Vene luure on ohtlikum, kui lääs arvab

Foto: Corbis/Scanpix

Kahe Venemaa spiooni vahistamine paari nädala eest Poolas oli šokeeriv. Paljude silmis oli skandaalne, et neil oli õnnestunud sisse imbuda Varssavi kaitseministeeriumi, mille kõrgem ametnik võeti kinni koos Poola-Vene juristiga, kes nähtavasti oli teda juhtiv luuretöötaja. Kuid pisut mõtlemist ja saab selgeks, et tegelik vapustus peitub milleski muus. Tegelik skandaal on see, et nii vähe Venemaa spioone on kinni püütud ja kohtu alla antud.

Poola vastuluurajate edu kujutab endast tillukest heledat täppi hiiglaslikus probleemimeres. Lääne vastuluureallikad usuvad, et Venemaa on saatnud Euroopasse sadu luuretöötajaid, kelle kasuks tegutseb tuhandeid agente. Nende ampluaa on avar, ulatudes täiesti teadlikest (“tahtlikud” Ameerika luurekõnepruugis) allikatest nendeni, kel lihtsameelsuse või enesepettuse tõttu pole aimugi, et nad töötavad Kremli hüvanguks.

Venemaa luuretöötajad tegutsevad mõnikord saatkondades ja teistes diplomaatilistes esindustes ametliku kattevarju all, kuid sagedamini on nad ärimehed, õppejõud või isegi tudengid. Mõned on illegaalid, kes kasutavad valega omandatud dokumente, mille kohaselt nad paistavad olevat mõne muu riigi kodanikud. Mõned kasutavad oma Vene identiteeti päris avalikult, varjates mõistagi seda, et nende igapäevatöö on vaid luuretegevuse kattevari.

Vladimir Putinil, kes ise on kunagine Nõukogude spioon, on teatavasti suur himu luurematerjalide järele. Ta on paisanud võimsalt ressursse Venemaa kolme luureteenistuse tugevdamisse. Neiks on välisluureteenistus (Служба внешней разведки, SVR), föderaalne julgeolekuteenistus (Федеральная служба безопасности, FSB), mis keskendub peamiselt riigisisestele julgeolekuohtudele (sealhulgas neile, mida põhjustavad välismaal elavad venelased) ja sõjaväeluure (Главное разведывательное управление, GRU).

Nende luureteenistuste mänguväljak on kogu Euroopa. Schengeni passivaba reisimistsoon tähendab seda, et luuretöötaja võib kenasti elada ühes riigis, juhtida teises riigis tegutsevaid agente ja kohtuda nendega hoopis kolmandas riigis. Selmet tegutseda näiteks Prantsuse vastuluure nina all, võib Münchenis baseeruv Venemaa luuretöötaja istuda rongi ja kohtuda oma Prantsuse allikaga Luksemburgis. Mõned Schengeni tsooni riigid on ühtlasi NATO liikmesriigid, mõned aga, näiteks Austria, mitte. Mõnel riigil on tõhus ja sihikindel vastuluureteenistus. Mõni (jällegi eriti Austria) ei vaevu samal ajal peadki murdma välisluurajate tegevuse pärast, kui see ei puuduta just väga otseselt oma riiki.

Leidub üksikuid silmapaistvaid erandeid, eriti Eesti, kus on viimase nelja aastaga kinni püütud, kohtu alla antud ja vangi mõistetud neli Venemaa spiooni. Kuid enamik Euroopa riike pühendab liiga vähe jõudu Venemaa spioonide jahtimisele ja sestap on neil üldjuhul ka vähe edu. Kui nad neid tabavadki, antakse neid harva kohtu alla, ja kui mõni ka vangi mõistetakse, vabastatakse ta üsna pea.

