Toimetuse poole kõndides lihtsalt nutsin. Ma ei tea, kas mind jahmatas tõik, et meie väike riik oli jõudnud koolitulistamise jubedasse nimistusse, või hoopis see, et tulistaja oli vaid 15-aastane. Täpselt sama vana kui minu poeg. Täpselt sama vana kui paljude minu tuttavate lapsed. Lapsed, kelle suust olen justkui möödaminnes kuulnud, kui vastumeelne on mõnikord kooli minna. Ma pole kunagi küsinud, miks. Miks? Sest mul on kiire. Kohutavalt kiire, et jõuda enne tööleminekut jooksuringile, maniküüri või kokkusaamisele «väga oluliste inimestega». Mul on kiire ka pärast tööpäeva, sest tõttan spaasse, kostüümiproovi või kokteilipeole.
Tol koledal päeval läksin koju. Minu poeg oli kodus haige ega teadnud juhtunust. Rääkisin talle. «Ta ei teinud seda ilma põhjuseta,» ütles minu poeg napilt. Ma ei uskunud oma kõrvu ja küsisin, et mis mõttes. «Keegi pole nii loll, et astuda sellist sammu ilma põhjuseta,» täpsustas ta. Olin vait. Olin päris pikalt vait, sest ma ei julgenud rohkem küsida.
Ma küsin iga päev oma lapselt: «Oled sa söönud?» või «Kas sul on koolitööd tehtud?» Ma ei küsi kunagi oma lapselt: «Kas sul on kõik hästi?» või «On sul muresid?» või «Kas ma saaksin sinu heaks midagi teha?» Miks? Tobe kuidagi. Mis probleeme saab ikka olla ühel 15-aastasel, kelle hinded on korras, kõht täis, riided seljas, taskuraha ja toredaid sõprugi piisavalt. Mul polnud tema vanuselt oma vooditki, toast rääkimata. Tal peab kõik korras olema!