FOTO: Corbis/Scanpix

Koolitulistamise põhjuste uurimisel on tegeletud nii koolitulistajate sotsiaalsete mõjutajate uurimisega, nagu perekond, meedia, kui ka koolitulistajate psühholoogilise analüüsiga.

James P. McGee ja Caren R. DeBernardo loovad 12 noorukist koolitulistaja psühholoogilise üldprofiili, mis neid tapjaid ühendab: nad on varem olnud teistest eemalehoidvad ja endassetõmbunud; nad on enamasti tundnud huvi vägivallaga seotud teemade vastu; nad pole varem vägivaldselt käitunud; nad on kaldunud olema depressiivsed. Mitmetel neist on ilmnenud mõningate isiksusehäirete jooni, näiteks paranoilisus ja nartsissistlikkus.

J. Reid Meloy juhitud autorite kollektiiv võrdleb oma uuringus 34 noorukit, kes tapsid üksi või mitmekesi 27 inimest. Enamikku neist ühendab huvi relvade vastu ja kalduvus fantaseerimisele. Enamik neist pole varem antisotsiaalselt käitunud. Tapjate hulgas on kaheksa noorukit, kes kuuluvad mõiste «kättemaksjad klassiruumist» alla.

Autorid leiavad, et need kaheksa on enamikus olnud varemalt koolis kiusatava rollis, kuid ise pole teisi kiusanud.

Oma 2000. aastal ilmunud monograafias lähtub Mary Ellen O’Toole FBI uurimuste tulemustest, andes ülevaate 18st koolitulistamise juhtumist, ja rõhutab, et kõiki koolitulistajaid ühendavaks faktoriks on nende madal enesehinnang, ja lisab, et mitmel tulistajal oli kalduvus nartsissismile. Autor tõstatab hüpoteesi, et nartsissism (eneseimetlus) varjab sellise nooruki madalat enesehinnangut.

O’Toole hoiatab ajakirjanduses levinud eksiarvamuste eest, millest tüüpilisemad on: koolivägivald on epideemia; kõik koolitulistajad on ühesugused (sarnase isiksusega); kõik koolitulistajad on erakliku käitumisega üksiklased; kõiki koolitulistajaid motiveerib kättemaksuiha; kõige suurem riskifaktor on relvade kättesaadavus.

Massimõrvarite motiive uurinud Michael Shermer jagab need kolmeks: psühhopaatia või vaimuhaigused; ideoloogilised veendumused; soov välja paista, kuulsaks saada. Ka paljusid koolitulistajaid saab nende alla liigitada. Lisaks on ettekavatsetud vägivalla põhjustena nimetatud ebaõigluse tunnetamist enese suhtes ja/või soovi saada rahuldust vägivallast.

2003. aastal ilmus põhjalik ülevaade aastatel 1992–2001 toimunud koolitulistamistest USAs. Olulisemate tulemustena öeldakse: enamikku koolitulistajatest on õpetajad ja õpilased hiljem iseloomustanud kui eraklikke ja endassetõmbunuid; peaaegu kõigil uuritud juhtumitest olid koolitulistajad varem koolikiusamise ohvrid; peaaegu kõigi uuritud juhtumite puhul oli nende vanematel ja enamikul õpetajatest puudulik ülevaade koolitulistaja elust ja hoiakutest.

Käitumisteadlased on leidnud sarnaseid jooni agressiivselt käituvate inimeste puhul: ebapiisav või puuduv empaatiavõime, positiivne hoiak vägivalla kasutamise suhtes, enesekontrolli puudulikkus ja liigne enesekesksus. Nimetatu viitab kasvatuse puudulikkusele.

Kasvatus tähendab oma olemuselt vanemate mõju lapsele ja siin on tähtis koht vanemate käitumisel, mida jälgides omandab laps baashoiakud suhtumistes endasse ja teistesse. Saavutamaks, et lapsed kasvaksid enesest ja teistest lugupidavaks ning elaksid elu, milles ei domineeri negatiivsed emotsioonid, tuleks laste kasvatamisel lähtuda kolmest printsiibist: armastuse ja hoolivuse väljendumine vanemate käitumises; vanemate oskuslik reeglite kehtestamine ja neis kokkuleppimine ning vanematepoolne teiste inimeste (ka oma peres) väärtustamine ja lapse empaatia arendamine.  

Hoolimatu ja/või jõhker autokraatlik suhtlemine lapsega võib tüüpiliselt tekitada nn miinusmärgiga lapse, kes võib kalduda kas alistuvusse või agressiivsusesse. On oluline märkida, et vägivaldsusele kalduval lapsel/õpilasel on negatiivne enesesse suhtumine enese eest «ära peidetud» – ta ei räägi (ei mõtle) sellest, et tajub end mingis mõttes teistest halvemana, vaid räägib (mõtleb) hoopis sellest, et teine (teised) on millegi poolest halb (halvad). Selline õpilane paneb hoolikalt tähele teiste reaktsioone enda käitumisele ja tõlgendab isegi süütuid märke sageli enesele ebasoodsate või vaenulikena.

Laste/õpilaste kasvatuse seisukohalt on sotsiaalses keskkonnas avalduv rohke agressiivsus kahtlemata negatiivse toimega. Kui televiisoris näidatakse pidevalt (filmid), et vägivald on probleemi lahendamise parim viis, siis väärtustatakse agressiivsust ja jõudu. Veel ohtlikum on lapse kasvatuse aspektist see, kui filmides on peksmine ja tapmine lausa loomulik.

Edastatakse sõnumit «Pahasid võib ja tuleb tappa». Lapsele on aga mõiste «paha» sageli hoopis teise tähendusega, kui seda on filmi paha negatiivne kangelane. Lapse/nooruki jaoks võib «paha» olla ka see, kes ei täida tema tahtmist või on millegi poolest «teistsugune».