Probleeme esineb igal tasandil. Vastuluureteenistustel ei jagu raha, sageli on nende moraal nõrguke. Suuremas osas Lääne-Euroopas on alates 11. septembrist 2001 olnud tähtsaim poliitiline prioriteet terrorismivastane võitlus, eriti just islamiäärmuslusega. Videod, milles Läänes sündinud džihadistid hukkavad Lääne inimesi, vapustavad moel, mida ei suuda teha ei Venemaa mõjuagendid ega õõnestustegevus Läänes. Sageli on takistavaid tegureid muidki. Paljudes ekskommunistlikes riikides ahvatleb võime telefone pealt kuulata ja e-kirju lugeda luurajaid punuma sisepoliitilisi intriige. Paelegi on spioonide püüdmine alati ja kõikjal üpris tülikas poliitiline probleem. Kui hiilgavalt ka spioonipüüdjad ei tegutse, tekitab nende tulemuste jõudmine avalikkuse ette tüli. Paratamatult tekivad küsimused julgeolekupuuduste kohta, mis võimaldasid vastasel saavutada seda, mida nad saavutasid.

Lisaks ei soovi enamik Euroopa poliitikuid minna avalikult Kremliga tülli. Mõnel riigil, näiteks Soomel, on Venemaaga ammune kokkulepe mitte avalikustada luurekonflikte. Kreeka on kurikuulus sõbralikkuse poolest Venemaa luure suhtes. Türgi on suhetes Venemaaga kaua aega ajanud oma rida. Lõuna-Euroopa riigid, näiteks Hispaania, Portugal ja Itaalia, ei jaga põhjapoolsemate riikide muret: Venemaa asub nende jaoks piisavalt kaugel, et seda mitte ohuks pidada.

 

Viimase kümmekonna aasta uus tegur ajal, mil Venemaa täht on tõusnud, Ameerika oma aga kuhtunud, on tõik, et mitmed endised kommunistliku maailma riigid, eriti Bulgaaria, Horvaatia, Slovakkia, Sloveenia, Tšehhi ja Ungari, on loobunud varem nii tugevast Atlandi-orientatsioonist ja üritavad omasoodu leida parimat viisi ellu jääda maailmas, milles mitmepoolsed julgeolekutagatised ei tundu enam usaldusväärsena.

Vahest kõige hämmastavam näide selle kohta - lugu, mida ehk paljud peaksid liiga fantaasiarohkeks, kui see oleks Hollywoodi stsenaarium - on Robert Rachardžo juhtum. Ta on indoneesia-vene päritolu vanglapsühholoog, kes asus 1992. aastal elama Prahasse. 2003. aastal värbas Venemaa salateenistus ta Kreetal ning seejärel juhtis ta luurevõrku Tšehhi kaitseministeeriumis oma sõbra, major Vladimíra Odehnalová abil. Mõlemad olid abielus, aga naisel olid lähedased suhted ka kolme Tšehhi kindraliga: Josef Sedlákiga, kes oli varem kõrge sõjaväelane, siis aga Tšehhi esindaja NATO sõjalises peakorteris Belgias Monsis, Josef Prokšiga, kes oli varem peastaabi ülema asetäitja ning sõjaväeluure ülem, ja František Hrabaliga, kes oli presidendi sõjaline nõunik. Kõik kolm on eitanud ebasündsaid suhteid naisterahvaga ning talle igasuguse salajase teabe edastamist, aga kõik kolm lahkusid ametist peagi pärast loo avalikuks tulekut.

Ometi polnud tegu loodetud silmapaistva edulooga. Ameeriklaste ja teiste asjaga tihedalt seotud isikute pahameeleks lasti Rachardžol põgeneda, enne kui Tšehhi vastuluureteenistus BIS, mis tema tegevust uuris, suutis mehe vahistada. Jääb mulje, et tema lahkumine maalt 2010. aasta sügisel järgis korralikult ettevalmistatud põgenemismarsruuti. Ta läks koos abikaasa ja lastega Prahas pitsarestorani ja kirjutas salvrätikule sõnumi, et on hädas ning vajab kiiresti naise abi, et sõita kuhugi nende pereautoga. Naine sõidutas ta sügaval metsas asuvasse kunagisse Nõukogude lennuväebaasi, kus ta astus masinast välja ja sammus meeste suunas, kes ootasid teda puude varjus.

Selge pole see, kas Rachardžo sai enda avastamisest teada lekke kaudu Tšehhi vastuluures või - nagu usuvad asjaga seotud ametiisikud - lubati tal maalt lahkuda, et vältida poliitilist piinlikkust, mida kohtuprotsess oleks võinud tekitada.

