« ... ,» ütles ta mõtlikult sigaretti süüdates

Põlev sigaret. Foto: Sille Annuk / Postimees

Suitsetamine annab laval usutava sisetegevuse sisutule dialoogile ja tuge viletsale rollile, kuid ka lakkamatu suitsetamine ei suuda päästa kehva lavastust, kirjutab Tiit Palu värskes Sirbis.

Moodsad ajad. Teater püüab käia eluga kaasas. Mõnikord ühte sammu, vahel harva jõuab ette, enamasti lohiseb lootusetult järele. Elu ja inimlike nähtuste mõtestamine pole lihtne, sest vaateviise on palju ja kõigile meeldida võimatu.

Hoopis teisiti on seaduste ja reeglitega, millega seondub vaid juurutamise vaev. See on lihtne, selle korraldamiseks on igas asutuses palgal tõsiste nägudega inimesed. Seadusandjate ja terviseedendajate üks väga mõistlik tegu on suitsetamise keelamine avalikes kohtades. Pooldan seda kahe käega. Ka teater on avalik koht, igaüks võib sinna sisse astuda ja on alati teretulnud. Kui käib etendus, on saalis sageli mitusada inimest, kes vaatavad lavale, kus tegutsevad näitlejad, kes viivad neid rännakutele ruumis, ajas ja mõtetes.

Teatrisaalis on kõik avalikult koos avatud ruumis, kuid iga vaataja siiski omaette ja iseendaga. Selles ongi teatri mõte ja saladus. Selleks, et see paremini välja tuleks, tehakse ruum isegi hämaramaks. Näitlejaande üheks tunnuseks peetakse võimet olla n-ö avalikult üksi ehk käituda, nagu oleks ta üksinda kodus, kuigi on hoopis dekoratsioonide vahel ja teeb kokkulepitud asju õiges järjekorras. Õnnestumise nimel tehakse enne publiku ette minekut kaks kuud proovi.

Laval tuleb teha asju, mis on tähenduslikud ja viivad lugu edasi. Lavaaeg on liiga kallis, et teha selliseid asju, mis on kõnekad ainult natuke või üldse mitte. Ikka tuleb leida üles essents, luua ainult sellele lavastusele iseloomulik poeetika. Üha harvem, kuid endiselt vahel siiski jõuavad näitleja ja lavastaja veendumusele, et enam ei aita muu –  tuleb süüdata sigaret.

Millest räägib sigaret laval? Suitsetada oskab igaüks. Televiisorist on nähtud isegi suitsetavat gorillat ja lasteaiaeelikut. Koguni Arnold Rüütel olevat suitsetama hakanud, kui Gorbatšov teda tappa ähvardas. Teha aga suitsu nii, et see muutub kõnekaks ja olemuslikuks, nõuab pikaajalist kõva ja teadlikku treeningut. Kunst ei sünni kergelt!

Laval suitsetaja ümber tekib nukra ilu aura. Suitsev sigaret võtab ajalt kindla pikkuse ning muudab asjad suhteliseks ja seega huvitavamaks. Suitsetaja on rõhutatult üksi, isegi siis, kui ta suitsetab kellegagi koos, kes samuti suitsetab. Suitsetamine toob pingiotsale istuma vikatimehe, kuid mitte meditsiinilise tervisekahjustuse fakti tõttu, vaid elu mõtestamise vältimatu lõppjäreldusena. Kui tegelane süütab sigareti, siis on ta teadlik oma surelikkusest ja vaeb oma järelejäänud valikuid. See, et suitsetamine tapab, ei tähenda, et see poleks kaunis või ei seostuks ülevate hetkedega.

Suitsetamine on nagu Kanti kunstiteos, mis ei teeni ühtki pragmaatilist eesmärki. See ilmneb hoopis esteetilise äratundmisena, raskemeelse puhta iluna, mida ta toob suitsetaja ellu. Suitsetamine on terviklik ja kõnekas tegevus, millel on tugevad sidemed maailma ja Eesti kultuurilooga.

Elu ei lähe mitte ainult üha tervislikumaks, vaid ka aina kiiremaks. Varsti polegi enam mahti suitsu ette panna! Teatris püüeldakse lühemate ja veel lühemate stseenide ning suurema kirevuse poole, et põgeneda tekkivate tähenduste eest, sest just tähendustest hoidumine on moodsa kunsti peamine eesmärk. Suitsetamine aga võtab aega, suitsetaja astub korraks eluvoost kõrvale ja mõtleb järele, ta on tähenduste otsingul jõudnud vähemalt poolele teele. Tundub nii, et ennekõike tähistabki suitsetamine pingsat mõtlemistööd, võimaluste vaagimist, tagasi- ja ettevaatavat pilku enne otsustavat tegutsemist. Ega ilmaasjata öelda, et kus suitsu, seal tuld!

