Ekspert ministriks

Maris Lauri Foto: Andres Peegel

Esmaspäeval annab ametist lahkuv rahandusminister Jürgen Ligi tööjärje üle Maris Laurile (48). Ministrivahetus leiab aset neli kuud enne valimisi; arvestades senist praktikat koalitsioonide tegemisel, on uue kabinetiliikme tööajaks umbes viis kuud.

See tähendab, et kui Taavi Rõivase eeldatavasti aastapikkust valitsust on nimetatud vahevalitsuseks, ning pahatahtlikumalt ka «ajutiseks valitsuseks», siis Lauri on veelgi selgemalt vaheminister. Ta tuleb ametisse hetkel, kui tema eelkäija on 2015. aasta riigieelarve juba üle andnud, küsimused on vastatud, edasi toimetab sellega riigikogu. Muidugi on veel lõpuni lahendamata detaile, ent piltlikult on uuel ministril võimalus võtta korraks rool, seda juba parajal kiirusel liikuvas autos, ja masin teel hoida.

Muidugi, kui Reformierakonda ja Laurit ennast saadikukandidaadina peaks saatma märtsis valimisedu, on kõik võimalused lahti, ent neid tibusid ei ole veel mõtet lugeda.

Avalikkuses on mõnevõrra kostnud nurinat, et Reformierakond leidis uue ministri n-ö kõrvalt, st tegemist ei olnud poliitikuga, kel oleks ette näidata rahva mandaat. Tuntud Briti euroskeptik Nigel Farage armastab kutsuda sarnast riigipalgaliste seltskonda «armastusväärselt»: unelected bureaucrats ehk mittevalitud bürokraadid.

Samal ajal oleks ju võinud rahandusministriks esitada ka mõne parlamendisaadiku. Nimesid käis spekulatiivselt eetrist läbi mitu: endine rahandusminister Aivar Sõerd, riigikogu majanduskomisjoni esimees Arto Aas, meedias lendas korraks isegi endise justiitsministri Kristen Michali nimi.

Peaminister ja Reformierakonna juhatus eelistasid Laurit. Rõivase kinnitusel majanduskompetentsi tõttu – kuna uuel ministril on vajadus kiiresti sisse elada, ja Lauri oli peaministri nõunikuna teemadega kursis.

Kui selles dimensioonis – poliitik vs mittepoliitik – üldse on mõtet arutleda, siis võiks kellelgi okkad turris olla vaid oravapartei enda sees. On ju seal alati (vähemalt eelmise valitsusjuhi Andrus Ansipi ajal) kinnitatud, et ministrikandidaatide sõelumisel on valimistel kogutud hääled tähtsad.

Vaadates väljaspool parteid seadusi ja tavasid, pole seda reeglit Eestis kusagil leida, et poliitikas tohib karjäär kulgeda üksnes liinil valimised-riigikogu-valitsuskabinet. Praeguseski valitsuses oli juba eelnevalt väliskaubandus- ja ettevõtlusminister Anne Sulling seda kinnitamas. Eesti ei ole kaugeltki Ühendkuningriik, kus ministrid on ja jäävad samal ajal ka parlamenti.

Kui eelnevast võib jääda mulje, et majandusanalüütik Lauri kerkimine valitsusse on Eesti poliitikaelus täiesti vähetähtis sündmus, siis päris nii ka ei saa öelda. Rahandusministri koht on Eesti valitsuses üks võtmekohti. Majanduse toimimisest arusaamist ei ole riigijuhtimises iialgi ülearu, ja Lauri kaasavõetavas pikaajalises kogemustepagasis ei ole siinkohal kahtlust. Tema väljaöeldud rõhuasetused Euroopa Liidu struktuurifondide raha kasutuselevõtmise ja maksupettuste vältimise osas on asjakohased.

Iseasi, et valimiseelses melus satub uus minister õige pea häältekogumise kampaaniasse. Mustamäel oravapildiga flaieritega n-ö ukselt uksele käia pole väga majandusanalüütiline tegevus, ent selles karjäärivalikus paratamatu kõrvalnähe.