Viktor Šenderovitš: sõda kui emake armas

Viktor Šenderovitš Foto: Erakogu

Malepartii kaotanu rehitseb kokku malendid ja paiskab need oma vastasele näkku. Valelt tabatu hakkab jämedalt käituma. Varguselt tabatu langeb hüsteeriasse ja haarab noa. Ei midagi isiklikku - tehnoloogia. Enesealalhoiuinstinkt.

Asetage ennast nende asemele - varastanu, valetanu, kõik kaotanu - ja te taipate, et sõja eskaleerumine on peaaegu vältimatu. Ukraina ei puutu asjasse. Ei puutu asjasse «Novorossija», vaenlased-jänkid, paheline geiroopa ega meie saladuslik vaimsus - kõik see on vaid katse suure, patriootlikku tantsu esitava rahvaansambli tähelepanu rahavahetuskursi tabloost eemale hoida.

Alles eile see mitmemiljoniline ansambel pani ametisse koorijuhid, tundis uhkust Krimmi rohemehikeste üle ja rõõmustas ÜAAUK-d (Ülevenemaaline Avaliku Arvamuse Uurimise Keskus) Turkmeenia-mõõtu toetusega kogu olevale. Täna ta hakkab juba väikest viisi kukalt sügama ja ärevusega palgamaksmisluugi poole kiikama.

Kui inimeste tähelepanu kähku kõrvale ei juhi, saabub pu-pu.

Tegu pole ju mingite uimaste valge lindi kandjatega, siin ei saa piirduda loominguliste plakatitega, ja ülal saadakse sellest aru. Ja kui millekski, siis Hiina müüri paksuse OMONi ahela jaoks neil kindlasti raha jagub. Ent kui läheb tõeliseks andmiseks, ei päästa ka OMON...

Kui kõik eelmisel etapil nihu läks (veerand sajandit tagasi), oli riigil alternatiiv, mis kehastus Rahvasaadikute kongressis, avalikustamises, Gaidaris... Oli muutuste energia sees ja nende muutuste möödapääsmatuse adumine ülevalpool. Oli välisilm, mis vaatles lootusega, kuidas koletis omandab inimlikke jooni...

Täna ülevalpool lihtsalt võetakse viimast, võites aega valuuta-interventsioonidega varude arvelt, mis koguti rammusail nafta-aastail. Aga lusikake juba kraabib kuuldavalt põhja. Mida siis peale hakata?

Eelmisel etapil võis suunduda Pariisi klubisse raha järele, ent olümpiarõngad pitsitasid Putini pead nõnda, et ta rebis suhted maailmaga puruks. Täna võib vaid Hiinale anduda, aga praeguses seisus saab Hiina meid niigi peagi tasuta kätte, ja Taevapoegade maal ei ole kuhugi kiiret.

Aasta, mis algas massilise idiootliku eufooriaga, lõpeb nii, nagu lõpeb iga eufooria - karmi kohtumisega reaalusega. Rubla enam ei liugle, vaid kukub kolinal, Ukraina on aastakümneteks kaotatud ja NATO väed ei rivistu Poolas, vaid otse perimeetril. Et tegu on Putini täieliku fiaskoga, on selge kõigile - peale Kremli politoloogide.

Sellest punktist on kaks teed. Esimene - Euroopa oma - erruminek ja patukahetsus, ent meie psühhiaatrilise juhtumi puhul ei kaaluta seda isegi teoreetiliselt. Nurka aetud, väljapoole hambaid irevile ajav Putin viskub panuseid tõstes uude avantüüri. Viimased rahad on heidetud sõjanduse mobiliseerimiseks; käiku läks viimne välispoliitiline ressurss - tuumašantaaž...

Kogu selle peadpööritava aasta jooksul olen endale esitanud ühe ja sama küsimuse (ja mulle tundub, et praegu on see ka peamine küsimus kogu maailma jaoks): kas ta blufib või on tõeliselt peast segi keeranud? Pikka aega tundus mulle, et ta blufib. Enam ma pole selle vastuse õigsuses veendunud.

Muidugi, ta unistab veel sabinate vahel kuivaks jäämisest, ent tundub, nagu oleks ta juba adunud, et see ei õnnestu. 15 aastat absoluutset võimu pole teda mitte üksnes moraalselt, vaid ka intellektuaalselt laostanud. Ta pole siiani õppinud internetti kasutama, eelistab eritoimikuid, mille asetavad tema lauale eriväljaõppe saanud inimesed. Need toimikud kujundavadki meile oksendamiseni tuttava pea sisu. Ta näeb ammu reaalsust läbi oma, väga erilise läätse...

Ta võib päriselt mitte aduda, millise surmava piirini ta on riigi viinud. Seal, oma isiklikus ajus, võib ta endaga täiesti kokku leppida kogu oma hullumeelse tegevuse patriootlikes hüvedes. Kognitiivse dissonantsi ületamine, teate. Ja vaid ootamatul valgustuse hetkel, tõenäoliselt, saabub lühikeseks ajaks arusaamine oma täielikust üksindusest, õudusest ja väljapääsmatusest. Ja Gaddafi ning Miloševich saabuvad südamest rääkima.

Asetage ennast Putini kohale, pingutage, vaadake maailma läbi tema silmade - ja te saate aru, et järjekordne sõda on peaaegu möödapääsmatu. Talle, emakesele, saab kõik süüks panna ja - kurat teab, äkki õnnestub surmani Kremlis vastu pidada.

Tõlkinud Teet Korsten. Artikkel ilmus väljaandes Igapäevažurnaal.