Lihtne on ette kujutada stseeni tegelastega, kes «midagi tegemata» suitsu pahvivad. Suitsetamine ise ongi see midagi, mis on korraga nii «piisavalt kõik» kui ka «mittemidagi». Suitsetamine annab usutava sisetegevuse sisutule dialoogile ja tuge viletsale rollile, kuid ka lakkamatu suitsetamine ei suuda päästa kehva lavastust.

Ajastul, kui tubakataime mõrvarlikkus on paljastatud, on sellest valmistatud toodete tarvitamisel eriti selge rituaalne tähendus. Grotowskilik teatriideaal näitlejast, kes kehastab nii preestrit, altarit kui ka ohvriandi, saab teoks igas laval tõmmatud mahvis. Suitsetamist teatris kui olulist kultuurilist nähtust ähvardab hääbumine, kui tulevad põlvkonnad ei mõista enam selle tegelikku sisu. Nii võimegi suitsetamisest rääkida kui ohustatud käsitöövormist, mille kadu võib kaasa tuua kultuurikatkestuse.

Vana teater. Olid sellised ajad, kui näitlejad tulid aegsasti teatrisse, et enne proovi algust kohvi juua ja suitsu teha. Proovi ajal, proovi vaheajal ja pärast proovi istuti ja suitsetati, samuti enne etendust ja vahel pikalt pärastki. Sageli süüdati sigarett eelmise hõõguvast konist. Suitsetati garderoobides, koridorides, proovisaalides, kabinettides, kohvikus ja trepikojas. Suitsetati ka vaikides ja omaette, kuid peamiselt hulganisti koos ja juttu ajades. Need, kes ei suitsetanud, püüdsid ikka suitsetajate lähedusse hoida, sest seal oli alati huvitav. See, et mõni ei suitsetanud, ei tähendanud, et ta poleks võinud vahel siiski suitsu teha.

See oli aeg, kui teatripärimust ei antud edasi mitte koosolekutel, trükistel ja siselistides, vaid inimeselt inimesele, vanemalt nooremale, kolleegilt kolleegile, üksteisele pakist suitsu ja tikult tuld pakkudes. Jah, see oli aeg, kui kõik pirrud kahel otsal lõkendasid.

Ent koitis päev, kui suitsetamine keelati kõigepealt kohvikutes, siis juba igal pool. Esialgu veel kogunesid näitlejad ja lavastajad poolsalaja garderoobidesse ja trepialustesse rühmadena suitsetama, kuid ruumidesse paigaldatud seadmed ja tõsiste nägudega inimeste range kontroll tegi sellele kiire lõpu. Mõni andiski alla ja lõi suitsetamisele käega. Teised nõustusid suitsetama selleks rajatud erikabiinides, kuid suitsetamise metafüüsika oli saanud surmahoobi, millest pole kerge toibuda.

Olen mõnest teatrist möödudes näinud aknast välja ulatuvaid sigarettidega käsi ja kurbi tuttavaid nägusid suitsu õue puhumas. Esietenduste ajal koguneb õlgadel jopedega inimrühmi välisuste taha: kas seal hoitakse hõõgvel tuld, mille inimkonnale kinkis Prometheus või aetakse niisama juttu?

Ühel kuulsal Jaltas tehtud fotol istuvad kõrvuti Churchill, Truman ja Stalin. Neil kõigil on suitsud (ühel muidugi sigar) suus või näpuvahel. Nad on võitnud Hitleri, kellel oli plaan keelata suitsetamine kogu planeedil. Nikotiinisõpradest kolmik jagas maailma omavahel ära, kuid oli vaid aja küsimus, et selguks tegelik võitja. Vaid Saksamaal, kus suitsetamise akt kannab senini antitotalitaarse vastupanu tähendust, on suitsetamine ka praegu aktsepteeritud osa kunsti- ja kodanikuvabadusest.

Kuna suitsetatakse sõnatult, kuid seda suurema tähendusrikkusega, on see valmistanud alati peavalu tsensoritele. Kahtlemata on ka Eesti teatri ajaloos peidus mitme doktoritöö jagu materjali suitsetamisest kui n-ö ridade vahel rääkimisest.

