Asjade ja protsessidega, mida ei saa muuta, tuleb harjuda ja kohaneda. Loomulikult on oluline ka mõista, miks sündmused toimuvad just teatud viisil ja mitte teisiti. Kõrgharidus ja kõrgkoolides õppimine on muutumas. Praegu seisavad paljud riigid silmitsi faktiga, et erialadel, mida asutakse kõrgkoolides õppima, lõpetab vaid ligikaudu pool alustajaist või veelgi vähem. Niisuguses asjade käigus nähakse negatiivset arengut – midagi on valesti.
Tavaarvamus on, et mida rohkem ja usinamalt õpitakse, seda parem õpitulemus saadakse ja seda parem ollakse ka tööalases ja majanduslikus mõttes. Piisavalt on analüüse, mis näitavad, kuidas iga koolis käidud aasta lisab midagi järgneva tööelu edusse ja majanduslike võimaluste ulatusse. On käsitlusi ka sellest, et kõrgema haridustaseme diplom on juba piisavaks signaaliks, et inimest rohkem tunnustada, maksta kõrgemat palka, tööalaselt edutada jne. Haridusalaste tunnistuste väljaandmine ja arvesse võtmine lähtub just paberi signaalefektist.
Kõrgharidusteede lõpetamise küsimus muutus nii haridusjuhtide kui uurijate jaoks rahvusvaheliselt aktuaalseks ligikaudu pool sajandit tagasi. See oli periood, mil kõrgkoolidesse vastuvõtt oluliselt laienes, aeg, mil loodi uusi ülikoole ja erialasid. Kõrgharidus avanes massidele. Kõrghariduse ekspansiivne areng tõi aga kaasa selle, et paljud õppimist alustanud tudengid ei tahtnud või ei suutnud valitud eriala või kõrgkooli lõpetada. Õpingute katkestajate suur arv hakkas tõmbama tähelepanu. Seesugune negatiivne protsess ajendas uuringuid eesmärgiga leida ja kõrvaldada ladusaid õpinguid takistavad tegurid. Leitud põhjused võib laias laastus jagada kaheks. Esiteks on väljalangemises süüdi üliõpilased ise (asjatundmatu erialavalik, madal võimekus, kohanematus, huvide puudumine, kõrgkoolile mittevastavad õpiharjumused jne). Teiseks on väljalangemises süüdi kõrgkoolid, kes ei suuda üliõpilasi piisavalt integreerida, õpetada huvitavalt ja motiveerivalt. Nende põhjuste kõrvaldamiseks on tehtud palju nii üliõpilaste vastuvõttude korraldamise kui kõrgkoolipedagoogika vallas. Kuid vaatamata haridusjuhtide ja kõrgkoolide püüdlustele paremini õpetada, on paljudes riikides kõrgharidusest väljalangevus suur.
Kõrgkoolis õpingute peatumisele on kujunemas uus seletus, mille kohaselt võiks väita, et suur väljalangevus kõrgkoolist on tänapäeva maailmas normaalne ja paratamatu protsess. Kui kasutada Elisabeth Hovdhaugeni (Oslo ülikool, Norra) mõtteid, siis võiks öelda, et kõrgkoolist väljalangevus on eelkõige koolide ja mitte niivõrd ühiskonna või üliõpilase probleem. Veidi lihtsustatult – üliõpilased ise ja ühiskond tervikuna võivad õpingute katkemisest ja väljalangemisest ka võita.
Mõttekäigu põhjendus on lihtne. Õppimiseks on palju võimalusi, peame siis silmas erialasid, kõrgkoole või õppimisvorme. Rahvusvaheline haridusturg on üsna avatud ja erinevate riikide võimalusi pakkuv. Nagu turumajanduses ikka, toimub suur osa hääletamist tarbijate, sh üliõpilaste jalgadega.
Enamik nendest, kes kusagil katkestab õpingud, jätkab neid teises kohas. Õpingute katkestaja ei pruugi olla inimesena saamatu või kehvadest oludest pärit tudeng. Tal võib olla oma kaalutletud põhjendus. Mitmes arenenud riigis (Soome, Rootsi, Norra) on kõrgkoolis õpingud katkestanud tudengite vanemate haridustase isegi kõrgem kui nendel, kes õpingutega ootuspäraselt järjekindlalt on toime tulnud. Õpingute katkestamine ei pruugi olla harjumatus intellektuaalse tööga. See võib olla oma olemuselt ka valik. Valik õigema eriala ja paremate õppimisvõimaluste suunas. Mida suurem ja avaram on õppimisvõimaluste valikute spekter, seda suurem on ka liikuvus õppekohtade lõikes. On kirjutatud artikleid, mis juba pealkirja tasandil püüavad õpingute katkestamise probleemi ümber sõnastada – «Elukriisist elukestvale õppele». Õpingute katkestamine ei pruugi olla üldsegi kriis, vaid väga oluline õppimise episood õppijale tema eneseteostuse võimalustest.
