Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/07/05/1875294t1h6552.jpg)
/nginx/o/2014/10/31/3480835t1heed2.jpg)
Nädal tagasi oli õpetaja Ene Sarap väga õnnelik. 56-aastane naine oli veetnud koolivaheajal pikki päevi koos kahe pisikese tütrepojaga, kes muidu elavad kaugel Amsterdamis. Läinud pühapäeva õhtul lehvitas ta tütre perele lennujaamas järele ja esmaspäeva hommikul läks eriti hea tundega kooli.
Sarap oli kolmkümmend aastat pärast vaheaegu kooli läinud, et oma õpilastele pühendunult saksa keelt õpetada ning anda lisaks tarkustele eluks kaasa ka hoolimist ja oskust elus vastutustundlikult hakkama saada. Ei tema ega keegi teine aimanud, et koolivaheajalt tuleb üks tema õpilane hoopis teistsuguste tunnetega. Üks katkise hingega poiss oli otsustanud, et tema teismelise hädades peab keegi süüdi olema, ning ta oli süüdlaseks valinud oma saksa keele õpetaja.
Täna saadab Viljandi õpetaja viimsele teele.