Tänapäeva hea teater on kohaloluteater. Loomulikult võib seda mõista väga erinevalt, nii Õnnepalu kui ka Lehmanni moodi. Kohaloluteatris on publik ja näitlejad igal hetkel teadlikud oma ühisest viibimisest siin ja praegu ning mängureeglid on kõigile teada. Täiusliku illusiooni teatrisse usuvad veel ainult mudilased ja muusikalisõbrad. Vana teater, see teater, kus minnakse enne etendust «loori alla» ning Othellol määritakse nägu mustaks (et ikka usutav oleks!) ning Oblomovi roll on reserveeritud trupi kõige trullakamale näitlejale (laisk inimene on ju paks!), elab oma viimaseid hingetõmbeid.

Kas see paradigmamuutus pole kuidagi seotud suitsetamise keelamisega? Kas polnud nii, et illusiooniteatri performatiivsed hetked olid seotud just suitsetamisega, sest siis oli lubatud hälbida stseenide järgnevuse ja ideede selguse rajalt ning komistada aja ja ruumi relatiivsuse ja elu sihituse auku? Suitsetava Othello puhul unustame saapaviksi ja tossav Oblomov on eelkõige inimene nagu me kõik! Kas polnud nii, et vanasti oli teater koht, kus käidi koos peamiselt suitsetamas, ning tänapäeva teater on koht, kuhu astutakse sisse, et aega raiskamata teha ära palgatöö?

Nostalgia. Oo, sügisesed suured jalgadel tuhatoosid, kus õunasüdamete ja konide segust tõuseb vänget niisket haisu, Priimast kolletunud suitsusõrmedega vanameistrid, järjekindlalt kindlameelsusetud hommikused tervisehoolikud, kes juba lõunaajal vannet murdsid ja puhveti leti taga näpuvärinal suitsupakilt ahnelt kile rebisid, galantsed džentelmenid karmi kraamiga endale ja parema poolisega daamidele, välgumihkel vestitaskus alati laetud – kuhu olete jäänud?!

Ahned sõõmud filtri servani ja üle selle, pingsast jutust hooletusse jäänud sigaretile tekkinud habras kookon, või siis otsustavalt poolepealt torditaldrikule puruks litsutud sigaret, millest kuldpruunid narmad näppudele kleepuvad, oo, vettinud konid – klassika kohvitassipõhjas, lahtikäristatud suitsupakist improviseeritud tuhatoos, tikkude vahelt viimseni kimutud pläruots, rõve hais riiete juures pärast korralikku pidu, taskupõhjast leitud taevakingitus pohmellihommikul, salapärased konid peldikukabiinides, paberossihülsivoltijad, vanaisa portsigaritega asjatajad, filtrimurdjad – kas olete lõplikult ajaloo kloaagis?

Aga surmamõistetu viimane sigarett, himur kaevikupläru tormijooksu eel, rahupiip koos teiste suguharuvanematega lõkke ümber? Kuhu on üldsegi jäänud traditsiooniline suitsupaus, kuidas oodata Godot’d ja kuidas tappa aega? Mida oleks väärt Friedebert Tuglase rauge paavstipilk sigaretita sõrmede vahel, kuidas kohtaksime Humphrey Bogartit «Casablancas», kui ei näeks esiti ta sigaretti hoidvat kätt? Mis oleks Sartre’i ja Camus’ eksistentsialism ilma tubakata, kuidas saanuks üldse rääkida enesetapu absurdsest aktist, kui olnuks keelatud suitsetada? Kas Karl Marx oleks kirjutanud «Kapitali», kui poleks lootnud vähemalt sigaritele kulunud raha tagasi teenida (asjatult lootis)?

Kas sajandilõpumeeleoludest oleks tõusnud Uus Naine, kui tal polnuks võimalust suitsetada kui korsten, film noir suitsuta suul – võimalik? Võimatu! Intellektuaalitsemine muusikas, filmis ja kirjanduses ilma tubakavinguste kohvikute ja keldriurgasteta? Kuidas tunda spliini võimaluseta suitsetada, kuidas toime tulla talumatu pingega, kui on ometi olemas sigaretid? Kuidas kujutada äärmuslikku skepsist, künismi, dekadentsi, emantsipatsiooni, tülgastust, depressiooni, kui jäetakse suitsetamata ainult sellepärast, et see on keelatud? Kuidas üldse minna üle piiri, kui üle piiri ei minda? Millal ometi lähevad asjad nii tõsiseks, et endised suitsumehed Ilves ja Obama taas suitsu suhu panevad ning nii Putinist selgelt eristudes ühendavad rahvad tema vastu?

