Vandeadvokaat Ants Nõmper.

FOTO: www.rln.ee

Oktoobri keskel raputas meediamaastikku hagi tagamise määrus, millega keelati ERRil näidata ühte lõiku saates «Pealtnägija». Eestis tehakse tavaliselt mitu hagi tagamise määrust päevas, kuid enamikust neist ei kuule me midagi. Millest siis selline meediakära kõnealusel juhtumil? Põhjus on ilmselt see, et kohtuvõimu rataste vahele sattus ajakirjandus ise. Olles esindanud kohtus nii ajakirjandusväljaandeid kui ka neid, kes leiavad, et ajakirjandus on neile liiga teinud, leian, et kohtuvõim on käitunud õigusriigile kohaselt.

Hagi tagamine tähendab vaidlusaluses olukorras ajutise seisukoha võtmist kuni kohtuvaidluse lõppemiseni. Hagi tagamise korras võib näiteks keelata kinnistu müümise, määrata lapse elukoha ühe vanema juurde, arestida vara, kehtestada vägivaldsele abikaasale lähenemiskeelu jne. Kohus võib kohaldada ka muid abinõusid, sealhulgas keelata teatud laadi info avaldamise. Eestis on kohus info avaldamist keelanud väga erandlikel juhtudel, mille üleslugemiseks piisab ühe käe sõrmedest. Tõsi on see, et info avaldamise keeld piirab väga tugevalt ajakirjandusvabadust. Seetõttu peab see otsus olema eriti hästi kaalutud ja põhjendatud. Asjaolu, et Eestis on keelamisjuhtumeid olnud väga vähe, näitab selgelt, et meie kohtud ei piira ajakirjandusvabadust kergekäeliselt, ning seda tõendab kasvõi meie kõrge koht ajakirjandusvabaduse indeksis.

Olen meedias avaldatud info põhjal aru saanud, et  «Pealtnägija» kavatses avaldada andmeid, mis olid arutluse all kinniseks kuulutatud kohtumenetluses. Kohtumenetluse kinniseks kuulutamine on samuti erandlik, sest üldjuhul on kohtumenetlused avalikud. Kinniseks kuulutamise aluseks võib olla vajadus kaitsta eraelu, riigisaladust, konfidentsiaalset informatsiooni vms. Kohtumenetlust kinniseks kuulutamata ei ole neil juhtudel võimalik erapooletu ja aus õigusemõistmine.

Sellega, et kinnises kohtumenetluses arutatu tuuakse avalikkuse ette parimal eetriajal edastatavas populaarses telesaates, tallatakse jalge alla isikute õigus ausale kohtumõistmisele. Seetõttu on põhjendatud, et kohus keelab ajutiselt andmete avaldamise kohtumenetluse ajaks ja pärast seda. Alles siis, kui on selge, kellel on õigus, otsustab kohus, kas andmed avaldada või mitte. Kuivõrd tegemist on juba aastatetaguse juhtumiga, siis puudub ka vajadus ühiskonda kiiresti informeerida.

Kas me hakkame nüüd ajakirjandusvabaduse indeksis langema? Vaevalt küll. Kõnealune olukord meenutab natuke ajakirjanduse reaktsioone Leedo vs Delfi lahendile. Samamoodi, nagu ei toonud riigikohtu otsus toona kaasa kommentaariumide sulgemist, ei too ka üks hagi tagamine kaasa ajakirjanduse suukorvistamist. Pigem oleme astunud sammu euroopalike väärtuste poole. Näiteks keelas Prantsuse kohus juba 1996. aastal hagi tagamise korras president Miterrandi terviseandmeid sisaldava raamatu levitamise. Euroopa Inimõiguste Kohus pidas seda ajutist keeldu põhjendatuks. Samasuguseid näiteid võib teiste riikide kohtutest veelgi tuua. Ajakirjanduse allumine kohtulikule kontrollile ei ole tsensuur, vaid õigusriigi tunnus.