Imre Sooäär riigikogus kooseluseaduse hääletusel.

FOTO: Sander Ilvest

Viimase aja sündmused Eesti poliitmaasikul tunduvad ilmselt valija poolt vaadatuna pulbitsevat kui alkeemiku nõiakatel, mis iga hetk võib kaane pealt lüüa, kirjutab riigikogu liige Imre Sooäär (Reformierakond) Postimehe arvamusportaalis.

Ametist taandunud rahandusminister Jürgen Ligi on ilmselt esimene minister maailmas, kellele soltsiaalvõrgustikus säutsumine on maksnud ministrikoha. Tema emotsionaalne sõnakasutus päevakajalises diskussioonis oma sõbraga solvas ta ametivenda. Aga eks ütle kuulus heebrea vanasõnagi, et inimene vastutab alati: olgu tegu tahtmatu või tahtlik. Riigimees Ligi teadis, et vastutab oma sõnade eest. Ta kahetses oma tegu ja vabandas. Avalikult. Omal algatusel, et valitsus saaks taastada töörahu.

Ent spinnimeistrid haistsid soodsat võimalust: muidu kindlalt toimivasse valitsusse paistis ühtäkki olevat võimalik kiilu lüüa! Vabandusest polnud järsku küllalt ja seda ei võetud vastu.

Ligi saaga puhul on minu jaoks suurim küsimus, kas oleme teel ühiskonna poole, kus kaasmaalased ei oskagi enam teineteisele andestada, kus siiras vabandus ei maksa midagi ja andeks palumist naeruvääristatakse või kasutatakse su vastu ära.

Millise signaali see ühiskonnale annab? Selle tulemuseks võib olla haige ja kompleksides vaevlev rahvas, kus eksinud pereisagi ei julge enam oma eksimusi tunnistada, sest äkki tema siirast vabandust ei võetagi vastu.

Otsus lahkuda tuli Ligil enda südamest, tema hingevalust, mitte kellege poolt peale surutuna. Mis mind tõsiselt üllatas oli see, et oponendil ei jätkunud suuremeelsust ega südant vabandust väärikalt vastu võtta. Kuhu me siit edasi liigume?

Kas oleme täna sellises seisus, kus peaksime uuesti mõtestama sõnad nagu ausus ja riigimehelikkus? Mis on nende mõõdupuu? Kas need on endiselt samad mõisted, mis minevikus või näeme neid täna juba teisiti? Kui oled siiralt vabandanud, mida sa siis üldse veel edasi teha saad, sest oponendil võib olla kasulikum su vabandus peenrahaks teha?

Ligile pandi muu hulgas süüks ka rahvusküsimust. Erinevalt mitmetest teistest kolleegidest Toompeal ei ole ma kunagi kuulnud, et pigem konservatiivse liberaalina oleks tal olnud rahvus- ega muude vähemuste suhtes eelarvamuslik või tõrjuv. Kui tuletada meelde, kuidas ta kutsus oma facebooki seinal peale tulist kooseludebati poliitikuid ja rahvast üles rahu leidma oli see siiras, südamlik ja ühendav. Ta kirjutas: «Kui minna omadega rappa, siis parem Virru - sealt saab ka viha vastu abi. /-/ eile kohtasin õige mitut inimest, kes olid lihtsalt, vaikselt ja viisakalt õnnelikud riigikogu otsuse üle. Viisakalt õnnelikke on

soojendav näha, see võtab sõnatuks ja relvituks. Nagu Viru raba. Ausõna. Tahakski rahu. Ei taha pealetükkivusi, avaldusi, loosungeid eraelust. Me ei saa endale lubada vihkamist.»

Ilmselt saab Jürgen Ligi olema ka esimene poliitik maailmas, kelle see sama näoraamat uuesti ametisse paneb, mis ta maha võttis. Kui vaadata Postimehe küsitlust, mille järgi tuhanded lugejad ei nõustunud post factum Jürgeni tagasi astumisega ja tema näoraamatu lehekülge, mis sai mõne tunniga aukartustäratavad ligi pooleteist tuhat «laiki», siis usun, et ta tuleb tagasi tugevamini, kui kunagi enne. Naaseb õppetunni võrra rikkamana ning istub ilmselt tulevikus veel kõrgematele vastutavatele toolidele nii kodus, kui Euroopas ja on need oma riigimehe auga välja teeninud.

Aga eesti elu veereb edasi, valimistele lähemale. Aina tugevamaks muutuvad verd haistvate poliitiliste hagijate hääled, kes rahu nimel nõuavad sõda. Laipu. Olukorda, kus kompromissil ja eestlasi sajandeid kaitsnud tervest talupojamõistusest kantud lahendustel pole enam kohta. Vähimgi eksimus väärib kõrgeimat karistust.

Kes on selle sõja tõelised võitjad ja kaotajad, näitab aeg. Mõelda tasuks meil kõigil aga kirjanik Eckhardt Tolle sõnadele: hetkel, mil sa tõeliselt andestad, saad sa tagasi oma väe.