaevad mandri ja saarte vahet. Vahepeal võib juhtuda mõndagi, aga laevad liiguvad, see on kindel. Samuti on kindel, et nende omanik on riik Tallinna Sadama kaudu. Ja 90 protsenti kindel, et vedaja on Väinamere Liinid. Seega, läänerindel suuremate muutusteta.
/nginx/o/2014/08/29/3307101t1h1b5a.jpg)
/nginx/o/2014/09/15/3350849t1hc944.jpg)