Et olla ekskommunistlike riikide suhtes aus, tuleb lisada, et sellistel juhtumitel on paralleele ka Lääne-Euroopas. Ühe kõrgema Saksa ametiisiku, kes töötas tundlikus ametis NATO liinis, võrgutas naine, kellel olid teadaolevalt suhted Venemaa luurega. Meest kohtu alla ei antud (kuigi ta viidi üle ametikohale ühes sõjast räsitud islamiriigis, mis pakkus vähe võimalusi jätkata mehele nii meeldinud joomist ja naiste tagaajamist). Poolas tabati 2009. aastal GRU “magav” agent Tadeusz Juchniewicz, kes lasti aga peagi vabadusse, kui Varssavi võimud üritasid soojendada suhteid Venemaaga.

Paistab, et praegu on õhustik Venemaa spioonide jaoks jahenemas. Pärast kümne illegaali vahistamist Ameerikas 2010. aastal on Lääne vastuluurajatel olnud rida edukaid operatsioone. Osaliselt seisab selle taga CIA triumf, kel õnnestus värvata ja oma kasuks tööle panna SVRi kõrgem ametnik Aleksandr Potejev. Tema dramaatiline põgenemine Venemaalt 2010. aasta juunis - vältimaks seal alanud spioonijahti, mis võinuks ta paljastada - tõi kaasa kõigi aegade suurima Põhja-Ameerikas tabatud Venemaa spioonide vahistamislaine, kelle seast on kõige tuntum preili Chapman, aga kelle seas leidus nii veterane kui ka algajaid. Selle operatsiooni saak pole ent veel lõplikult lõigatud, sest Ameerika luurel on pakkuda vihjeid ja juhtlõngu oma partnerteenistustele Kanadas, Euroopas ja mujalgi.

Saksamaa vastuluure saavutas tubli töövõidu, kui vahistas Andreas ja Heidrun Anschlagi ehk kaks Venemaa illegaali, kes elasid Saksamaal ehtsatena näivate dokumentidega, mille tegelikult oli välja andnud üks korrumpeerunud Austria ametiisik. Nad püüti kinni 2011. aasta oktoobris keset salajast raadiosideseanssi ja mõisteti vangi vastavalt kuueks ja viieks aastaks.

Hollandi vastuluuret, mis on varem nurisenud poliitiliste piirangute pärast, mida on seadnud riigi kaubandust kilbile tõstev ja vastuolusid vältida püüdev valitsus, saatis korralik edu 2013. aasta aprillis, kui diplomaat Raymond Poeteray mõisteti 12 aastaks vangi NATO dokumentide üleandmise eest oma Venemaa luuretöötajatest kontaktidele.

Ka Taani vastuluure on hakanud võtma Venemaa luuretegevust palju tõsisemalt. 2010. aastal vahistati ja mõisteti edukalt kohtus süüdi Taanis õpetav Soome professor Timo Kivimäki, kes tegutses nõndanimetatud talendikütina, otsides oma Venemaa luuretöötajatest kontaktide tarbeks tudengeid, keda ootab ees karjäär, mis muudab tulusaks nende hilisema värbamise. Süüdistuse kohaselt maksti talle selle eest. Kuid Kivimäki süüdimõistmine vallandas protestitormi: paljud eurooplased ei suutnud kuidagi mõista, et saab olla spioon, lausa väga palju kahju toov spioon ka ilma ligipääsuta salajasele teabele. Kivimäki kandis ära karistuse koduarestis ja naasis seejärel kodumaale, kus on jätkanud teadlastegevust, keskendudes konfliktide lahendamise probleemidele.

Ungaris läks Venemaa luuretegevuse paljastamiseks tarvis kindlameelset ajakirjanikku. Kui András Dezső ajakirjast Index asus uurima hämara taustaga, aga mõjukat paremäärmuslikku poliitikut Béla Kovácsit, avastas ta, et mehe venelannast abikaasal Svetlana Istošinal olid kõik Venemaa luuretöötaja tunnused ja et Kovács ise oli arvatavasti Nõukogude ajal Ungaris ametis olnud KGB töötaja bioloogiline poeg. Proua Istošina oli varem olnud abielus Jaapani tuumaenergeetikaametnikuga, hiljem Austria gangsteriga (saades seal maal seletamatult kiiresti passi). Härra Kovács annetas oma erakonnale, äärmusnatsionastlikule Jobbikile, raha (mille allikad jäid tundmatuks) ja aitas kaasa erakonna kaldumisele üha enam toetama Kremlit. Luureteenistutest öeldi Dezsőle, et Kovács on olnud sidemete pärast Venemaaga uurimise all juba alates 2009. aastast. Prokuratuur üritab teda ilma jätta parlamendisaadiku puutumatusest.

