Andres Mäe

FOTO: Erakogu

Suurim risk, millega iga uus gaasitarnija, sh regionaalse LNG terminali käitaja, arvestama peab, on tarbijate piiratud hulk Balti riikides ja Soomes, kirjutab energeetikaekspert Andres Mäe.

Regionaalne veeldatud maagaasi (LNG) taasgaasistamise terminal on peamine võimalus mitmekesistada maagaasi importi ainsast tarnijast sõltuvates riikides: Soomes, Eestis, Lätis ja Leedus. Kuigi Euroopa Komisjon soovitas regionaalse LNG terminali rajada ühte kahest Soome lahe äärsest liikmesriigist, pidas Leedu paslikumaks soetada oma. Kas neli riiki Läänemere idakaldal suudavad ülal pidada rohkem kui üht LNG terminali?

Suurim risk, millega iga uus gaasitarnija, sh regionaalse LNG terminali käitaja, arvestama peab, on tarbijate piiratud hulk Balti riikides ja Soomes.

Kõigis neljas riigis on maagaasi tarbimine viimastel aastatel ka märkimisväärselt vähenenud. Eestis vähenes tarbimine viis aastat tagasi ja on püsinud seejärel ligikaudu samal tasemel. Lätis ja Soomes on maagaasi tarbimine vähenenud järk-järgult viimased kolm aastat.

Uute tarbijate lisandumist pole Balti riikides ega Soomeski niipea loota. Näiteks Leedule ennustati gaasitarbimise kasvu Ignalina tuumaelektrijaama sulgemisel, kuid elektrituru avamisega suurendati elektrienergia importi ning maagaasi import ja tarbimine kasvasid seetõttu arvatust vähem.

Läti ja Soome tarbijate võimalusi osta maagaasi mujalt, nt regionaalse LNG terminali kaudu, piiravad pikaajalised tarnelepingud Gazpromiga – leping Gasumiga kehtib aastani 2025 ja Latvijas Gazega aastani 2030. Gazpromiga konkureerida soovijate pakutav maagaasi hind peaks olema seetõttu palju soodsam, et ostjad oleksid leppetrahvidele vaatamata valmis Gasumilt ja Latvijas Gazelt (st Gazpromilt) vähem maagaasi ostma või koguni tarnijat vahetama.

Leedu ja Eesti gaasitarbijad on paremas seisus. Regionaalse LNG terminali kaudu imporditud maagaas saaks neis riikides võistelda nn torugaasiga juba alates 2015. aasta jaanuarist, kui lõppevad Lietuvos Dujose ja Eesti Gaasi tarnelepingud Gazpromiga ja nendega seotud tarbijail on põhimõtteliselt võimalik gaasimüüjat vahetada.

Neis riikides, kus pole tekkinud maagaasi tootjate ja tarnijate omavahelist konkurentsi, võistleb maagaas teiste kütustega. Tarbijate käitumist sellisel turul mõjutab kütuse suhteline hinnaeelis.

Maagaasi tarbimise kasvu Balti riikides takistab mh Venemaalt imporditava maagaasi suhteliselt kõrge hind, mis sunnib otsima teisi võimalusi (peamiseks asenduskütuseks on olnud kohalik hakkpuit). Hinnatundlikud tarbijad Eestis, Lätis, Leedus ja Soomes on seetõttu soetanud või soetamas seadmeid, mis võimaldavad toota energiat erinevaist kütustest, et vajaduse korral asendada kallim kütus odavamaga.

Euroopa energiaettevõtete kogemused näitavad, et Gazprom vähendab nn torugaasi hinda neile partneritele, kel on lepingud mitme tarnijaga.

Kui võrrelda maagaasi hindu kolmes Balti riigis ja nt Zeebrügge müügisõlmes Belgias, siis Venemaalt imporditud nn torugaas tuleb siinsele tarbijale kallim, ehkki on stabiilsema hinnaga, võrreldes hetketehingute hinnaga müügisõlmes.

Kuid Eesti, Läti ja Leedu tarbijail pole võimalust kasutada sesoonset hinnaeelist ehk osta maagaasi kevadel ja suvel odavamalt, varuks sügistalviseks kütteperioodiks.

Võimalus maagaasi hoiustada on seni vaid Läti maa-aluses gaasihoidlas Inčukalnsis, kust sügisel ja talvel varustatakse nii oma kui ka Eesti, Leedu ja Loode-Venemaa tarbijaid. 2017. aasta kevadeni on hoidla käitajaks Latvijas Gaze. Ettevõtte andmetel saab Inčukaln­si hoidla aktiivvaru suurendada praeguselt 2,3 miljardilt kuupmeetrilt 3,2 miljardile kuupmeetrile lisainvesteeringuteta.

Leedu plaanib rajada Syderiaisse oma maa-aluse gaasihoidla. Kuna LNG terminal Klaipėdas on juba valmis, sõlmis terminali käitaja Litgas lepingu Latvijas Gazega osa taasgaasistatud LNG hoiustamiseks Inčukalnsis.

Soomegi on huvitatud Läti hoidlast, sest põhjanaabrid peavad praegu toetuma Gazpromi hoidlatele Venemaal. Soome vajab Inčukalnsi hoidlale juurdepääsuks toruühendust Eesti ja Soome üle­kandevõrkude vahel.

Leedu suutis kolme aasta ja 128 miljoni dollariga rajada lisa-tarnekanali maagaasi impordiks. 27. oktoobril jäävabasse Klaipėda sadamasse saabunud LNG ujuvterminali võimsuseks on esialgu kavandatud kuni kaks miljardit kuupmeetrit maagaasi aastas (võimalusega suurendada seda nelja miljardi kuupmeetrini aastas).

Klaipėda LNG terminal saab toimida täiendava regionaalse tarnekanalina, mille kaudu varustada tarbijaid ka Lätis ja Eestis. Leedu ja Läti toruühenduse läbilaskevõimsust on kavas veelgi suurendada.

Euroopas avaneb maagaasi veeldajaile uuest aastast uus müügivõimalus. Mitmes Läänemere sadamas on valminud või valmimas LNG terminalid laevade varustamiseks gaasikütusega, sest 2015. aastast karmistuvad väävlisisalduse normid meretranspordi heitgaasides Põhja- ja Läänemerel. See sunnib laevaomanikke paigaldama alustele väävlipüüdurid või loobuma diislikütusest gaasikütuse kasuks.

Laevade punkerdamise terminalid võivad müüa LNGd ka tarbijatele maismaal, kuid teadaolevalt pole neid vähemalt esialgu kavas varustada taasgaasistamise seadmetega ega ühendada maagaasi ülekandevõrku.

Klaipėda LNG terminali olemasolu tõttu saab Soome lahe äärde kavandatud ja lisa-tarnekanalina mõeldud regionaalne LNG terminal tulla planeeritud võimsusega (kuni viis miljardit kuupmeetrit maagaasi aastas) vaid juhul, kui suureneb maagaasi tarbimine Soomes, Eestis ja Lätis. Vastasel juhul tuleb leppida alakoormatusega.

Meretranspordi varustamine pakub vaid osalist leevendust, sest konkurents selles vallas tõotab tulla tihe. Maismaatarbijate puhul lisandub kütuste hinnakonkurents – terminali(de) kaudu imporditud ja taasgaasistatud LNG-l tuleb ju võistelda ka nn torugaasiga.

Regionaalse terminali asukohast tähtsam on gaasituru reeglite ühtlustamine, et Klaipėda LNG terminali kaudu nt Eesti tarbijate ostetud maagaasi saaks transportida läbi Läti ja hoiustada Inčukalnsis.