Tekib küsimus, kas vägivald filmides mõjutab kõiki lapsi ühtmoodi negatiivselt. Arvatakse, et positiivse minapildiga lapse puhul (kes austab ennast ja teisi) on taolise filmivägivalla halb mõju väike või olematu. Kindlasti aga mõjub meedia kaudu ilmnev agressiivsus negatiivselt nn miinusmärgiga lapsele/õpilasele, kellel on puudulik empaatiavõime ja kes kaldub vägivallale mõtetes ja/või tegudes.

Alustada tuleb sellest, et me räägime rohkem sellest, kuidas laste kasvatamisel edasi anda väärtusi ja hoiakuid, mis toetavad lapse empaatia arengut ja mis väljendavad elu pühadust, ainulaadsust ja teiste inimestega arvestamist. Vahel ei oska vanemad seesuguseid väärtusi/hoiakuid lastele edastada. Siis on neil kasulik õppida, mida ja kuidas.

Paraku esineb vanemaid, kelle kasvatushoiakuid iseloomustavad sõnad «sund» ja/või «vägivald». Vanemad, kes väärtustavad sundi ja eriti karistust laste kasvatamise peamise võttena, ei mõtle sellele, et tagajärjena võivad nad saavutada madala enesehinnanguga ja vägivallale kalduva lapse.

Sellistel vanematel kalduvad olema konfliktsed ja/või emotsionaalsete häiretega lapsed. Selliste laste käitumist iseloomustavad sõnad: kartlik, kõhklev; tasane, õnnetu; kergesti ärrituv, passiivselt vaenulik või salakaval, stressitundlik, tusane, sihitu (mitte korraga).

On oluline rõhutada, et mida varem nendega tegelema hakatakse, seda suurem on võimalus, et neist ei kasva peksjaid ja/või tapjaid. Oluline on toetada positiivse enesehinnangu väljakujunemist lasteaialastel ja algklassiõpilastel, kel seda pole.

Seda saab teha loominguliselt, mängude ja tegevuste kaudu. Lastele/õpilastele tuleb õpetada mitteagressiivseid konfliktide lahendamise võtteid, luua võimalusi nende empaatia arenguks ja õpetada neile oma vihaga toimetulekut ning seda, kuidas oma impulsse paremini kontrollida. Muidugi peavad õpetajad olema neis valdkondades pädevad. Kas nad kõik seda praegu on?

Käitumisteadlased Jack Levin ja Eric Madfis ütlevad koolitulistamise ärahoidmisest rääkides, et koolis tuleks enam rääkida sellest, kui palju igaüks õpilastest ja õpetajatest saab ära teha selleks, et koolitulistamist kunagi ei tuleks. Autorid rõhutavad, tuginedes koolitulistajaid käsitlevatele uuringutele, et enamikul juhtudel ilmnesid sellise õpilase käitumises selged märgid kroonilise pingeseisundi kohta, mida õpetajad ja kaasõpilased ignoreerisid.

Autorid usuvad, et võtab aastaid, enne kui nooruk, keda koolis kiusatakse ja alandatakse ja/või kes tüüpiliselt leiab tõrjumist/mittemõistmist nii oma vanemate poolt kui koolis, teeb plaani tappa oma klassikaaslasi ja/või õpetajaid. Selleks ajaks kui plaan on küpsenud, on õige aeg õpilase probleemidega tegelemiseks mööda lastud. Kuid aastaid varem oleks peenetundeline õpetaja või hooliv vanem olnud võimeline kuritegu ära hoidma.

Arvan, et olulisim on leppida ühiskondlikult kokku selles, et tuleb leida vahendeid süvendatud tegelemiseks probleemsete lastega, eriti lasteaias ja algkoolis. Meetmete süsteemi peaks kuuluma nii õpetajakoolituse arendamine kui toe pakkumine lasteaedade ja algklasside õpetajatele psühholoogide ja abiõpetajate näol. Koolitulistamise ärahoidmise oluliseks viisiks on ka klassijuhatajate töö jätkuv tähtsustamine ja nende abistamine teadmiste/oskuste omandamisel, kuidas muuta klass üksteisest hoolivate õpilaste grupiks.

Artikkel põhineb allikal: Krips, H., Siivelt, P., Rajasalu, A., «Suhtlemine probleemsete õpilastega», Atlex 2012.  Selles on viidatud:

Levin, J. ja Madfis, E. (2009). «Mass Murder at School and Cumulative Strain: A Sequential Mode». American Behavioral Scientist, 52, 1227–1245.

McGee, J. ja DeBernardo, C. (1999). «The classroom avenger: A behavioral profile of school based shootings». The Forensic Examiner, 8, 16−18.

Meloy, J. R., Hempel, A. G., Mohandie, K, S. ja Gray B. T. (2001). «Offender and offense characteristics of a nonrandom sample of adolescent mass murderers». Journal of the American Academy of Child and Adolescent Psychiatry, 40(6), 719–728.

Moore, M. H., Petrie, C., Braga, A. ja McLaughlin, B.L. (2003). «Deadly Lessons: Understanding Lethal School Violence». Washington, DC: The National Academies Press.

O’Toole, M. (2000). «The school shooter: A threat assessment perspective». Quantico, VA: Critical incident response group. National Center for the Analysis of Violent Crime, FBI Academy.

Shermer, M. (2013). «Preventing Highly improbable Mass Murders like thatat Sandy Hook Elementary School Is Impossible, but There Are Things We Can Do to Decrease Violence». Skeptic, 18 (1).