 

Nendest värvikirevatest ja vahel õõvagi tekitavatest lugudest hoolimata on olnud raske äratada Euroopa avalikus arvamuses tunnet, et Venemaa luuretegevus kujutab tõsist ohtu. Kui Nõukogude Liit varises 1991. aastal pärast putši läbikukkumist Moskvas kokku, avasid Briti luureülemad Whitehalli all asuvas punkris šampanjapudelid. See oli enneaegne juubeldamine. Tegelikult on viimasel kahekümne viiel aastal Venemaa luuretegevus taas innustunud ning mitte ainult saavutanud külma sõja taseme, vaid selle isegi ületanud. Venemaa luuretöötajad ei kasuta kõigest vanu KGB aegseid trikke, vaid on leiutanud ka rea uusi. Samal ajal on tohutult laienenud Venemaa luuretegevuse sihtmärkide ring ning järsult kahanenud Lääne suutlikkus selle tegevuse vastu võidelda. Lühidalt öeldes on Venemaa luuretegevus Kremli ründeteravik, mille abil Läänes sisse imbuda ja asju enda kasuks mõjutada.

Mõistmaks, kui ohtlik see on, tasub praegust olukorda võrrelda külma sõja aegsete tingimustega. Toona oli Nõukogude ohuga tegelemine Lääne julgeolekuametnike tähtsaim prioriteet. Meie ees seisis eksistentsiaalne oht, mida kujutas endast totalitaarne diktatuur. Iga Nõukogude külaline Läänes oli kahtlane ja vääris (tavaliselt ka pälvis) põhjalikku uurimist. Kultuuri- ja kaubandussidemed üle raudse eesriide olid piiratud. Oli lihtsalt võimatu, et selline tegelane nagu Anna Chapman (kõrgema Venemaa luuretöötaja tütar) oleks saanud nii hõlpsalt ja märkamatult suunduda Moskvast Londonisse ja New Yorki.

Lääs on üle kahekümne aasta püüdnud Venemaad lõimida nii diplomaatiliselt, rahanduslikult, majanduslikult kui ka institutsionaalselt. Tõsi, Lääne poliitikud on möönnud (sageli küll hilinenult), et Venemaa kujutab endast autoritaarset kleptokraatiat. Tõsi, paljud on samuti möönnud (sageli vastumeelselt ja kõhklemisi), et tegu on revanšistliku riigiga, mis kujutab ohtu naabritele. Aga ainult üksikud on nõus tunnistama ohu tõsidust ja pidama seda nii tähtsaks, kui see väärt on. See on üks oht paljude seas. Paljudes küsimustes, eriti terrorismi alal, peab Lääs Venemaad endiselt tähtsaks partneriks.

Kõige vaevalisem luuretander paikneb mõnes ekskommunistlikus riigis. 1989. aasta järel nägid Läänes liigagi paljud inimesed omaenda triumfitunnet vastu kajamas Nõukogude impeeriumi riikides. Kuid vanade struktuuride rusude keskel rajas KGB uued võrgustikud ja leidis varad, mis aitasid teda edukalt järgnevatel aastatel. Kasuks tuli ka varasemast pärit kompromiteeriv materjal, millega sai võimalikke allikaid šantažeerida. Pealegi olid poliitilised ja majanduslikud muutused paljudes riikides olnud liiga nõrgad või pealiskaudsed. Praegu võib putinismi hõngu täheldada paljudes Läänemere ja Musta mere vahele jäävates riikides, kus poliitikud naudivad rõõme, mida pakuvad äri ja poliitika tihe kattumine, odav maagaas ja kergesti kättetulev raha, mis käib kaasas Kremli pakkumistega, ning võimutäiuse kasutamine, ka väärkasutamine oma oponentide vastu.