Roland Barthes’i looming suitsuta on sama mõeldamatu kui tema hukkumine pesukäru rataste all, kui ta poleks samal hetkel sigareti (Gitanes) süütamisega ametis olnud. Pikalt võiks rääkida Cameli sigaretist, mis kleepus võluväel Mikk Mikiveri ülahuule külge ja võis seal süütamata olekus paeluda tema kuulajaid veerandtunde. Mäletan Priit Pedajast 1990. aastate alguse Draamateatri täissaaliga kontrolletendusel kesksel kohal troonides ahelsuitsetamas ja Kalju Komissarovit koolitunnis päeva neljandat suitsupakki lahti harutamas. Olen nagu paljud teisedki pakkunud Mati Undile suitsu just siis, kui ta oli suitsetamise maha jätnud. Meenutan imeliku heldimusega lavastust «12 vihast meest», kus terve patarei andis lavalt kaks tundi järjest niimoodi tuld, et publikut saalis nähagi polnud – keegi ei nurisenud.

Sigaret või piip? Või hoopis sigar? Kuidas esitada suitsetamist? Piibupopsutaja nüüd vaevalt «nälginud libudel näpistab palgeid», küllap on tegemist isikuga, keda paeluvad sisekaemused rohkem kui kergelt kätte juhtuvad võimalused. Kui piibumees aga tegutsema hakkab, on ka tagajärjed kapitaalsed, piibumeest on võimatu ümber veenda või tagasi keerata. Piibumees on filosoof, sigaretimees temaga võrreldes närvipundar.

Omaette tuleks vaadelda piibunaist, sest see viitab erakordsele karakterile. Naine, kes piipu tõmbab, on oma koha kätte võidelnud mehises võitluses: ta on kas nõid, laevakapten või suurkaupmees (sisimas loomulikult õrn ja hingeline, oleks vaid väärilisi partnereid!).

Vahet tuleb teha sellel, kas sigaretid keeratakse käsitsi või võetakse pakist või portsigarist (mõnikord ka taskust, padrunivöölt, kõrva tagant vm). Oluline on käeshoidmise ja pahvimise tehnika, sellega saab anda kiire sissejuhatuse tegelase elusleppi: prole või parun, homo või lihtsalt humanitaar, vabamüürlane või sportlane, närvihaige või vasktorudest läbikäinu.

Kui sigarett põleb mõne minuti ja piibutule võib kahasse hauduma jätta, siis sigar nõuab aega. Seega on sigar kohane tegelasele, kes on vähemalt enda arvates aja ja koha peremees. Kui keegi süütab sigari, siis võib alati juhtuda midagi ootamatut. Omaette nähtus on nuusktubakas, mille pruukimisega rõhutab «Kajaka» Maša oma dekadentsi. Mida peaks tegema nüüdisaegne Maša, et mõjuda usutavalt õnnetuna?

Oh ajad, oh kombed! Jah, imelik mõeldagi, kuid alles kümme aastat tagasi oli suitsetamine teatris pigem norm ning teatris töötamine tõsiselt tervistkahjustav. Inimene, kes tuli teatrisse tööle, sinna ka jäi, lahkuti pensionile või kalmistule. Nüüd on teater vaid üks nähtus elu huvitavate võimaluste seas ja liikumine projektide, ametite, väljakutsete vahel on tervitatavalt lihtne. Milleks raisata see mingile kultuuriliselt nii ajast ja arust nähtusele kui suitsetamine?!

Kuid ka tänapäeval tehakse laval mõnikord suitsu. Üha rohkem esitab see kujundina maailma, mida enam olemas ei ole. Kui varem suitsetasid laval need, kes seda nagunii tegid, siis nüüdses erakorduses teeb seda üha sagedamini see, kes muidu ei suitseta.

Suitsetamine on nüüd alati kooskõlastatud kõrgemate võimudega, saanud kooskõlastuse ja heakskiidu. Selle hetke nimel on tehtud publikule teadaanne ja selle tagajärgede minimeerimiseks on välja ehitatud terveid tehnilisi süsteeme. Sellel hetkel on seaduseruum andnud loa end ja teisi mürgitada. See hetk on Kunsti võit reeglite üle!