Eesti keeles me räägime elukutsetest. Ajalooliselt on selle taga religioosne arusaam sellest, et inimene on jumalikult kutsutud ja seatud mingit kindlat tööd tegema. Kogu elu: kutse/kutsumus on selline. Majandusliku arengu stabiilsuse perioodidel võib niisugune vaatenurk olla põhjendatud – ühte tööd tuleb teha kaua. Viimastel aastatel aga kohtab hariduspoliitilistes tekstides üha enam osutusi, et töökohtadel nõutavad oskused ja teadmised on kiiresti muutuvad ning valmis tuleb olla pidevateks muutusteks. Kutse kogu eluks näib olevat jäänud ajalukku.
Kõrgkooli ja eriala vahetus ei pruugi negatiivselt kajastuda järgnevas tööhõives. Sylke Schnepf (Southamptoni ülikool, Ühendkuningriik) on näidanud erinevate riikide andmetele toetudes, et kõrghariduse katkestanud tudengid pole järgnevalt tööalaselt halvemas positsioonis kui need, kelle õpingud on olnud järjepidevad. Samaväärsus võib tulla sellest, et oma vigadest, valearvestustest jms on suudetud õppida, mis kokkuvõttes on viinud mõistlikule lahendusele tööjõuturul.
Kui silmas pidada Eestit, siis viimasel kahekümnel aastal on kõrgkooli lõpetajaid olnud ligikaudu sama palju kui katkestajaid. Tabelis on esitatud statistikaameti andmed Eesti kõrgkoolide bakalaureuseõppesse vastuvõetute, õpingud katkestanud ja kraadi omandanud üliõpilaste kohta. Tabelis esitatud arvud on mõeldud ainult üldtendentsi illustreerimiseks. Nii vastuvõtt, katkestamine kui lõpetamine toimuvad tegelikult erineval ajal. Suured vastuvõetute arvud peidavad endas fakti, et õppima asutakse korduvalt ja korduvalt. Ja katkestamine ei tähenda, et uuesti ei proovita ning et üldse lõpuni ei jõutagi. Kui asuda seisukohale, et iga vastuvõetud tudeng peab saama diplomi, võib olukorda pidada dramaatiliseks ja põhjused näivad olevat selged: valesti valitud eriala, kehv õpihuvi, rahanappus, halb õppetöö kvaliteet, hoolimatus tudengite suhtes jne.
Ent kui asuda vaatekohale, et olemasolev ongi mõistlik, võib olla rahulikum. Äkki nii peabki olema? Äkki nii ongi õige? Ehk ongi mõistlik mingid õpingud peatada siis, kui need on ennast ammendanud või andnud aluse õppida midagi muud ja kusagil mujal või et (edukaks) tööks rohkem vaja polegi? Omavahel konkureerivad kõrgkoolid pakuvad sadu erinevaid põnevate nimetustega ja kiiret tööedu lubavaid õppekavasid, mille tegelikku sisu polegi võimalik aimata enne, kui sellesse kõrgkooli sisse pole astutud. Ent nii või teisti – valikuvõimaluste olemasolu ja nende kasutamine on samm edasi ja mitte tagasi. Kindlasti on tunnustust väärt paljude tudengite suutlikkus leida kohe õige eriala, kuid reaalne elu paneb meid aktsepteerima ka teistsuguseid lahendusi.
See on hariduse lihtsustus, kui kujutame õpinguid pidevalt tõusva trepina. Trepp ei ole ka majas või nõlvakul eesmärk omaette. Trepp seob ja ühendab, viib kusagile. Nii on ka haridustrepiga – see ei pea üksnes tõstma, vaid seostama erinevaid võimalusi ja tegutsemisviise.
Olev Must on Tartu Ülikooli sotsiaalpsühholoogia dotsent.
Bakalaureuseõpingud Eestis (üliõpilaste arv)
Aasta 1995 2000 2005 2010 2013
Asus õppima bakalaureuseõppesse 3934 6960 7619 7518 6042
Katkestas bakalaureuseõpingud 2259 3030 4387 4701 4662
Omandas bakalaureusekraadi 2546 3123 5549 4386 3966
Allikas: statistikaamet