Uute liikmesriikide suutmatuse tõttu korraldada põhjalikku vastuluurekontrolli valdkondades, kus seda kõige enam tarvis oleks, on sisuliselt tekkinud terve kohort Trooja hobuseid, keda Lääne alliansid, riigid, teenistused ja agentuurid on avasüli vastu võtnud. Venemaa luureteenistusel pole ehk väga huvitav välja selgitada näiteks Slovakkia riigikaitse plaanimise üksikasju. Aga Slovaki ametnik Lääne otsustelangetamise südames Brüsselis võib see-eest olla hindamatu väärtusega.

Parim näide selle kohta on NATO ajaloo kõige kahjutoovam spioon - Hermann Simm, Eesti kaitseministeeriumi riigisaladuse kaitse osakonna ülem. See on omamoodi paradoks: Eesti võib end õigusega pidada endiste ikestatud riikide staariks. Eesti majandus on edukas ja elujõuline, avalikud asutused toimivad hästi ja on innovatiivsed, riigijuhidki on muljetavaldavad. Eesti väikesed, aga asjatundlikud julgeoleku- ja luureteenistused on usalduslikes suhetes Lääne partneritega, eriti Briti MI6 ja Ameerika CIAga. Aga just seepärast, et Eesti on nii usaldusväärne, oli Simm eriti ränka kahju põhjustav reetur. Teda õpetas välja Briti sõjaväeluure Chicksandsi ülisalajases baasis Londoni lähistel ning ta juhtis Eesti julgeolekuprotseduuride üleviimist NATO standarditele. Venemaa tundis tublisti huvi Eesti asjade vastu - aga palju enam tundis ta huvi NATO füüsilise ja krüptograafilise turvalisuse üksikasjade vastu.

Simm tabati 2010. aastal ja mõisteti 13 aastaks vangi. Huvitav on siinjuures see, et teda juhtinud Venemaa luuretöötaja oli kasutanud võltsitud Brasiilia sünnitunnistust, et saada Portugali kodakondsust, ja pidanud ärikonsultatsioonidega tegelevat firmat Madridis Antonio Grafi nime all. See on klassikaline näide selle kohta, kuidas Venemaa mõistab ja kasutab Euroopat ühtse luureruumina.

 

Luurel on olnud väga oluline osa Venemaa püüetes kehtestada pehme hegemoonia Euroopa nõndanimetatud rinderiikides pigem korruptsiooni ja propaganda kui Nõukogude ajast tuntud jäiga kontrolli abil. Luure võib aidata välja selgitada korrumpeerunud poliitikuid ja ametiisikuid, leida, millised ärimaailma osad alluvad kõige paremini Venemaa mõjutamisele, ning ühtlasi halvata institutsionaalsed vastupanukolded, näiteks tõsise ja tõhusa julgeolekuteenistuse.

Paljud idaeurooplased on tundnud muret Venemaa sellesuunaliste pingutuste pärast, aga nende hoiatused on kõlanud kurtidele kõrvadele. Lääneriigid on harjumuspäraselt alahinnanud Venemaa luureteenistuste võimekust. Tõepoolest, need raiskavad ressursse, on korrumpeerunud, bürokraatlikud, paljuski silmaklappidega varustatud ja onupojapoliitikast läbi imbunud. Aga neil on ka olulisi eeliseid. Esiteks on nende tähtsaim prioriteet Lääne ühiskonna õõnestamine ja sisseimbumine - midagi, mida Lääne teenistused ei tee.

Teine eelis on pikaajaline kalkuleerimine. Lääne luures lähtub spionaaž nõudmisest. Luureülemad paigutavad ressursse teemadesse, mis huvitavad nende poliitilisi juhte, ja jätavad tagaplaanile teemad, mis huvi ei pälvi. Juba paarkümmend aastat pole Venemaa olnud prioriteet ja need, kes tunduvad sellele liiga palju aega ja vaeva kulutavat, riskivad oma karjääriga - ja ongi mõnikord ohvriks toodud.

