Herkel: 31. oktoobri võiks nimetada parteijooksupäevaks

Andres Herkel. Foto: Tairo Lutter

Riigikogu liikme ja Vabaerakonna esimehe Andres Herkeli sõnul on valimiseelne poliitikamaastik sügavalt haige ning 31. oktoobri, Eerik-Niiles Krossi Reformierakonda astumise päeva võiks  nimetada parteijooksupäevaks.

Lahkusin Isamaa ja Res Publica Liidust (IRL) 11 kuud tagasi ja seega pole mul raske mõista sellise sammu tagamaid. Hoopis raskem, võimatu, on aga mõista seda, mille poolest on Reformierakond parem. Selline valimiseelne üle hüppamine ehk «parteijooks», kui kasutada Jüri Saare väljendit, jätab konjunktuurse, mitte sisulise mulje.

Kõik ideoloogiast lähtuvad seletused teevad nõutuks, sest esile toodud aspektid pole tekkinud üleöö. Demokraatiaprobleemidest Kross ja Alender ei räägi – ilmselt hoomates, et selle seletusega ei ole neil Reformierakonnas midagi peale hakata. Kontrollitud demokraatia mudel, mis IRLis on toiminud rohmakalt ja kohtas veel mõni aeg tagasi liikmete vastuseisu, eksisteerib Reformierakonnas pikaajalisemalt ning seega väliselt rafineeritud kujul.

Kõige kurjakuulutavam on Janek Mäggi show-seletus. Ta toob esile, et parteist teise liikumine annab asjaosalisele võimaluse meeletus koguses intervjuudeks, mis on poliitiku valimiseelne unistus. Parteijooks polegi pikalt kaalutletud ja valuline otsus, vaid see on show ehk turundustrikk. Justkui K-kohuke või Savisaare-nimelise etenduse lavale toomine loetud päevad enne valimisi.

Mõned valijad pööravad selja, kuid show võib veel rohkem sisse tuua. Pean säärast turundust poliitika tulevikule kordades ohtlikumaks kui Jürgen Ligi rumalalt üle võlli lennanud facebook’i sõnumit, mis teatavasti tõi kaasa tagasiastumise.

Sama suurt ohtu adun ühe Tõnis Saartsi seletuskatke taga. Tema arvates ei ole Krossi-Alenderi parteijooksul suuremat mõju, sest see toimub paremsegmendi sees ehk IRL-i ja Reformierakonna vahel. Sarnaselt peab Saarts vastuvõetavamaks liikumist Keskerakonna ja sotsiaaldemokraatide vahel, kuna liikumine paremsektorist vasakusse või vastupidi tooks kaasa oluliselt suurema häälte kao.

Kaudselt ütleb Saarts sellega, et Eesti poliitika on liikumas kaheparteisüsteemi suunas. Paremsektoris IRL nõrgeneb ja Reformierakond tugevneb, kuna vasaksektoris võivad venelikuma dominandiga Keskerakond ja läänelikuma dominandiga SDE üha enam läheneda.

Siiski on parem-vasakskaalast üha raskem aru saada, sest kõik end ideoloogiliselt positsioneerinud kartelliparteid hälbivad sellest väga tugevalt. Kümmekond aastat tagasi oli veel üks jaotusmõõde. Toonased Isamaaliit ja Mõõdukad moodustasid demokraatiameelse tandemi Reformi- ja Keskerakonna vastu, vastustades näiteks valimisliitude keelamise katset jms. Nüüdseks on see eraldusjoon praktiliselt kuhtunud.

Parlamendiparteide edasine vähenemine ja võimu kontsentreerumine seaks Eesti demokraatiamudeli väga tõsisesse ohtu. Proportsionaalne valimissüsteem lihtsalt ei sobi ameerikaliku või, veel hullem, postsovetliku parteimaastikuga. Seal sisuliselt puuduvad ideoloogiad ning võimu teostavad haavamatud ja igavesti võimul püsivad administratsiooniparteid.

Ühest kartelliparteist teise jooksuga pole võimalik süsteemi muuta. Kuid mingis mõttes muudab see probleemi olemuse ehk kartellisüsteemi absurdsuse paremini nähtavaks. Sisulisi muutusi võib tuua vaid konkurentsivõimaluste avardamine ning raiskava, üdini ebamoraalse rahastamissüsteemi lõpetamine. Paraku ulatuvad sõltuvussiirded väga kaugele, vaigistades ka meediat, mis loodab riigieelarvega parteidele antud kampaaniarahast osa saada.

Seniks aga võiks 31. oktoobri nimetada parteijooksupäevaks, mil rahutud hinged end enne hingedepäeva välja elada saavad. See oleks siis justkui keskaegne karneval, aga selle erinevusega, et uuel päeval ei tulda narrirollist välja, vaid parteivahetused jäävad kehtima, meeskondade senised koosseisud on segi paisatud. Ja uskuge, praeguse kartellisüsteemi jätkumisel ei olegi sel suuremat vahet, kes kuhu kuulub. Aga allakäik on vältimatu!