Angelina Jolie

FOTO: SCANPIX

Eesti vajab üht tõsist annust soometumist. Mitte selles pahatahtlikus mõttes, millega meie poliitikud (ja osa meediast) on kajastanud president Niinistö Venemaa-visiiti ja välisminister Tuomioja arvamusi. Vastupidi, selle kaalutletud ja otsusekindla poliitika mõttes, mille perspektiiv ei muutu paari kuu või nädalaga, kus paigas on nii piirid kui ka vähemused. Poliitika mõttes, mille suurim puudus on meie endi mõistmatus.

Eesti juhid on olnud üha varmamad Soome pihta puusalt tulistama. Vaid vähenegi süvenemine osutab aga, et neid kapriisseid torkeid ei tehta tugevuse positsioonilt, et nad ütlevad väga vähe Soome kohta ning palju Eesti ja tema nõrkuste kohta. Kaalugem paari keskset paradoksi. Esiteks, Soome Venemaa-poliitikat armastatakse meil kirjeldada ennastpetva lepitusena, Eesti välispoliitikat kaine põhimõttekindlusena. Kui vaatlejat, kes oludega lähemalt tuttav ei ole, teavitada vähemuste teemast, võiks talle andeks anda mulje, et venekeelne vähemus ei moodusta veerandit mitte Eesti, vaid Soome elanikest.

Teiseks võiks talle andeks anda järelduse, et kahest riigist on Eesti, mitte Soome see, kel on olemas iseseisev kaitsevõime ja arvestatav heidutus. Et Soome, mitte Eesti sõltub oma püsimises täielikult kaugete liitlaste heast tahtest ja ohverdusvalmidusest. Et Soome, mitte Eesti väline sõltuvus on selline, et sellisel riigil ei saagi klassikalises mõttes olla huve. Huvid määravad mõistetavalt need, kes Eesti turvalisuse tagamiseks tuumarelvaga idanaabri vastu oma naha mängu panevad.

Kolmandaks üllataks vaatlejat, et kaht kõrvuti asetsevat riiki ei seo ühine üleüldine kaitseplaan Venemaa vastu. Kui vaenlane tuleb, on igaüks väljas enda eest.

Pöörame nüüd selle komejandiks kiskuva jutu õigetpidi. Soome on see, kellel on kaitsevõime, kodanikuriigi ühtsus ning huvid, mida president ja välisminister esindavad. Ning väärtused, mis meie õnneks on täpselt need, mis meilegi õiged on. Meil on Soomet vaja kaugelt rohkem kui Soomel meid. Võtkem mantra, et Soome peab kõigepealt liituma NATOga. Näib, et Eesti juhid ei saa aru, et kaitsetagatise nõutamine Helsingilt tähendaks Helsingi loomulikku huvi meie konfliktialti vähemuspoliitika vastu. Oleksime me üldse selliseks kompromissiks valmis?

Lisaks vaatab NATO-jutt mööda peamisest: Läänemere idaosa riigid peavad suutma end ühiselt kaitsta siin ja praegu, sõltumata ühe või teise klubikuuluvusest. Paindlikkust peab esmajoones üles näitama nõrgem. Eesti kutse Rootsile ja Soomele saata sõjalennukeid Ämarisse harjutustele on tervitatav, kuid vaid esimene samm.

Meil on vaja ka ajaloolist ärkamist. Mõistmist, et respekti ei looda meile tuttaval «vorst vorsti vastu»-põhimõttel. Soome näol on meil unikaalne naaber. Sõjaliselt, kuna ta sai ainsana Pyrrhose kaotuse NSVLilt, säilitades iseseisvuse. Ning diplomaatiliselt: II maailmasõjas oli Soome ainus kaotaja, keda käsitleti lahus Saksamaast. Jutt sellest, et Eesti ja Soome olid 1939. aastal ühel arengutasemel, on alp ignorantsus: Eesti oli diktatuur ja Soome üks harvadest Euroopa demokraatiatest. Tänapäeval on Soome Põhjamaade hulgas. Eesti piirkonna «kõige lõimunuma riigina» on vaikselt hingusele lasknud soovi Põhjamaade Nõukokku pääseda. Pole ühtki objektiivset mõõdikut, mille järgi Eesti elu poleks praegu kaugel maas Soomest.

Tulgem mõistusele: soometuda tuleb nii kiiresti, kui jõuame. Esimeses järjekorras tuleks üle võtta see luterlik sirgjoonelisus ja valskust mitte taluv ühiskondlik kultuur, mis Soome esindajatel Eesti omadega ühe laua ääres istudes nii tajutavalt olemas on. Nimetagem seda ühepalgelisuseks.