Venemaa luure lähtub teistsugustest põhimõtetest. Sealsed agentuurid kulutavad väga palju aega ja raha pikaajalise kapitali loomisele, mille puhul pole lootustki kiiresti kasu saada. Kui värvata nutikas Taani tudeng, võib ta muutuda kasulikuks alles kahekümne aasta pärast. Aga kui ta siis tegutsema asub, on tagajärjed laastavad. Samuti on Venemaa kaugelt parem operatsioonide korraldamisel, mida luurežargoonis nimetatakse valelipuoperatsioonideks: nende korral värvatakse sihtmärk sootuks teistsuguse eesmärgi kattevarjus, milleks võib näiteks olla keskkonnakaitse või digitaalse vabaduse tagamine.

Külluslike ressursside ja halastamatu nutikuse tõttu on Venemaa luure tõeline kujumuutja: ühel hetkel võib see olla igati seaduspärasena paistev energeetikakompanii, teisel korral näiliselt mõnest NATO riigist pärit tudeng, kolmandal juhul lahke ja sõbralik ametnik Venemaa saatkonnast, neljandal juhul väidetavalt sõltumatu heategevusorganisatsioon, mis pakub suuri annetusi kõigile, kes viivad läbi õigeid uuringuid, viiendal juhul viksilt kohuseid täitev sekretär, kuuendal juhul hoopis portugallasest ärikonsultant.

See annab Venemaale Ameerika luureteoreetikute keelt kasutades nõndanimetatud loomuliku võime ehk võime tegutseda legitiimsete äriettevõtete või muude organisatsioonide kattevarjus. Lääne luureagentuuridele tähendab see märkimisväärseid juriidilisi ja bürokraatlikke tõkkeid. Venemaa kasutab seda vaevata.

Loomulik võime ei avaldu ainult Venemaa äriettevõtetes välismaal, vaid ka välisettevõtetes, millel on Venemaal investeeringuid või harukontoreid. Inimesed, keda nad valivad tööle kohalike elanike seast ja siis saadavad ametisse välismaale, võivad olla ettevõttele igati lojaalsed, aga nad võivad olla saadetud sinna tööle ka võimude poolt, võib-olla onupojapoliitikast lähtudes, võib-olla illegaalset tegevust silmas pidades, aga võib-olla ka mõlemal kaalutlusel. Kui see ka ei õnnestu, siis vene diasporaa pakub ohtralt võimalusi püüda õnge otsa just selline kala, mida vaja on.

Kõik mainitud eelised kaaluvad tunduvalt üles eespool loetletud üksikud Lääne õnnestumised. Alates külma sõja lõpust on mängureeglid selgelt olnud Venemaa kasuks. Kremli spioonid liuglevad sujuvalt ja nähtamatult Lääne äärelinnades, ööklubides, mõttekodades ja konsultatsioonifirmades, kasutades ära avatud ühiskonnale loomupärast usaldamist ja kollegiaalsust. Venemaa annab Läänele silmad ette kõikjal Euroopas, olgu tegu “uue Euroopa” nõrkade ja närviliste riikide või “vana Euroopa” enesega rahulolevate rikaste riikidega.

Pole näha, et siin midagi kiiresti muutuda võiks. Ilmselgelt ei saa tagasi tulla külma sõja kombed, mil Ida ja Läänt eraldas peaaegu hermeetiline sein ning julgeolekukaalutlustel uuriti läbi isegi valitsusaparaadi ja avaliku elu madalamaid positsioone taotlevad isikud.

Lääne suurimaks nõrkuseks võib pidada seda, et spioonide püüdmist, kohtumõistmist, finantsjärelevalvet, surverühmade tegevuse avalikustamist ning ajakirjanduse omandile seatavaid reegleid käsitletakse otsuste langetamisel täiesti eraldi valdkondadena. Venemaa kasutab seda edukalt ära, võttes ette operatsioone, milles nende valdkondade vahel vajaduse korral sujuvalt edasi-tagasi liigutakse. Kui pidada silmas paljutahulisi ohte, millega neis valdkondades tegutsevad agentuurid silmitsi seisavad, peaksid nad tegutsema kooskõlas, mitte irruli.

Anna Chapmanil oli näiteks salapärane kolleeg Stephen Sugden, kes kasutas ühe Inglise Kenti krahvkonna väikelinna süütult elektrikult varastatud identiteeti. Nende operatsioonis, mis nähtavasti hõlmas rahapesu Chapmani isaga seotud Zimbabwe ärimeeste huvides, kasutati ka üht Iirimaa pealinna Dublini eeslinna aadressi, seda ilma aadressi omanike teadmise, veel vähem nõusolekuta. Kuid ei Briti ega Iiri võimud soovinud mõistatuspundart lahti harutama hakata. Et raha polnud nähtavasti varastatud, ei tundnud politsei selle vastu huvi. Briti spiooniküttide seisukohalt oli tegu “jahtunud jäljega”: preili Chapman oli ammu kadunud ning polnud mõtet näha vaeva sündmustega, mis olid toimunud juba nii ammu.

 

Mida me saame aga teha, on muuta häbistavat karistamatuse õhkkonda, mis muudab härra Putini spioonide elu nii murevabaks. Eesti on näidanud siin teed, jahtides halastamatu järjekindlusega spioone ja andnud neid kohtu alla isegi siis, kui nad ähvardavad ilmsiks tuua kõige piinlikumaid puudujääke. Mõned riigid on võib-olla Eestit nende puudujääkide pärast põlastanud, aga tegelikult peaksid nad kiitma Eesti otsust nendega avalikult tegelda. Piiririikide suutlikkus Venemaa spioone tabada ja vangi panna erineb üüratult. Eesti, kus elanikke on vaid miljoni jagu, on suutnud kinni püüda ja vangi panna neli Venemaa spiooni, mida on rohkem, kui on suutnud kaheksakümne miljoni elanikuga Saksamaa. Kümne miljoni elanikuga Tšehhi pole vangi pannud ühtegi spiooni. Sama kehvake on teiste riikide arve: Poola. Slovakkia, Ungari, Bulgaaria, Rumeenia, Horvaatia.

Nii nagu suutmatus kohut mõista loob karistamatuse õhustiku, nii muudab kohtu alla andmine avalikku arvamust. Avalikus või ka ärielus tegevad inimesed peavad olema ettevaatlikud, kui neilt midagi päritakse ja soovitakse, eriti kui teabe eest pakutakse raha. Kui riski pole, võib öelda ka “jah”, isegi kui päring puudutab potentsiaalselt tundlikke teemasid. Kui tuleb aga riskida häbisse langemise ja vanglaga, on “ei” palju kergem tulema. Seepärast oligi Kivimäki süüdimõistmine Taanis nii oluline, ehkki selle mõju olnuks veel suurem, kui tegu poleks ühekordse aktiga.

Lääneriigid peaksid palju karmimalt käituma ka Venemaa luuretöötajatega, kes värbavad, motiveerivad ja juhivad selliseid reetureid nagu Kivimäki, Simm ja Poeteray. Saksamaa ilmutas tunnustaval määral karmust Anschlage kohtu ette ja vangi saates. Kanada samal ajal püüdis 2009. aastal kinni Paul William Hampeli nime all tegutsenud Venemaa illegaali, aga vangistamise asemel saatis ta hoopis maalt välja. Lääneriigid peaksid palju kindlamalt keelduma andmast viisasid Venemaa “diplomaatidele”, kelle taust on seotud luurega. Nad peaksid palju rangemalt saatma välja Venemaa ametiisikuid, kes tabatakse luuramiselt, ning kindlustama, et need ei saaks enam kunagi mitte üheltki lääneriigilt mitte mingisugust viisat. See ei tuleks muidugi niisama: Venemaa vastaks oma kättemaksu-väljasaatmistega ja hakkaks oma mänge mängima Moskvasse ja Peterburgi saadetavate Lääne diplomaatide viisadega.

Üldkokkuvõttes aga peegeldab luurekliima poliitikute prioriteete. Venemaa luurab Lääne järele, sest pelgab demokraatiat ja õigusriiki ning näeb võimalust neid õõnestada. Lääs omalt poolt ei pea Venemaa luuramist kuigi suureks asjaks, sest meil on teised mured. Enamik meist ei soovi tunnistada Venemaa ohu suurust - ja ühes sellega meie enda nõrkusi, mida Venemaa nii oskuslikult ära kasutab.